Vello Leito: Kodakondsuse nullvariandi ja E. Savisaare edenemise peatas Eesti Kongressi IV istungjärgu 1. päevakorrapunkt

Usun, et kõrvalseisjale peaks nullkodakondsuse idee esialgse eduka edenemise järsk lõppemine paistma üsna arusaamatuna. Kaugeltki alati pole protsesside murdepunktid n.-ö palja silmaga nähtavad. Nullkodakondsuse ideega juhtuski niimoodi. Selge ja otsustav murdepunkt oli tegelikult olemas, kuid näib, et keegi pole ei kõnes või kirjas seda teadvustanud. Saagu see sündima siinkohal.

Nn kolmanda vabariigi idee jäi kännu taha kinni Eesti Kongressi IV istungil. Uurisin internetist, kas sellega seoses on mingeid märke, et miks ja kuidas see juhtus, aga ei kohanud. Kuid paar olukorraga seonduvad ütlemist siiski leidsin.

Kalev Ots: „Eesti Kongressi IV istungjärgul manipuleeriti saadikutega kõvasti ning otsus Taastavast Kogust suruti läbi olukorras, kus Eesti Kongressil ei olnud tegelikult otsustusvõimet – puudus kvoorum.“

Sirje Kiin : „Referendumiga seotud eriarvamused olid külvanud kongressi delegaatide hulka rohkesti eelpingeid. Avalikkuse arvustav suhtumine komitee esialgsele referendumi boikoteerimise taktikale suurendas osa kongressi saadikute kapitulatsioonimeeleolusid.“

Nii oligi. 1991. aasta alguses oli meedias pidev surve kongressi esimehe Tunne Kelami tagasiastumiseks. Põhjusi oli muidugi mitmeid, üks neist siis 3. märtsi rahvaküsitlusega seonduv. Need ‘mitmed põhjused’ tõidki mind poliitilisele areenile, seda täiesti juhuslikult ja ootamatult.

Tol ajal saime Tunne Kelamiga veel sõbralikult läbi. Suhtlus lõppes 1992.a. detsembris, siis kui sai selgeks, et riigikokku pääsenud EK juhtkonna liikmed eirasid kongressi aateid ja astusid majanduse hävitamise ja riigireetmise teele. Seepärast liitusingi 1993. aasta septembris Jaanus Raidali algatuskoosseisuga Tuleviku Eesti Erakonna (praeguse nimega: Eesti Iseseisvuspartei) loomiseks.

Ent 1991. aasta alguses olid suhted head ja TK tegi ettepaneku, et kas ma aitaksin teda EK IV istungjärguks ettevalmistumisel. Kuna olin pikaajaliselt olnud väljatöötaja elektroonika valdkonnas, sisuliselt kutseline leiutaja, siis uskus ta, et suudan raskest olukorrast leida väljapääsu, kui selline peaks vähegi olemas olema. Nii saigi minust veebruarikuu keskpaigast alates Eesti Komitee juhatuse mittekoosseisuline nõunik.

Vahetult enne istungjärku tagasiastumissurve Kelamile kasvas kiiresti. Olin tunnistajaks, et isegi vahetult enne istungjärgu algust filharmoonia ruumides tuli keegi juurde ja soovitas Kelamil tungivalt ise tagasi astuda, et suuremast häbist pääseda. Sellisele ettepanekule vastas TK järsult eitavalt.

Istungjärk algas, selle esimeseks punktiks oli kongressi esimehe ettekanne „Eesti Kongressi poliitilisest ja majanduslikust olukorrast“. Just see ettekanne kujunes ajalooliseks.

Asjade käik oli eelnevalt aga olnud selline. 15. märtsi õhtul kogunesime kolmekesi, peale minu ja TK veel Mariann Rikken, Kelami üürikorterisse kõnet ettevalmistama. Kelamil oli valmis majandusliku aruandluse eelnõu visand ja ka poliitilise olukorra hinnangu kohta eelnõu visand. Kuna kongressi majandusaruande kohapealt ma loomulikult midagi öelda ei osanud, siis keskendusin üksnes poliitilisele osale, mis moodustas umbes 2/3 kogu ettekande mahust. TK eelnõu visandi läbilugemisel oli kohe selge, et kohalt mahavõtmist saab olema väga raske vältida kui minna rahva ette sellise kapitulantliku versiooniga, mis koosnes põhiliselt selgitustest ja õigustustest.

