Vello Leito: Venemaa taasokupeerib Eesti kolme aasta pärast. Täistekst I-V

Endastmõistetavalt toimub taasokupeerimine ilma sõjalise jõu kasutamiseta, ilma füüsilise vägivallata.

Proloog, faktide kohustuslik miinimum:

05.03.1957.a. kirjutati alla Rooma kokkulepe, mis sätestas Euroopa Ühenduse lõppeesmärgiks poliitilise integratsiooni.

01.07.1987.a. allkirjastati Ühtse Euroopa akt, mis nägi ette ühtse Euroopa riigi loomise. Samal aastal käivitati Venemaal perestroika, et valmistada Venemaa ette ühtse Euraasia riigi moodustamiseks, käivitati nn Euroopa ühiskodu projekt, teisisõnu Eurussia impeeriumi loomine. Seega, NB! NSVL ei lagunenud vaid reorganiseeriti.

07.02.1992.a. allkirjastati Euroopa Liidu leping, nn Maastrichti leping, mis sätestas nii de fakto kui ka de juure Euroopa liitriigi (= riik ) olemasolu. Osa analüütikuid väidavad, et M. leping sätestas konföderatsiooni. Väide on ekslik, sest leping jõustas kõik neli liitriigi tunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, keskne ülimuslik õigus ja kesksel õigusel kompetentsi kompetentsi olemasolu. Just viimase osas on vaieldud, et varjata EL kui riigi olemust.

02.10.1997 allkirjastati Amsterdami leping ning 26.02.2001 Nizza leping, mis tõstsid Euroopa (liit)riigi unitaarsuse astet oluliselt.

29.10.2004.a. kirjutati alla Rooma põhiseadusleping, mida aga Prantsusmaa ja Holland ei ratifitseerinud. Seejärel põhiseaduslepingusse viidi sisse muudatusi väljendite osas (näiteks: põhiseadus asendati sõnaga lepe!), osa tekstist salastati, unitaarsust eskaleeriti aga veelgi ning seejärel allkirjastati Lissabonis 13.12.2007.a. Lissaboni lepingu nime all.

I Riigi loomise tehnoloogiast.

On kaks eri asja, kas luua üks riik rahvusriigina või liita iseseisvad riigid liitriigiks ehk riigiks. Euroopa föderatsioon, mil nimeks Euroopa Liit, loodi iseseisvate rahvusriikide liitmise tulemusena, seejuures sõjalist jõudu kasutamata. Seevastu NSVL kui föderatiivne riik loodi rahvusriikide liitmise teel aga sõjalist jõudu kasutades. Tulemuseks sisepingete ja minnalaskmiste kiire kasv ning riik tuli reorganiseerida. Seda tehaksegi 1987. aastal alustatud perestroika nime all ja see on rajatud täiesti uue tehnoloogia kasutamisele.

Peale 1987. aasta juulikuist otsust Euroopa riigi loomise kohta jõuti 1992. aastal Maastrichti lepinguni, mis faktiliselt kutsus ellu Euroopa föderatsiooni. Alustati aga Euroopa Liidu kui riigi loomist hoopis mantratega riikide koostööst, Euroopa identiteedist, „Euroopa ideest“, „Euroopa ruumist“, kodanike Euroopast, jne. Sisendus oli alguses edukas ning lõdva riikide liidu loomisel olulist vastuseisu ei tekkinud.

Raskem oli järgmine etapp – muuta riikide liit uue liidulepingu kaudu liitriigiks, lisaks soovitavalt veel nii, et liitu astunud riigil poleks enam teda „väga armastavast“ kooslusest legaalset ja jõukohast väljapääsuteed. Pöördumatus saavutatigi huvitaval kombel esialgu üksnes ilulausete lummuse läbi: „No kuulge, milleks siis üldse liituda kui me kohe algusest hakkame üksteist kahtlustama ja väljaastumist plaanima, see poleks ju tõsine ettevõtmine!“ – ning menetlus liidust väljaastumiseks jäeti sätestamata.

