Kivisildniku intervjuu Jüri Aarmale

Kivisildniku luuletused on täis põnevaid sõna- ja mõtteleide, tema arvamusavaldused piitsutavad armutult lollust ja kitsarinnalisust.

Ühes looduspildis väidad, et sügis võtab kastanil munad maha, kusagil mujal deklameerid: mul on kästud kusta teie kaevu. Siin, Tihemetsa taga hangede vahel, tundud hoopis teine inimene. Kas ise tajud ka seda kahestumist?

Mida siin tajuda. Ega näitleja ka ei kipu ju eraelus kedagi kägistama. Aga lase lavale… Nii et – ei taju ma midagi.

Millal need kirjutised sinu seest voolama hakkasid?
Käsu korras ja varajases koolieas. Lugesin palju ja loen palju praegugi. Ka halbu raamatuid, täpsemini – oskan valida halbade raamatute riiulist vähem halbu. Kõik algas Rakvere raamatupoe antikvariaadist ja kooli omaloomingupäevadest, osalejatele oli see vaba päev.

Ja ammu enne arvutit?
Enne muidugi, kuigi arvuti oli mul ka hästi ammu. Siis kui selle raha eest veel märja asfaldi värvi 08 sai. Oli Vene aja lõpp, Internet oli veel noor…

Räägime veel sellest, millega ühiskonda erutanud oled. Oled omal ajal ansambli solist olnud, järelikult pead viisi.
Ma vihkan viisi, õnneks ansambel Whaw!Zaiks lähtus industriaaleetikast. Aga kõik see toimus väga ammu, mäletan seda, et ma polnud seal esimene laulja. Esimene ei saanud enam laulda.

Miks?
Pandi vangi.

Ja miks Whaw!Zaiks?
Zaiks oli omal ajal üks kuulsamaid piraatkassette tootvaid firmasid. Ja Whaw on justkui ohhoo… Ülejäänud pundikaaslased olid tõsised mängumehed, Utsa liikus Sõpruse Puiesteele, Tauk the Suni, ja nii edasi.

Julgen arvata, et lauldi sinu loodud tekste.
Suures osas küll.

Su looming on üldse kuidagi äratuntavalt kivisildniklik, justkui ühes võtmes.
Mitte alati. Ma olen, muide, üle 10 aasta copywrighter’ina töötanud. Selle ameti peal küll väga iseendaks jääda ei saa. Olen sealt ka Kuldmuna-nimelise auhinna toonud, ainsa, mis väljapoole Tallinna läks. Elasin siis Pärnus. Polnud küll mu enda lemmiktöö, aga näe, paremad pole mune toonud.

Muude ametite kõrval oled ligi kolm aastat olnud koguni peasekretär, Eesti Iseseisvusparteis nimelt. Karm seltskond, tundub. Kas mingi ärapanemise värk?

Ainult sel juhul, kui Eesti põhiseadus on samuti mingi ärapanemise värk. EIP on üks väheseid, kes põhiseadust taga ajab. Et eestlane võiks omal maal peremees olla või nii. Võib tunduda ju mõnevõrra erandlik, aga olemuslikult ei ole Eesti põhiseaduses midagi hullu. See ei tohiks minu teada isegi kriminaalne olla. Aga eks me näe.

Ja veel üks kummaline asjaolu: liikmeskond näitab hoogsat kasvutendentsi. Praegu ma seda ametit ei pea, olen midagi aseesimehe taolist.

Ühe kirjandusliku vulkaani tekitaja on sul veel õnnestunud olla. Või ehk kui mitte vulkaani, siis pärmipulga, mis kempsu kukkus. Ehkki kempsust oli asi kaugel. Asi oli lähedal meie kirjanike liidule. Pealkirja all “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist”. Küll ikka uhasid, epiteete valimata.

Surematu kunstitöö, siiani loetakse ja tuntakse elust rõõmu. Printsiip nõudis, et kõik peaksid saama sama lauaga. Ei tohtinud vahet teha sõpradel-vaenlastel – kui kellelegi jäi tunne, et vähe sai, siis tulenes see pigem nõrgast eestikeelsest sõnavarast. Kõigi jaoks lihtsalt ei jätkunud maakeelset sõimu.

Kuna asi on avalik, julgen mõnd iseloomustust tsiteerida. Nendele eelneva nime jätan ettevaatuse mõttes ära. Las vana arm roostetab. Ühte nimetad sa näiteks tolaks üleliiduliselt areenilt, teist mölakaks ja otsekohesuse pöördväärtuseks, kolmandat taskuvargaks ja väsimatuks onanistiks. Sinna mahuvad veel koerapoeg esimesest abielust, muul ja keegi naisterahvas, kes võiks ennast pesta.
Miks sa tegid nii?

