Vello Leito: Kas Peeter Raidla on pisikene või suur … ?

Uue aasta alguses on ikka kombeks lõppevast aastast kokkuvõtteid teha,“ ütleb Peeter Raidla kohe avalauses oma 02.01.2010 Delfi artiklis: „2010. aastasse koos põrunud valitsusega“. Sedasama arvan minagi ja kuna taolise loo kirjutamiseks paremat „sparringupartnerit“ eesti meediast ei leidnud, siis tuligi leppida nimetatud artikliga. Virtuaalse tapluse käigus selgus üllatuslikult, et lool on hoopis sügavam tagamõte kui see, millest algul aru sain.

Esimene, pilk-peale-tasand jätab igava artikli mulje valitsuse tegemistest minevikuvormis, kus muud paha pole üles leitud kui see, et valitsus on tegutsenud priiskavalt aastatel 2008-2009, ja et makse on tõstetud; mis muidugi üks paha asi ongi. Tõesti, ei midagi rohkemat valitsuse põrumistest. Aga seda on ju ilmselgelt vähe.

Mida rohkem juurdlesin, seda selgemaks sai, et olen komistanud klassikalise ‘mõningate puuduste’ filosoofia kaasaegsele variandile. Olukorras, kus rääkima peab, hästi rääkida ei saa ja halvasti rääkida ei tohi, seal töötas punaminevikus edukalt ‘mõningate puuduste’ rikkalik arsenal. Punaühiskonnas valiti sellises olukorras tee, et räägiti ainult aia-august. Kui ainult sellest rääkida ei lubastud, vaid pidi rääkima ka aiast, sest nägijaid oli tekkinud rohkem kui punakuningate närv välja kannatas, siis valiti kõige ohutum vahevariant: räägiti aiast ühe aialipi ulatuses. Keegi ei saanud siis öelda, et aiast ei räägitud.

Keegi ei saa öelda ka Raidla kohta, et ta aiast ei räägigi, räägib ikka. Tore leid olukorras, kus katus kukub pähe ja vundament vajub on sildistada põrumiseks priiskamine. Ajupestavate alateadvuses kohe positiivne laine peal: näe mõtle, rikkust on meil vist tõesti palju, aga täiesti õige, priisata pole ilus ja valitsus oleks pidanud end rikkaks rehitsema kindlasti ilma makse tõstmata!

Ja nii valitsus saabki kaastunnet tekitavalt raskelt priisakamise pärast – ei noh, mõningaid puudusi meil ju tõesti on! Ei sõnagi sellest, et töötuse tase on pidevalt ja kiirenevalt tõusnud ning jõudnud aasta lõpuks 18,2%-ni (Eurostat), plahvatuslikult on kasvama hakanud valitsemissektori võlakoormus (13,8 miljardit 2009.a. lõpus), eraisikute ja eraettevõtjate võlakoormus on 260 miljardit, ca 160 000 leibkonnal on keskmine võlakoormus 1 miljon krooni, mille tagasimaksmine saab enamusele  olema ülejõukäiv kasvava tööpuuduse ja krooni devalveerimise juures (ca 50%-i ulatuses!) üleminekul eurole, eelseisev firmade pankrotilaine praeguse ringvõlgnevuse rebenemisel, jne ………. Ega siia palju punkte enam panna võigi, sest põrguväravad tulevad vastu.

Raidla kahe-noodi-sammbast jääb täielikult välja see, et valitsusel pole olemas vähimatki väljapääsuvarianti, mingitki ratsionaalset väljapääsuteed majandusolukorra lahendamiseks. Muidugi, väljaarvatud see, millele riigikogu ja valitsus on kõik panustanud, et eesti omariiklus kustub Eesti majandusliku ülevõtmise kaudu orienteerivalt 1-2 aasta pärast peale 2011.a. valimisi (loe veelkord läbi minu artikkel kodulehelt: „Venemaa taasokupeerib Eesti kolme aasta pärast“).

Peeter Raidla artikkel esindab üsna kenasti tänase päeva ‘mõningate puuduste’ ilasoofiat. Ta on kirjutanud räige kriitika vormis täiesti tasemel ilasoofilise ülistuslaulu võimule. No peab ikka oskama! Mõtlesin pingsalt, et kuidas sellise, rahvale valuvaigistava hüpnoosina mõjuva loo autorit nimetada. Kas Peeter Raidla on väike närakas, või on ta suur närakas? Leidsin lõpuks, et kumbki variant pole õige. Kõige lähemal tõele peaks olema see, et peeter raidlad, piltlikult, etendavad suurtele närakatele WC paberi rolli, keda suurnärakad kasutavad oma saastakoorma kergendamiseks.

Vello Leito

10.01.2010

810 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>