Kivisildnik: Unustage meedia, lugege raamatuid

Soovin teile pidulikku 150. köite õhtupoolikut, väga austatud meediagurmaanid.  Ometi otsustas president meie ilusa juubeli ära rikkuda ja hakkas meedia kallal vinguma. Vanasõna ütleb, et ära sõima peeglit, kui on nigu on.

Konstruktiivne  kriitika on muidugi alati teretulnud, eks meiegi kolumn võiks olla parem, see võiks olla eetris iga päev ja selle eest võiks inimese moodi maksta – selles mõttes on arenguruumi veel on. Nagu ütles Peep Vain, miks te nii piinlikult koonerdate, häbi ei ole või?

Ent räägime parem sellest, miks mitte-avalik-õiguslik ajakirjandus on tõe ja õiguse asemel kasumile orienteeritud ja miks avalik-õigusliku meedia ainus ja põhiline ülesanne on mitte-avalik-õigusliku meediaga võidu joosta. Keel vestipeal ja tühi pilk silmis.

Olukord on selline, et mitte-avalik-õiguslik meedia on otsustanud endal avalikus kohas püksid täis teha, sest selle oivalise vaatemängu eest on loomastunud pööbel nõus maksma mida iganes. Nii ei jäägi avalik-õiguslikul meedial muud üle, kui turunõuetele vastamiseks samuti midagi punnitada, muidu ei püsi kuidagi konkurentsis.

Võimalik, et kusagil on tõde ja õigus, aga ajalehtedes, raadios, televisioonis ja anonüümsetes kommentaarides pole tõe haisugi – ainult astroloogia ja poolkõva pornograafia. Viimased viis filmi, mida ma ETVst nägin, rääkisid transvestiitide elust ja Nõmme raadio veebiversioonist juhtusin ma ka viimati kuulma ühe pooletoobise tähetarga mulinat. Jälk.

Kogu häda on selles, et meil on käibel meedia Skandinaavia mudel, see tähendab seda, et Skandinaavia meediamogulid teevad kodus endale kvaliteetset ja ühiskonna probleemidega tegelevat ajakirjandust, siin aga käituvad nagu pesuehtsad lurjused ja keedavad meile meedia asemel mingit pulleritsu kokku.

Pullerits, kui te juhuslikult ei tea, on käinud Ameerikas ja võib teile täpselt öelda, kuidas see õige kauboi-ajakirjandus käib. Ameerika ajakirjandus on see, mis räägib demokraatia viimisest Iraaki, siis kui sinna viiakse 280 tonni sularaha ja pannakse see lihtviisiliselt tuuri. Tonn ei ole siinses kontekstis mitte tuhat Ameerika dollarit vaid tuhat kilo rohelist rahapaberit.

Erinevalt Ameerika ajakirjandusest Skandinaavia ajakirjanduse kohalik versioon ei levita mitte ainult globaalseid valesid, vaid aitab kinni mätsida ka kohalikke õudusi, näiteks Skandinaavia pankade koloniaalpoliitikat ei suutnud meie Skandinaavia omanikele kuuluv ajakirjandus enne läbi näha, kui kriis käes oli.

Ühesõnaga lollid. Samas avalik-õiguslikule meediale ei saa midagi ette heita, sest see pidi julmas turukonkurentsis pankade kuritegeliku poliitika, loe Eesti Vabariigi poliitika, ära unustama ja hambad tangis paksu ja vedelat pesu vahele organiseerima. Raske oli, aga hakkama asime.

Samas me näeme, et kuigi ajakirjanduses ei ole tõde, siis teatavaid õiguse kajastusi ikkagi on. Skandinaavia pankuritel keegi kõrvi ei rulli aga Skandinaavia koolitulistamistest on vahel ikka juttu olnud. Viimane uudis Skandinaaviast rääkis raugamürgitajast hooldusõest.

Koolitulistamises võiks veelgi enam juttu teha, eriti seoses lugemisaastaga, sest Auvinen oli teatavasti lugemishimuline noormees ja ta ei veerinud seltskonnaleheküljelt pildiallkirju nagu normaalsed inimesed vaid läks, sõgedust täis nagu ta oli, raamatukokku ja luges seal filosoofiat ja ajalugu.

Mida luges Skandinaavia raugamürgitaja, keda süüdistatakse kaheksateistkümnes episoodis, õnnestub Skandinaavia meedial ehk lugemisaasta lõpuks välja selgitada. Ameerika meedia on igal juhul ammu tuvastanud, et jänkimaa sarimõrtsukad ei loe eriti midagi, aga kuulavad selle eest massiivsetes kogustes kantrimuusikat, seda fakti võiks kuulamisaasta orgkomitee arvesse võtta.

Ameerika meedia on alatu, nagu me kõik teame, ja õhutab sõda, Skandinaavia meedia pole parem, sest see propageerib koolilaste ja raukade vastu suunatud tapatalguid. Aga et Eesti meedia on öökimaajav segu Ameerika meediast ja Skandinaavia meediamogulistest, siis soovitan ma tõe ja õiguse asjus lugeda hoopis Tammsaaret.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, soovitan Tammsaare romaani Põrgupõhja uus Vanapagan, soovitan lugeda, sest see on raamat. Kui mina veel koolis käisin, oli see kohustuslik kirjandus, aga nüüd loetakse koolis vist ainult Potterit ja Kroonikat. Aga eks see jääb koolmeistrite südametunnistusele.

Tammsaare ei õhuta sõda, ega muuda koolitulistajaid ja raugatapjaid meediastaarideks, otse vastupidi – Tammsaare õhutab terrorismi. Ta räägib meile loo sellest, kuidas ilus, tark ja rikas Kaval-Anants orjastab vaese, tööka ja rumala Vanapagana. Orjastamise tulemusel tekib moraalne ja majanduslik kriis ning Vanapagan korraldab terroriakti, mille tulemusel Kavalants kõngeb.

Põrgupõhja uues Vanapaganas on olemas kõik see, mida ei ole ei meie avalik-õiguslikus ega mitte-avalik-õigusliks meedias. On tõde – tark orjastab lolli – ja õigus – loll tapab targa ära. Aga peale selle on stiili, on kujundit, on tõelisi tundeid, on vaimset üleolekut, ühesõnaga kõike seda mida ajakirjandus endale mitte kunagi lubada ei saa.

Positiivne programm on järgmine, unustage meedia, lugege selle asemel häid raamatuid, klassika on tõepärasem kui meedia. Tammsaare oli tark, kui tahate tarka presidenti, valige mõni kirjanik, eelkõige soovitan muidugi iseennast, Anton on surnud, sellepärast.

Sven Sildnik

28.01.2010

Esmaavaldatud ERR-s

977 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>