Koostasin oma eelnõu variandi, mis oli rajatud tegelikult saavutatu sättimisele õigesse valgusse, teiste sõnadega, oli rajatud rünnakule. Tegelikkuses oligi ju paljugi saavutatud: esialgne õiguslike tagajärgedega 3. märtsi referendum sai muudetud nõuandvaks rahvaküsitluseks, mis tõkestas nn kolmanda vabariigi loomise variandi ja võimaldas EK-l mitte boikoteerida rahvaküsitlust. EK oli paljuski suutnud ülenõukogule peale suruda õigusliku järjepidevuse ideoloogiat, jne.

Kogu öö kestnud arutelude ja täpsustuste lõppedes võisin rahuldusega tõdeda, et minu argumentatsioon oli võitnud. Seepärast võin siinkohal veendunult väita, et ettekande poliitiline osa, viimane 2/3 kõnest, oli minu autorlusega. Milles pole midagi imelikku, sest eks nõunike asi olegi ka kõnede kirjutamine.

16. märtsi hommikul õudusunenägu algas. Oli nimelt hinnanguliset teada, et saalis istub vähemalt 150 rahvarinde raevukat toetajat ja nende kindel plaan on viia asi kaoseni, kongressi esimehe mahavõtmiseni, mis oleks viinud rahvarinde esindaja (E. Savisaare) valimiseni Eesti Kongressi esimeheks.

Kõne algas EK majandusaruandega. See oli küllaltki pikk, sest kogu kõne kestvus oli 27 minutit. Algus oli rahulik, ent mida minut edasi, seda rohkem kostis saalis köhatusi, häälitsusi, kolistamist, köhimist, jne. Sai selgeks, et seda kõnet küll lõpetada ei lasta. Veel enne ettekande majandusosa lõppu oli peaaegu võimatu kakofooniast eraldada, mida mikrofonist räägiti.

Ja siis juhtus ime! Kui Kelam alustas poliitilise ülevaatega, mis koosnes vääramatult enesekindlast ja rahulikust pealetungist, lahendi väljajoonistamisest, siis mida minut edasi, seda vaiksemaks saal jäi. Kõne lõppedes valitses saalis selline vaikus, et olen kindel, kuigi istusin eestpoolt kolmandas või neljandas reas, et oleksin vabalt kuulnud kui saali lõpus oleks nööpnõel maha kukkunud. Olen ka selles kindel, et kõne lõppedes vallandunud ovatsioon oli kongressi ajaloo võimsaim. Kodakondsuse nullvariant oli surnud, RR ja E. Savisaar vastupanuta alistunud.

Hiljem kuulsin, et RR saadikud kogunesid fuajeesse ja pidasid nõu, mida teha, ning otsustasid lahkuda. Ilmselt loodeti lõhkuda kongressi kvoorum, mis ka õnnestus. Õhtul oli 399-st saadikust kohal vaid 244. Kui hääletamisele tuli Taastava Kogu eelnõu, siis puudus kvoorumist 2 häält. Maikuus toimunud V istungjärku aga RR täielikult boikoteeris. Selleks korraks oli nullvariant siis surnud, et uuesti ellu ärgata 20. augustil 1991. Ent ka siis võitis ikkagi Eesti Kongress (loe EIP 10.03.2010 pressiavaldust).

Kokkuvõtteks:

  1. Eesti oleks iseseisvunud ka ilma Eesti Kongressita (vt ka minu 03.03.2010 artiklit: „Ühes on Rein Ruutsool siiski õigus“). Fakt.

  2. Ilma Eesti Kongressita oleks sündinud nn kolmas vabariik koos kodakondsuse nullvariandiga. Fakt.

  3. Delfi kommentaariumist: „ajalooline tõde, 11.03.2010 22:17. Eesti Kongress oli KGB produkt. Fakt. Ja see õnnestus filigraanselt, kui vaadata tänast laastatud Eestit, mis sellele õigusjärgsusele tugineb.“ Anonüümil on on 100% õigus. Fakt

  4. Kodakondsuse nullvariandile tõkestas tee Tunne Kelami avakõne Eesti Kongressi IV istungjärgul. Fakt.

  5. Kõne poliitiline osa, 2/3 kõne lõpuosast, on minu autorlusega. Fakt

Vello Leito

13.03.2010

962 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>