Vello Leito: Ühes on Rein Ruutsool siiski õigus

Järgmisel nädalal on Eesti Kongressi I istungjärgu 20. aastapäev. Tänane Delfi refereerib sel puhul Kesknädalast Rein Ruutsoo artiklit. Seda sellepärast, et RR ütleb välja ühe väga-väga tähelepanuväärse fakti, et kui EK oleks jäänud olemata, siis poleks Eesti taasiseseisvumine  jäänud ikkagi tulemata.

No muidugi, kommunistid ju teadsid juba siis, seda enam nüüd, et ei Eesti ega mõni teine riik taasiseseisvunud/vabanenud oma isiklike pingutuste läbi, sest neid lihtsalt polnud. Kellelegi ei tulnud pingutamine pähegi, kui mõned hulljulged välja arvata, mõistagi. Kuid nemad ei teinud ajalugu, ajalugu tegid kommunistid ise. Nad nimelt ei lagundanud ega likvideerinud NLiitu, vaid reorganiseerisid selle. Uskumatu, eks, ent tõsi. Aga miks nad reorganiseerisid, kas selleks, et orjad vabaks lasta? No kuulge! Ikka sellepärast, et orjad orjasid halvasti, et mitte öelda, ei orjanud enam üldsegi. Ärgem unustagem, et kommunism, see on ju imepisikese „kõigist võrdsemate“ piiramatu võim nende üle, keda „võrdseimad“ hellitavalt kutsuvad lausa kõrgeimaks võimuks. Loomulik ju, targad kuningad ei pöördu kunagi oma alamate poole näiteks nii, et kuulge orjad! Ikka, et minu palavalt armastatud … Kuningad ju kardavad, kommunistid ka.

No nii, aga kuidas sa paned orjad paremini orjama? Toores sundus ei tepsinud kohe mitte kuidagi, sundijadki väsisid ära. Jah, õige, nimetagem nad vabadeks ja sättigem töötellingud üles hästi-hästi kavalalt, peaaegu et kutsuvalt. Jah, teeme perestroika, otsustasid „võrdseimad“.

Ning olengi jälle jõudnud selleni, millest olen kirjutanud korduvalt. Eesti juhtumil tähendab perestroika seda, et vene hirmuga, topelttollidega ja kaubanduspiirangutega tagati, et Eesti ise läks vabatahtlikult ja vaimustuga teise orjapidaja juurde, teda päästjaks jumaldades.

Aga orjapidajad on ju kõik kommunistid, sõbrad siis, üks väike perekond! Lahtiseletatult: Vene Föderatsioon ja föderatiivne Euroopa Liit ühinevad lähiaastatel üliföderatsiooniks, Eurussia impeeriumiks, milles kõik orjad vabatahtlikult sees on ja õnne tänavad, et, … Noh, siinkohal peavad eurotiblad küll ise välja mõtlema, mille puhul nad siis nüüd nii õnnelikud on. Mina  olen iseseisvuslane, orjadele õnnestavat salmi ette öelda ei oska. Ja ülepea-kaela, minu sõnavaras pole nende jaoks, kes lootsid ELis võõrale rikkusele kallale pääseda, ühtki ilmavalgust kartmatut sõna.

Sama teemat olen täpsemalt käsitlenud artiklis: „Venemaa taasokupeerib Eesti kolme aasta pärast.“ Katke sealt:

Proloog, faktide kohustuslik miinimum:

05.03.1957.a. kirjutati alla Rooma kokkulepe, mis sätestas Euroopa Ühenduse lõppeesmärgiks poliitilise integratsiooni.

01.07.1987.a. allkirjastati Ühtse Euroopa akt, mis nägi ette ühtse Euroopa riigi loomise. Samal aastal käivitati Venemaal perestroika, et valmistada Venemaa ette ühtse Euraasia riigi moodustamiseks, käivitati nn Euroopa ühiskodu projekt, teisisõnu Eurussia impeeriumi loomine. Seega, NB! NSVL ei lagunenud vaid reorganiseeriti.

07.02.1992.a. allkirjastati Euroopa Liidu leping, nn Maastrichti leping, mis sätestas nii de fakto kui ka de juure Euroopa liitriigi (= riik ) olemasolu. Osa analüütikuid väidavad, et M. leping sätestas konföderatsiooni. Väide on ekslik, sest leping jõustas kõik neli liitriigi tunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, keskne ülimuslik õigus ja kesksel õigusel kompetentsi kompetentsi olemasolu. Just viimase osas on vaieldud, et varjata EL kui riigi olemust.

02.10.1997 allkirjastati Amsterdami leping ning 26.02.2001 Nizza leping, mis tõstsid Euroopa (liit)riigi unitaarsuse astet oluliselt.

29.10.2004.a. kirjutati alla Rooma põhiseadusleping, mida aga Prantsusmaa ja Holland ei ratifitseerinud. Seejärel põhiseaduslepingusse viidi sisse muudatusi väljendite osas (näiteks: põhiseadus asendati sõnaga lepe!), osa tekstist salastati, unitaarsust eskaleeriti aga veelgi ning seejärel allkirjastati Lissabonis 13.12.2007.a. Lissaboni lepingu nime all.

Niisiis, prognoositavalt kolme aasta pärast (sees?) kaks föderatsiooni ühinevad ja perestroika on saavutanud oma ultimatiivse eesmärgi.

Aga kas oleks midagi läinud teisiti kui Eesti Kongressi poleks olnud? Jah, kuigivõrd oleks. Paar asja siinkohal. Ei oleks olemas Eesti Iseseisvusparteid – iseseisvusaate seemet uude tumedasse orja-aega. Ja Eestis kehtiks juba ammu null-kodakondsus. Et nii pole läinud, selle eest võlgneb eesti rahvas tänu (vaat, et ainuisikuliselt) minule. Miks ja kuidas, sellest kirjutan järgmisel nädalal.

Vello Leito

03.03.2010

368 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>