Vaat, see oli kauge aeg, kui kirjanikud olid veel tähtsad. Nüüd nad enam seda ei ole. Praegu võiks kogu kirjanike liidu õhku lasta, ega see uudisekünnist ei ületaks.

Eestis vast ikka…
Olgu, siin ehk tõesti, aga maailma mastaabis oleks ohvreid lubamatult vähe.

Kui selle loo kirjutasin, kippus aeg enam-vähem sinimustvalge-värviliseks. Ja tolleaegne kirjanike liit oli üks üsna kirju seltskond.

Oli seal ju lugupeetuid, aga oli ka meeletult endist ballasti, nõukaaegseid parasiite, kurjategijaid, pealekaebajaid, verised küünarnukikaitsed varrukaile tõmmatud. Nii et tegu oli üsna kahtlase ja mitte üldse ühtlase massiga.

Kas näiteks Mati Unt on sinu meelest hea kirjanik.
Väga. Hindan tema loomingut väga kõrgelt. 1991. aasta Unt (“Doonori meelespea”, “Öös on asju”) oli eesti kirjanduse absoluutne tipp.

Seepärast sa tema puhul oma mustas nimekirjas ka leebem olid. Teda tituleerisid kõigest evangelistiks.
Evangelist on minu silmis väga ränk süüdistus, üks raskemaid.

Kõik see kokku tõi sulle vist päris palju sekeldusi.
Eks omajagu jah. Häda oli selles, et kõik ei saanud asjale pihta. Kaks auväärset hakkasid kohtuasja nimel lausa allkirju koguma, aga ei tulnud sellest ka midagi välja, keegi ei viitsinud kaasa mängida.

Ise olin küll kindel, et läheb mölluks, aga näe, ei midagi! Normaalsete inimestega ei ole ju kunagi probleeme. Ei tule ka, kui just väga ei pinguta.

Mõned jäid sealt näpuvea tõttu välja ka. Keegi oli isegi solvunud, et miks talle ei pandud…

Kui vana sa praegu oled?

Sain vist hiljuti 46.

Vist?

Nojah, ma olen oma vanuse kohta teatmikesse eri andmeid andnud, ligemale 3-4 versiooni.

Miks?
Saab rohkem õnnitlusi.

Kuuldavasti tegeled ka horoskoopidega, tõsi, sulle omase nihkega.
Mulle meeldib selles žanris kunsti teha.

Enamasti on need mõttetud, seega kahjutud.
Ei maksa nii kindel olla. Algul loed horoskoope, siis haarad Kroonika, lõpus jälgid “Reporterit”, millel ammu juba uudistega mingit pistmist pole. Kõik see kokku hakkab mõjuma ravimina, mis pikapeale mürgiks muutub.

Su kirjaviisi tõttu on sind vist tihti küünikuks hüütud.
On ette tulnud.

Mis sulle tegelikult korda läheb, või luulelisemalt – mis puudutab su hingekeeli?
Vanus on juba sealmaal, et vast ainult loodus. Tulin just praegu lapsega lumes tatsamiselt. Metsalagedal päike paistab, murdub õige nurga all. Tõesti väga ilus. Kui lume seest välja saad, oled justkui merehaige, justkui madrus kuival maal…

Eks kaunis kunst lähe ka korda – head raamatud, head filmid, hullumeelsed telesarjad.

Nimeta mõni omakeelseist, kes hea raamatuga maha on saanud.
Hiljuti lugesin üht debütanti, Jüri Kolk ta nimi. Meeldis väga. Vana sõbra Ruitlase “Naine” on üle aegade hea asi. Undi kohta juba ütlesin. Kivirähk meeldib väga, eriti ta lasteraamatud. Kardan, et Kivirähki “Sirli, Siim ja saladused” jääbki aegade lõpuni ületamatuks. Nii et ikka on, mida lugeda tasub. Jürgen Rooste, Toomas F. Aru ja fs on puhas kuld. Eestis on üldse liiga palju häid luuletajaid, see pole normaalne.

Su oma luulelooming tundub seevastu kohati üsna õelake ja ärapanev. Toon näiteid:
Inimene ei sure / enne kui ta / pole vabandanud / puu ees / mille istutas.

Või: Õnn on saada tina / koos pliiatsiga.

Miks sa nii kirjutad?

Enam paremini lihtsalt ei saa kirjutada. Paraku sõltub mõndagi ka lugejast endast. Valmis kunsti ju pole. Pandagu see lihtsalt oma ahju ja küpsetatagu ära, oma kuumusega, oma ahjunõudega, võib-olla lisandeidki juurde – kahepoolne asi.