Kuid sellest punktist edasiliikumiseks tehti õigusloome ajalugu, nimelt loodi liitriigi sui generis konstitutsioon. Ja veel nii elegantselt, et enamus liikmesriikidest ei saanud ilmselt õigel ajal arugi, et nad olid alla kirjutanud dokumentidele, mis lõid omapärase (ja töötava!) mehhanismi, mille kaudu Euroopa Liidu kõrgeim seadusandlik organ omandas kompetentsi kompetentsi – liitriigi põhiseaduse ülimuslikkuse muuta oma kompetentsi ulatust vastavalt oma soovile liikmesriikide põhiseaduste volituste arvel! See tehti sellepärast, et just see oli vältimatu ja seejuures ka ammendav muutmaks tookordne riikide liit liitriigiks.

Kompetentsi kompetents saavutati sellega, et Euroopa Liidu kõrgeimaiks seadusandlikuks organiks muudetud Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu, mis esialgselt sai volitused teostada kõrgeimat seadusandlikku võimu üksnes nendes valdkondades, mis olid ära määratud liidu- ja liitumislepingutega, sai kompetentsi iseseisva laiendamise võime Euroopa Ühenduse Kohtu volituste kaudu, millele eelnevalt olid liikmesriigid lihtsameelselt delegeerinud ülimuslikkuse oma riigikohtute ees.

Ülimuslikkuse omatahtsi laiendamise skeem töötab järgnevalt: liidulepinguga võetakse vastu põhimõtteline suunis, mis üldsõnaliselt, tähelepanu äratamata sätestab selle, mis on vajalik seatud eesmärgi saavutamiseks. Edasi tagas juba Euroopa Kohus oma ülimuslikkust kasutades, et kõik läheb nii nagu eelnevalt plaanitud. Vajadusel nii liikmesriigi riigikohtu otsuseid kui ka seadusi „parandades“. Sellega oli liitriigi konstitutsioon loodud, sedakaudu ka liitriik. Pole tähtis kas otse või ringiga. Pole ju kuskil öeldud, et konstitutsioon peaks olema koostatud vaid ühe dokumendi kujul, see või tähelepanu kõrvalejuhtimiseks olla loodud ka mitmest dokumendist koosnevana – nii nagu tookord tehtigi!

Ka enne Nizza tippkohtumist heideti mitmeid kordi õhku idee luua Euroopa Liidu konstitutsioon iseseisva dokumendina (mida püüdlikult tervitas muide Lennart Meri), kuid protsess ei käivitunud liikmesriikide vastuseisu tõttu. Lissaboni lepingu nime all on see aga tänaseks loodud ja kõikide EL liikmesriikide poolt ka ratifitseeritud. Euroopa föderatsiooni loojad on oma eesmärgi punktuaalse täpsusega saavutanud.

See tehti ära meetodi abil mida nimetatakse väikeste võitudega kurnamise taktikaks. Pideva ühesuunalise surve abil väsisid rahvad, alistusid alistamatud, nõustusid nõudlikumadki. Meetodi vaidlustamatu tugevus johtub sellest, et iga võit oli üksikult võetuna väike ja vähetahtis, kuskil ei lastud tekkida suurt hüpet, et föderaliseerimise vastased oleksid saanud mõjukalt öelda: nii, siinkohal on piir, mitte sammugi edasi! Alati võitis mentaliteet, et noh, ega see pisike asi pole ju ka lõppude-lõpuks nii väga tähtis.

