Kivisildnik: Kangelassurm või Laari 100 krooni

Tervitan Teid lugupeetud, mis lugupeetud, väga austatud, rahandusminister, tervitus teile, kõik muud vähem tähtsad võõra raha liigutajad, kellel teil on meelevald näljutada, vaikima sundida ja soovi korral ka lömastada. Tervitus teile kurikamehed, sest ka teiega tuleb hästi läbi saada.

Täna alustan sellest, et väga mõistlik oleks mind valida presidendiks või vähemalt peaministriks. Miks, tekib nüüd rahandusringkondades õigustatud küsimus. Aga sellepärast, et alati kui ma kuulan Laari juttu, tulevad mul Laarist paremad mõtted, nii ka täna varahommikul.

Laar kirjutas kusagil, et inimestel tuleks lubada töötada ka vähema raha eest kui miinimumpalk, muidugi siis kui nad seda ise tahavad. Tundub mõistlik, inimene on üheksasaja kroonise töötu abirahaga nälga suremas, tööd on, aga seda pakutakse tuhande krooni eest kuus, sada krooni on meeletu papp, selle nimel on Laar valmis seadused unustama.

Seadused on ikka väga rumalad küll, raha vedeleb maas, sajad tuhanded töötud on kurnatusest kokku varisemas, helde lapsed ei jõua enam ranitsaid järel lohistada, aga seadus ei luba vaestele, tublidele, paljukannatanud Eesti peredele sadat krooni lisasissetulekut. See on otse kohutav olukord ja Laar on meie päästja. Halleluuja, vend, halleluuja.

Vabast tööjõuturul on veel vähe, vaba tahe peab sekkuma. Loodan väga, et kui Laari tark mõte läbi läheb, siis tööturul ainult veel tuhande kroonise kuupalgaga vabatahtliku töökohad liiguvadki. Mis on igati mõistlik. Ma rõhutan, tegu on läbinisti mõistliku lahendusega.

Sada krooni võib päästa inimese elu ja kui ei päästa, siis me Laariga vähemalt üritasime. Ja kui sada krooni on vähe ja töötud ikkagi sellega välja ei vea ja hukkuvad, me võime ju ka sada kümmet krooni pakkuda, sada kümme, mõtelge, sada kümme krooni üheksasajale lisaks, see on ju tuhat kümme krooni puhtalt kätte.

Mõistus ütleb mulle, et inimesed ikka priiskavad koledasti, eriti töötud, eesti ajal elasid töölised barakkides, kes ei usu, lugegu Jüri Parijõgi raamatuid. Nüüd aga elavad kõik kas oma majas või korteris, milleks selline luksus. Ühetoalisesse korterisse mahub naride installeerimise järel kolm töölisperet, eeldades, et lapsed, keda tänapäeval on vähe, mahuvad ilusasti nari alla.

Mul on kaks ettepanekut. Arukalt käituvatele töötutele, kes elavad barakkides, tuleb võimaldada kuuesajakroonist töötu abiraha, muidugi kui nad seda ise soovivad, vaba tahte alusel enesestki mõista. Teine asi veel, baraki kütmine ei ole üldse öko, kütte võib välja lülitada, kolme pere hingeõhk ja peer kütavad ühe toa ära küll. Pole probleemi.

Millised hüpersummad vabanevad, kui töölised ja töötud majutada barakkidesse, mida nad oma keha soojusega kütavad – ulmeline kokkuhoid, eriti töötute elamutoetuse arvelt. Toiduga laristavad töölised ja töötud samuti uskumatul kombel, süüakse kallist jogurtit, isegi šokolaadi aetakse näost sisse. Aga kes selle kõik kinni maksab – meie, tööandjad maksame omast taskust.

Valus on, aga maksame. Enam ei taha maksta – las töölised söövad kardulaid ja jahu, eesti ajal oli igal töölisel baraki akna all maalapike, baraki juurde käis laut, kus iga pere pidas lehma või seapõrsast, lapsed varitsesid barakkide ümber ja korjasid kartulikoori, töölised tegid ise süüa, koori oli, need söödeti lehmale, oligi kogu jogurt.

Me oleme unustanud, kuidas Pätsi režiimi alla ägati, aga Laar ajaloolasena teab väga hästi, kuidas oli ja kuidas peab olema. Samas ma mõistan, et lapsed peavad käima koolis, mitte kelguga kartulikoore ämbreid ümber paigutama, aga sealt need talispordi talendid tulevad. Aga lapsed võiksid käia koolis siis kui ise tahavad, selline võimalus peaks olema.

Järgmine ettepanek on seoses talispordiga. Igav, põrgulikult igav, härrased on see teie talisport. Suvisport pole ka palju parem, lehed kirjutavad kellestki surmasaanud grusiini talisportlasest, aga tegelikult on ka see igav. Grusiinil polnud võimalust ennast kaitsta, nii ei tohiks kedagi tappa, isegi mitte laiade masside meelelahutuseks.

Riigitelevisioonis rääkis üks spordiametnik sellest, et sport pole mitte ainult gladiaatorite võitlus, vaid midagi enamat. Loll jutt. Me ei vajagi midagi enamat kui gladiaatorite võitlused, samas talispordis on küll laskesuusatamine, aga öelge mulle, millal üks laskesuusataja teisele pihta sai. Te vaikite, vaikige edasi.

Minu positiivne programm on gladiaatoritevõitlused: ei mingit nüri murdmaakündmist enam, lumelauduritele teen erandi, lumelauasport edendab korralikku muusikat ja andis inimkonnale eluaegse garantiiga talvejoped, mis meie kliimasoojenemise tingimustes on enam kui asjakohased. Lumelaudurid jäävad.

Kui valite mind presidendiuks, tulevad gladiaatorite võitlused, just sellised nagu vanas Roomas, antiik on teatavasti Euroopa kultuuri põhi, kristlus muidugi ka, aga ega ma ei olegi kaotajate ristilöömise vastu, andeke minna. Luusrite elu on publiku ja presidendi kätes.

Ühesõnaga, töötud ei pea vabal tahtel ennast tuhande krooni eest kusagil konveieri taga tapma, mina pakun neile õilsat surma teleekraanil ja staadionil, töötutest võivad saada minu valitsemise all külluslikult maksud ja üleilmselt austatud kangelased, kes suplavad rahas, spermas ja veres. Muidugi ainult ja rangelt vabata tahte alusel.

Ma kordan, kui inimesed peavad surema, siis peab neil olema võimalik valida näljasurma ja õilsa surma vahel, näljaga ei saa võidelda, teisele gladiaatorile võib aga vikati kuklasse lüüa – ja siis tuleb pidu, meeletu pidu. Tõeline elu, mida saavad endale lubada ainult tõelised kangelased, kui nad seda aga ainult tahavad. Positiivne programm on meil kangelassurm. Ja palju jubedam kui vabadussõjas.

Sven Sildnik

18.02.2010

Esmaavaldatud ERR-s

793 total views, 4 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>