Kui see väljend liialt kulunud poleks, ütleksin: justkui ühiskonna sanitar, kohati üsna veriselt hammustav.
Kohati on asi seda ka väärt. Kas on kusagil mõni lurjus, kes on põhjendamatult vabaduses või lendab mõni kõrgemal kui füüsikaseadused lubaksid…

Ahtrad naised sunnid sa sigima, usus väidad saatana valitsevat…
Meil valitseb ju luterlus. See on kõige pesuehtsam ketserlus – selle oleks võinud omal ajal ahju ajada. Aga ise on nad kangesti usinad teisi ketserluses hammustama. See, et saatan ilma valitseb, on lihtsalt tüüpiline agnostiline ilmavaade, ei see ole halvem ega parem kui muud kõrvalekalded peavoolust.

Millal ise viimati kirikus käisid?
Mingi jõulukristlane ma muidugi ei ole.

Kirik sattus ette viimati Roomas. Õnneks ei olnud ma seal turistina, see oleks kõik ilusa ära rikkunud. Ei meeldi mulle turism, see on ebanormaalne ja pealiskaudne alkoholismi vorm. Kui kuhugi minna, siis nii, et võiks kohapeal elada mõnda aega. Praegu viibid siin, Tihemetsa taga. Mis selle küla nimi on?

Ei ütle.

Miks?
Ei taha.

Olgu peale. Haridust omandasid Tartus, mida seal õppisid?
Ma õppisin kõigis tolleaegsetes Tartu kõrgkoolides – EPAs, ülikoolis ja teoloogiaakadeemias. Nii et täiendasin end nii agronoomia, ajakirjanduse kui homileetika alal. Kokku 12 aastat, ühtegi neist aladest lõpetamata.

Homileetika. Mis see veel on?
See on matusekõnede pidamise kunst.

Sõnaseadmine järelikult selge. Kuuldavasti oled ka haikude kirjutamisel silma paistnud.
Olen neid teinud pikka ega. Kui kogunes liiga palju, siis andsin kogumiku välja. Mingil hetkel sain nõksu kätte.

17 silpi ja nõksti…
Oleks see nii lihtne. Kui matsu ei jaga, tuleb lihtsalt mingi aru ja otsata looduspilt. Esimene osa peab olema sissejuhatus, teine – teema arendus, kolmas – ootamatu lõpplahendus.

Võib, ma esinen ka. Loen sulle ühe oma haiku ja sina siis jälle oma.

Võib.

Bemariga panin bambusesse. Lõhnakuused männimetsas.

Pole paha.

Nüüd sinu kord.
(:)

eile panin ma

eestimaad padi näo peal

maailma ei saanud

Aitäh selle pingpongi eest. Oled vabakutseline?

Vabakutseline – orjapõli on minu jaoks läbitud etapp. Nagu ütles Bukowski: mul ei olnud tööd, sest ma ei tahtnud tööd. Seda, et kirjutamine on töö, ei ole võimalik teha selgeks ei kultuuriametnikele ega prolestunud pööblile. Veoloomade jaoks on töö järelkäru. Kui sellest avalikult kirjutasin, noh, kirjandusest, kultuurist, rahast, oli põhiline vastukommentaaride sisu: mine tööle, värdjas. (Naerab.)

Aga vaat, ei lähe, värdjad. (Naerab jälle.)

Loed kommentaare hoolikalt?
Igavaks hakkavad jääma. Omal ajal meeldis, kui keegi mu kohta mõne uue solvangu oskas välja mõelda. Aga ideed lõppesid neil juba kümne aasta eest. Stammkommentaator on nagu puuoks tuules – paremale, vasakule, üles, alla, ei mingit koreograafiat.

Oma verisest sulest hoolimata ei ole sa kellegi kollaste hammaste vahele jäänud.

Ma ei anna igale sitale intervjuud.

Mida sa siis ütled?
Saadan persse.

Tallinna ei vea sind ka vist ühegi väega.
Ükskord olin läbisõidul, käisin Helsingis Picassot vaatamas.

Ei tuleks sa ka laulupeole?
Kindlasti ei tule. See on üsna ebamugav üritus, põhiolemuselt ju siiski kehaline meelelahutus, õhu võnkuma panemine. Intellektuaalset või poliitilist pretensiooni seal ei ole, puhas formalism ja üleilmne loomastumine. Ja ega kellelgi midagi mõistlikku ei ole õnnestunud
tekitada ka. Pealegi on mul isiklik kogemus. Kunagi lavastas seal Raivo Trass, tellis mult vahetekstid. Tegingi. Aga siis tuli üks dirigent ja ütles, et kas tema või need tekstid…

Jäeti dirigent?
Muidugi.

Kannad vimma?
Üldse mitte. Mina tegin tööd. Töö sai valmis. See, kus ja millal ta ilmub või ei ilmu, on hoopis vähem tähtis. Ise olin tehtuga rahul.

Meie jutt sai ka valmis. Iseasi, kas ilmub. Aga… oleme rahul.

 

Esmaavaldatud Maaleht Onlines, 17.01.2010

652 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>