Siinkohal olgu aga rõhutatult üle korratud, et Euroopa Liit oli liitriik ka enne Lissaboni lepingut, niisiis kirjeldatud sui generis vormis, ent see vorm jättis föderalistidele võimaluse formaaljuriidilise sõnademänguga asjatundmatuid inimesi lollitada. Peale Lissaboni lepingut isegi seda võimalust neil enam pole. Eesti riik on nüüd nii de fakto kui ka de juure vaidlustamatult liikmesriik, samaaegselt Euroopa Liidu poolt okupeeritud riik (vt 04.11.2009 EIP pressiavaldust kodulehelt). Seega Lissaboni leping ei loonud kvalitatiivset muudatust, nagu paljud ekslikult väidavad, kvalitatiivne murrang toimus palju enne seda. Lissaboni leping muutis keskvõimule oma kompetentsi kompetentsi kasutamise aga oluliselt lihtsamaks.

Käesoleva artikli temaatika raamides – Eesti taasokupeerimise kontekstis – on vajalik selgeks rääkida ka see, millist strateegiat kasutab Euroopa Liit uute riikide liitmisel föderatsiooniga.

Alguses luuakse liidetavaga assotsiatiivne liit (antakse assotsieerunud liikme staatus), mis tagab liidetavale n.-ö käegakatsutava kasu. Näiteks Eesti puhul olid selleks liitumiseelsed eurotoetused. Siinkohal ei tohi mitte mingil juhul neid segi ajada praeguste „toetustega“. Nüüd on olukord vastupidine: Eesti on seisuga 01.05.2009 liikmemaksuna maksnud juba üle 10 miljardi, tagasi saanud aga 3,8 miljardit. Olen kohanud meedias väidet, et k.a liikmemaksuks võib kujuneda isegi 2,95 miljardit. Ma ei tea kust selline number tuleb, sest liikmemaks võrdub ju 1,05%-ga riigi SKP aastamahust. Seega 2009. a. Eesti liikmemaksuks peaks kujunema siiski „vaid“ ca 2,5 miljardit.

Vaadakem veelkord faktidele teraselt otsa: ainuüksi 2009. aastal peame maksma 2,5 miljardit, tänavuse aasta 1. mai seisuga olime saanud tagasi kõigi senise viie aasta eest vaid 3,8 miljardit. Kas pole kummaline? On ikka, aga seletada kummalisust siiski annab ja üsna lihtsalt: peibutusperiood on läbi, järgneb karistuse kandmine kergemeelsuse eest, sest tugevam ei kutsu ju kunagi nõrgemat koostööle kui see talle kasulik poleks. „Vastastikune kasulikkus“ on võimutsevas majandusstrateegis ‘tugevam võtab kõik’ üksnes teatridekoratsioon lohakatele ja lihtsameelsetele.

Bilansiks on kujunenud, et igal aastal anname puhtalt ära miljardeid, saame tagasi andjate käskude-keeldude kadalipus suurte pingutuste ja alanduste hinnaga ainult osa sellest, meie majandus on hävitatud-ülevõetud, palgatase on 1/5 liitjate omast, kontroll Eestimaa ressursi üle pidevalt nõrgeneb, jne. Ning see kõik on alles hävingu algus. Nii et tasus liitjatel teha küll väikesi kulutusi liitmise staadiumis. Kalamehed teavad väga hästi, et püügikohad tuleb enne „sisse sööta“. Eesti ja teised kilud-sardiinid olid Euroopa Liidule liitmistehnoloogia sissetöötamise ette. Ühe eriti mastaapse sissesöötmise juurde me aga alles jõuame. Selle eesmärgiks on seatud Lääne ruumi ajaloo suurim allaneelamine.

II Kuidas kaoses korda näha

Kaost pole olemas, küll aga on olemas suutmatus kaoses korda näha. Meediat jälgides, inimeste hirme hinnates jääb mulje, et pind jalge alt on kadunud paljudel, näiline kaos aga ähmastanud mõistuse.

Hakakem pihta Tiit Vähi hüüatusest, et miks on Eestist tehtud ummikriik ja eurost religioon ning päästja (Tallinnas organiseeriti lausa rahvusvaheline konverents teemal: elu peale eurot; et nagu uus ajastu, või nii, tulekul)! Värvikasse buketti jättis ta kahjuks lisamata ühe tõelise „lihasööja-taime“ nagu seda on topelttollid koos piirijärjekordadega.

