Kivisildnik: Dirigentide võlukepikesed

Millist õhtupoolikut soovite, kõikvõimsad lugejad ja kuulajad? Tegelikult ma tahaksin väga teada, milliseid õhtupoolikuid naudib meie väga lugupeetud rahandusminister. Rahandusministri, tema rahade ja tema ministeeriumide küsimuses ei tohi endale vähimatki eksimust lubada, sest muidu võetakse meil kõigil rahad tagant ära.

Kui ministrile midagi ei meeldi, siis oleme kõik kohe sügaval lumes. Mina ei tea, kuidas teised avalik-õiguslikud meediatöötajad, aga mina kaalun hoolega iga sõna, iga koma, iga pausi ja iga häälevärinat, isegi ebasünnis hardus võib kutsuda esile raha meelepaha. Seda ei tohi juhtuda.

Raha pole elus muidugi kõige tähtsam, kui rahaminister nutsust ilma jätab, noh, eks ole ennegi ilma rahata elatud, saame kuidagi hakkama. Aga on ka olulisemaid ministreid. Tahtsin täna rääkida endisest põllumajandusministrist Ester Tuiksoost, kes kohtus pisaraid ei suutnud tagasi hoida.

Aga kiiresti mõtlesin ümber, ma ei taha leida postkastist kirja, et põllumajandusminister ei anna mulle enam kartuleid, sest talle ei meeldi see, mida ma korruptsioonist ja korruptantidest arvan. Tegelikult ma ju nii väga halvasti ei mõtle, dirigentidest mõtlen palju halvemini ja nemad ei anna nüüd mulle enam Šostakovitšit ega Prokofjevit, jama lugu küll.

Ma oletan, et maadevahetajad, pole küll täpset ettekujutust maadevahetuse suurusjärkudest, on poisikesed dirigentide ja dirigenditaustaga isikute kõrval. Sirbist lugesin huvitavat lugu. Näed, Sirp keeras praegu raadio kõvemaks. Ei tea, mis nüüd Sirp mõtleb ja teeb?

Tulgu mis tuleb aga Sirpi ma ei karda, kord kirjutasin neile loo dirigentidest ja Sirbi kolleegium jooksis selle peale laiali, võib-olla jooksevad veel praegugi. Vahet pole, igal juhul on Sirbis üks kole lugu, autor muide on riigikontrolli auditiinimeste pealik, väga õpetlik lugu.
Kõik, kes te metoodiliselt halate sellepärast, et Kulka annab kirjanike arvuti ostmiseks või näitlejatele enesetäiendamiseks paar krooni, pange nüüd hoolega tähele, kultuurirahaga juhtub muidki ja veel palju palju põnevamaid asju.

Kogu kultuuriraha ei raha ei lähe sugugi kuuride kütmiseks ja määrdemeistrite mahitamiseks, kolmandik eelarvest kuulub tavaõiguse järgi dirigentidele, 2008. aastal oli see 445 milli, see on 90% kõigist toetustest. Nii, et kui sa pole dirigent, on sinu tõenäosus oma kultuurilisele tegevusele toetust saada 10%. Ikka parem kui loto, seda muidugi.

Dirigentidel ongi suurem isu, seda pole keegi kunagi vaidlustanud. Ometi peaks ka dirigentidele kanditav papp läbima teatavad protseduurireeglid. Peaks olema mingid komisjoni, taotlused, ehk isegi kultuuripoliitika, mingi mõõdupuu, millest lähtuvalt kultuuriraha jagatakse. Mingi alus peab ju 90% olema.

Riigikontrolli auditi juht aga väidab (ja miks ma ei peaks teda uskuma, et ei tekiks mingit arusaamatust ma tsiteerin, sõna sõnalt): “Kultuuriministeeriumi selgituste kohaselt põhineb muusikavaldkonnas tegevustoetuse andmine “valdkonna kokkulepetel ja kujunenud traditsioonidel”. Ühtki muud alust kuskil fikseeritud ei ole.” Tsitaadi lõpp.

Maadevahetajad, muide lähtusid ikka seadustest, võtab ikka kohtus vee silma küll, kui sina määrid kontoris pabereid, rähkled öösel ja päeval sellega, et oma sahkermahker seaduse raamidesse mahutada. Teised aga panevad tuima näoga sadu mille kultuuriraha taskusse ja lähtuvad sealjuures ainult tavaõigusest. Nii on kombeks, ütleb ministeerium, traditsioon on selline.

Mul tekib siinkohal küsimus, kui kaua tuleb maid vahetada, et tekiks traditsioon ja kas ministri ja kinnisvara vaheline kokkulepe on millegi poolest halvem kahe dirigendi omavahelisest kokkuleppest, mõlemal juhul krabatakse kahe käega ühisvara. Aga näed, dirigendid ei nühi kohtupinki vaid valmistuvad uue suure ooperimaja ehituseks ega isegi oskaks kriisi ajal muud teha, kui mõned miljardid dirigentidesse investeerida.

Aga et asi oleks selge ja et dirigentide raev ei tabaks mind ja minu toimetajaid, vaatangi, et minu kolumnide tekstid ilmuvad ERRi kodukal valikuliselt ja lühendatult, eriti kui on miski poliitiline teema.

Vahetame siis jutuainet, räägime kultuuripoliitikast ja osutame riigikontrollile, ehk murrame läbi ja jõuame seekord täies mahus ERRi arvamusküljele.

Mina pole midagi öelnud, riigikontroll tegi, pekske riigikontrolli, kustutage Sirbi jutufail ära, ma peaaegu armastan dirigente, osavad on nad, müts maha nende ees, selliseid masuurikaid oleks kirjanike liidu juhatusse vaja.

Aga läheme riigikontrolli tsitaadiga edasi, osundan: “Seaduses nõutud nõuandvat komisjoni moodustatud pole, vormikohaseid taotlusi ei küsita. Ja nii jagatakse laiali üle 200 miljoni krooni aastas.”  Tsitaadi lõpp. Saate aru, dirigendid ei pea raha küsimiseks isegi avaldust kirjutama, sest pole kellelegi kirjutada. Seega pole vaja ka aru anda. Pole kellelegi aru anda, mõnus. Väga mõnus ja nii kakssada milli, see kriis ajab hulluks.

Kakssada milli iga jumala aasta ja ilma, et oleks vaja ministeeriumile pangaarve numbrit meilida. Mille eest mind karistati painava kirjanikuseisusega, ma olen ju madalam kui muru ministeeriumi silmis. Kui Piibel poleks ära põlenud, tsiteeriksin teile praegu Hiiobi nutulaulu ja Koguja kibedaid mõtteterasid.

Riigikontrollist johtuvalt positiivne programm, imesid sünnib ka meie päevil, võlukepike on teaduslik fakt – suur vägi on dirigendikepikesel – see vabastab teid vaesusest, bürokraatiast ja suht-koht ebamugavast kohtupingist. Kui teil aga pole dirigenikepikest, siis on teil vähemalt teada, kellelt toiduraha laenata. Dirigentidel on pappi s…ks. Ja nüüd hakkavad helistama, jubedaks ruigamiseks läheb.

Sven Sildnik

11.02.2010

Esmaavaldatud ERR-s

750 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>