Kivisildnik: Küüditan kirjanikud paksu metsa

Täiesti mõttetut neljapäeva pärastlõunat teile, segadusse aetud lugejad ja kuulajad. Ehk olete teiegi lugenud lehest, et masu ajal müüvad hästi forell ja kaelakarbonaad, ning järeldanud sellest, et isikud, kes lubasid kahe suupoolega kartulikoori manustada, on meid petnud. Neile petistele tuleb koht kätte näidata.

Nüüd, kallid lugejad ja kuulajad, on aeg teha üks katse ja jõuda selgusele, kas meid pole järjekordselt lollitatud. Nagu me kõik hästi teame, väidavad ametlikud isikud, et avalik-õiguslik meedia on looma jõuga avalikkuse mõjutamise erivahend just valimiste puhul. Ja nad mitte ainult ei räägi seda juttu vaid ka käituvad nii nagu oleks sel jutul teatav mõte.

Nagu me kõik hästi teame, isikud, kes kandideerivad kõrgele ametikohale, näiteks riigikogu puhvetis, võivad südame rahus eratelejaamas juhtida meelelahutuslikke saateid aga riigiraadios kolumni pidada ei või. Sest riigiraadio on võimsam relv kui telejaamad Kanal 2 või 3 ja ta tuleb valimiste ajaks desarmeerida.

Meil valitseb teaduslik maailmavaade, mille kohaselt praktika on tõe kriteerium ja teooriate paikapidavust kontrollitakse eksperimentide käigus. On aeg teha katse, millega selgitame välja, kas Vikeraadio kolumn aitab võimutiirase isiku valitavale ametikohale või mitte.

Eksperimente tehakse tavaliselt laborihiirte ja äädikakarbeste peale, kelle elul pole suuremat väärtust, ega siis uut ravimit kohe inimestele sisse söödeta. Nii teeme meiegi oma katse väheväärtuslike olendite peal, kelle elu ja tervislik seisund laiadele massidele mitte kriipsu võrragi korda ei lähe.

Ühesõnaga 16. märtsil valitakse kirjanike liidu uus hegemoon ja juhatus või midagi sellist. Igal juhul valitakse uus esimees ja mina tahan selleks esimeheks saada, lihtsalt selleks, et tõestada, et Vikeraadiost on siiski midagi kasu ja selle mõju laiadele massidele on märkimisväärne.

Kaks nädalat kestab nüüd minu valimiskampaania – tark kirjanik esimeheks. Ja me saame näha, kas Vikeraadio kolumn toimib või ei. Kui toimib, on kõik hästi ning avalik-õigusliku meedia juhid on õigel teel. Kui ei toimi, tuleb raadiot reformima hakata ja juhtkond laiali peksta, sest nad on mind ja ühtlasi meid kõiki petnud.

Eetrist mind keegi maha võtta ei saa, sest üleval pool isegi ei kahtlustata, et kirjanike liit, kirjandus ja raamatud ikka veel olemas on. Pealegi ei maksa kirjanike elu sentigi ja nendega võib teha igasugu eluskatseid, eks ole. Kui kirjaniku elul oleks väärtus, siis oleks kirjanikul ka mingi avalik-õiguslik suhe haigekassaga, seda aga ei ole ega tule.

Nüüd kuulake minu programmilist kõnet, milles ma selgitan oma vaateid kirjanduspoliitikale. Ja kuulake hoolega, sest üldkoosolekul olen ma tavaliselt nii täis, et mingit selget juttu ajada ei ole üldse võimalik. Pealegi on meil Jaan Pehkiga tagumises reas nii lõbus, et bürokraatiale keskenduda pole kõige vähematki tahtmist.

Kuulake hoolega, kirjanduspoliitika on meil sitt. See tuleb sellest, et kirjanduspoliitikud on sitapead. Konkreetselt, kus on kirjanduspoliitikute positiivne programm? Positiivne programm oli suhe haigekassaga, aga kuna haigekassa kirjanikke ei armasta, siis on see suhe samahästi kui peldikus.

Minul aga on hoopis parem positiivne programm, esiteks isiklik eeskuju – ma olen terve nagu härg, tehke nii nagu mina ja mingit kuradi haigekassat polegi vaja. Isegi grippi pole ma põdenud, miks – küsite te, sellepärast, et elan paksus metsas ja gripp eksib ära, enne kui siia jõuab.

Positiivne programm järgmine, kirjanikud küüditan paksu metsa, kus värske õhk, puude ladumine, lume rookimine ja poolepäevane ekspeditsioon külapoodi õlle järele hoiavad tervise korras ja pisikud eemal. Kiskjad, puugid ja muud peletised murravad nõrgad kirjanikud maha, kahju muidugi, aga seejärel literaatide genofond paraneb ja tulemus on üldise kultuurilise edenemise huvides ainult tervitatav.

Igasugune sisuline jutt kultuuriministeeriumiga ning enda alandamine meedias lõpetatakse, on selge et kirjanikele ei ole võimalik luua mingeid töötingimusi, pole võimalik saavutada võrdset kohtlemist dirigentidega ja pole võimalik mitte mingil kombel suhestuda haigekassaga.

Milleks sellest siis kogu aeg rääkida, räägime parem ilmast, piinlik võiks olla nagu kerjus kogu aeg Laine Jäneselt midagi manguda. Nii kui Jänes ametisse sai, hakkasime almust paluma, mitte sittagi pole me saanud ja ei saagi, kas siis nii raske on sellest lihtsast asjast aru saada?

Minu geniaalsel juhtimisel räägime edaspidi ainult ilmastikutingimustest, nii kaob lõpuks see almusemanguja maine ja üleüldine frustratsioon, tuleb unustada põhisedus, tuleb unustada kultuurilise eneseväljenduse mitmekesisuse kaitse konventsioon, need on ainult paberid, need ei sünni süüa. Tuleb unustada inimväärne elu – see oli majandustõusu aegne enesepettus ja mõeldud pankurite kasumi suurendamiseks. Mis on meil, kirjanikel, rahaga tegemist.

Minu geniaalsel juhtimisel hakatakse seaduste kirjutamise ja projektisoga kokku soperdmise asemel Neitsi Maarja poole palvetama, sellest võib kasu olla, seda pole veel proovitud, on ülim aeg, palvetame laboratoorsetes tingimustes ja vaatame kui tulemuslik see eksperiment on.

Mul on veel palju muid häid ideid, kuidas kirjanike liitu juhtida, aga täna lõppeb kolumn kahjuks ära, järgmisel nädalal räägin sellest, kuidas ametnikele tulemuslikult pistist anda, Vigala sassi õpetuse järgi üleloomulikke võimeid saavutada ja poola kirjanduselt maailmataset õppida. Aga iga asi omal ajal, kõigepealt valite mind esimeheks, siis hakkame mõtlema, mis edasi teha. Nii oli see Leeberechti ajal, nii oli see Kuusbergi ajal ja nii saab see ka minu all olema. Igal juhul ja alati positiivselt ja ilma halisemata edasi. Kuskile poole.

Sven Sildnik

04.03.2010

Esmaavaldatud ERR-s

888 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>