Jätkan müsteeriumiga, et miks tõusis skandaal sellest kui Eesti siseminister tühistas Vene duumasaadiku Schengeni viisaruumi sisenemise keelu, aga keegi ei osanud ehmatadagi kui järsku korvpallimatši ajal astus tribüünile Vene asepeaminister Ivanov! Ei viisat ega midagi! Ja istus lausa kaitseministri enda kõrvale! Ei mingit paduvägevat pahandust! Aga kui ta oleks istunud Savisaare kõrvale, mis siis oleks saanud?

Edasi. Kuidas aru saada sellest, et Eestis ehitati mõistusevastases mahus büroosid, kortermaju ja isegi praegu veel jätkatakse nende ehitamist, ehkki juba olemasolevaidki pole kellelegi müüa. Tallinna lennuvälja peahoonele tehti vägev juurdeehitus, alustati lennuvälja laiendustöid väikelennukitele. Kas eestlased hakkavad järsku kordades rohkem reisima ja lendama? Mustveesse kavadatakse juba aastaid suurejoonelist hotelli, spaad jms meelelahutustööstuslikku, sel ajal kui Pärnu esindusfirma Tervis pannakse talveperioodiks lausa kinni. Ivanov kiitis vägevasti meie Pärnut, Žirinovski kiitis juba aastaid tagasi, et oh ei, meist ei tule vaenlasi, varsti hakkame jälle Pärnus suvitamas käima! Jne. Kummaline.

Aga kummalisi asju juhtub ka Brüsselis. Nüüd kus kõrge unitaarsusastmega föderaalriik Euroopa Liit saavutas lõpliku võidu ja Lissaboni leping ratifitseeriti kõikide liikmesriikide poolt, siis nüüd selgub, et uutele vastutavatele Euroopa riigi ametikohtadele – presidendiks ja välisministriks – pandi „tühjad kohad“, kui Karl Bildt’i väljendit kasutada. Aga Siim Kallasele jäeti alles Euroopa Komisjoni aseesimehe raske portfell ja lisaks sellel riputati üle õla veel ka transpordivoliniku kaarditasku!

Kord kaosesse tekib kohe kui lahtikrüpteeringuks sisse viia „parool“ Euroopa ühiskodu. Veel ühest idee-fiksist tuleb lahti saada, et justnagu oleks ühiskodu loomisel mingi liider Euroopa Liit või selle liikmesriigid, ning siis lööb pildi lõplikult selgeks. EL presidendi ja välisministri kohad täitusidki „tühjade kohtadega“ sellepärast, et ühiskodu ei loo mitte EL vaid Venemaa ja Euroopa föderatsiooni ülene juhtkond (mis see viimane on, ei ole selle artikli teema). Meelitama ei pea mitte Venemaad Euroopa Liitu, vaid Euroopa Liit tuleb meelitada Venemaaga liituma.

Siit saab selgeks, kes peab püügikoha sisse söötma, kes peab looma sõltuvuse kellest. Seda peab tegema loomulikult Venemaa ja vägevalt teebki. Ühiskodu lepiti kokku juba Helmuth Kohli ajastul, Moskva-Berliin telje lõi Schröder ja sööda viskas välja Putin koos Schröderiga. No nii, söödaks on muidugi esmajärjekorras üks esmapilgul suht tähtsusetu toruke, mis aga Euroopale vastiku gaasinarkoosi tekitada võib.

Kui eelmisel Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel võis kuulda lausa sõimu energeetika ja välispoliitika teemadel Venemaa aadressil, siis eelmisel kuul Stockholmis toimunud tippkohtumine meenutas pigem sõprade meeldivat kokkusaamist. Sobivalt tõusid tähtsaimateks teemadeks baasleppe sõlmimine (loe: assotsieerunud liikme staatuse andmine) ja täielik viisavabadus. Sõprade keskel sujub ju hästi mõte, et kuidas ikka piirijärjekorrad kui võluväel kaoksid kui piire poleks. Sissesöötmine ei tähenda ilmtingimata millegi andmist, vaid võib vabalt tähendada ka millegi äravõtmist.

Eesti jaoks lausa ilmutuslikult selgeks on pööranud see, milleks on Siim Kallasele vajalik transpordivoliniku portfellikene.

Eesti jaoks lausa ilmutuslikult selgeks on pööranud see, miks oli Siim Kallasele vaja anda transpordivoliniku portfellikene, miks just ja ainult temale. Selguse saamiseks tuleb mitmed killud mosaiigist veel lahti rääkida.

Kõik, kel aastaid rohkem kui 35, peaks hästi mäletama sõna Gateway, mis tõlkes tähendab väravat-sillapead ja mida usinalt reklaamiti kui Eesti taasiseseisvusmisjärgset suurt võimalust saada ja olla sillapeaks vastu suurt Ida. Eesti Kongressi juurde loodud EK Majanduskogu raamides töötasin sellel teemal välja üldkontseptsiooni, mis sai avaldatud brošüüris „Eesti tee“, Tallinn 1992. Osa sellest on toodud kodulehel 02.10.2009 artiklina: „Eesti globaalkontekstis. Neli konstruktsiooni.“ Kuid algne eufooria Eesti suurtest strateegilistest võimalustest kustutati võimude poolt oskuslikult, vaikselt ja märkamatult ning see asendati ‘vene hirmuga': Eesti jäävat ellu üksnes EL ja NATO liikmena, ainult nemad tagavat meile kaitse Venemaa vastu. (Etteruttavalt: tänaseks on see asendunud eufooriaga, et kui tuleb euro, siis head suhted Venemaaga päästavad Eesti; vt kasvõi seminari „Elu peale eurot“ materjale).

Alates 1997. aastast on sillapea-fööniks pidevalt üritanud tuhast tõusta. Pea igal aastal on Hiina kaalukad delegatsioonid/võimukandjad käinud Eestis kaupa tegemas, et avada transporditransiit läbi Eesti. Sealjuures konteinerite transiit, ladustamine ja jaotuskeskus näiteks Tapale. Tulutult. Ent surve on aastatega kasvanud, nii et Eesti reserveerituse staatuse hoidmine on peaminister Ansipi asetanud idioodi valgusesse. Aga ta on vastu pidanud, ega tal teist teed polegi. Ta on suutnud oma isandatele truuks jääda, Eesti on Kagu-Aasiale suletud.

Peale perestroika algust tegi Venemaa oma Läänemere transpordistrateegias põhimõttelise otsuse: Vene omad sadamad peavad saama tööd ja leiba, Venemaa kedagi paluma ei hakka, teiste peale transiiti ei rajata. Nii saigi, tänaseks on Venemaa ehitanud juba 17 sadamat Soome lahe idakaldale. Aga aeg on edasi läinud, transpordi iseloom ja transiidi iseloom on muutunud ja tuli neil jällegi üldkontseptsiooni muuta. Sest esiteks pole need sadamad võrreldavad Paldiski ja Tallinna sadamatega oma asukoha ja looduslike omaduste poolest. Teiseks, kaalult raske transiit toimib rahuldavalt küll, aga rahalt raske transiit toimub tänapäeval ikkagi konteinerite kujul ja selleks nende sadamad pole sobivaimad.

Lugesisn internetis kommentaare Kallase-uudisele ja ainult ühte kohtasin, mis oskas sellises käigus midagi tõsist näha. Anonüüm ‘lops’ kirjutab Delfis: „Transpordivoliniku koht kuulus enne Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliale, nii et ainult suurriigid. Seega midagi selles kohas on.“ Jah on.

Võtkem ette kolm miljardilist eriprojekti. Ajakirjanik Mirko Ojakivi (vt Eesti Päevaleht, 15.10.2009) tahab olla suur ajakirjanik ja valetab suurelt (väljend on tuletatud Toomas Lepa ütlemisest: „ma valetan, tähendab ma olen ajakirjanik“): „ Nõukogude Liidu lagunemisega jäi oluline Petseri raudteesõlm Venemaa territooriumile ja et rongid pääseksid taas ilma naaberriiki põikamata Valgast Võrru ja sealt edasi Koidula kaudu Tartusse, või et Eestil oleks võimalik kontrollida kõiki ronge otse piiril, tuleb riigil kulutada miljard krooni.“

Väide pole õige, tegemist on Euroopa Liidu eriprojektiga ja Eesti riik ei kuluta oma raha, vaid saab selle otse ELiidult, ning ehitab objekti Riigi Kinnisvara AS. Kas siis EL hakkaks kulutama oma raha selleks, et rongid saaksid liikuda Valgast Võru-Koidula kaudu Tartusse, või et Eesti saaks kontrollida kõiki ronge otse piiril? Koidula sõlmpunkt, kus saab olema 10 rööpapaari, ehitab välja logistiliselt tervikliku lahendi ristumispunktile kus lõikuvad loode-kagu liin (Tallin/Moskva) ja edela-kirde liin (Riia/Loode-Venemaa). See on see tervik, millele EL pidas vältimatult vajalikuks kulutada 1,1 miljardit, projekt mille sisuline kaal ja eesmärgistus on Eesti inimese jaoks ära hägustatud ja sordiini alla pressitud.

Teine miljoniprojekt on juba mainitud Tallinna üli-lennuväli, mille laienduste tegelik eesmärk on eesti rahva eest täpselt samuti hägustatud. Vähesed teavad kasvõi sedagi, et laiendusprojekti maksumus oli 1 miljard ja see raha ei tulnud jällegi mitte Eesti riigilt vaid eriprojekti kaudu otse Euroopa Liidult.

Kolmas miljardiprojekt, Euroopa Liidu rahastatud eriprojekt, asub Vasalemmas ja selleks on Hämari lennuväli, selle väljaehitamine.

Loomulikult pole need miljardiprojektid lausa salastatud ettevõtmised, kuid pilt nende kohta on meedias maalitud eriti lahjade vesivärvidega, nii et nende strateegilist kaalu mõista üksikult võetuna või siis neid koosmõjus kaaluda on ettevalmistuseta inimesele vist võimatu. Et üldpilti täiendada, suurusjärgu hindamisel abistada, saagu veel kaks superprojekti ette võetud ehkki need praegusel hetkel pole veel ehitamisel.

Neljas suurprojekt saab olema Tapa konteinerite ladustamise, jaotamise ja transiidi keskus. Või siis ka lihtsalt esialgu lennutransiidi keskus nagu pakub välja Ando Raukas oma Mega-Maardu projektis. Projekti käivitamist ja väljaehitamist aeglustab see asjaolu, et hetkel raudteeterminaliks Paldiski sadama kasutamine on samahästi kui võimatu seoses sellega, et raudtee ümbersõit Tallinnast on ikka veel välja ehitamata. Praegu viib rööpapaar küll ka Tapalt Kunda sadamasse, ent seegi pole sobiv lahend, sest Kunda sadam pole sadam kui (peaaegu) jäävaba Paldiski sadamaga võrrelda. Riskin ühtlasi prognoosida, et seda suurprojekti ei ehitata välja mitte enam EL rahadega …

Tapa võimaluste ja perspektiivikuse osas on mul head teadmised ja isiklik huvitav kogemus. Lähtusin oma 1992. aastal koostatud ‘Nelja konstruktsiooni’ põhimõtetest ja juba viis aastat tagasi töötasin välja Tapa ladustus-jaotus-transiidikeskuse pilootprojekti. Perspektiivikuse hindamisel võtsin aluseks selle, et Tapa on Soome lahe suhtes peegelpilt Kouvolaga kus toimib väga edukalt Hiina kapitalil konteinerkeskus, mis samuti raudteesõlme-põhine on. Meil lisaks veel lähedalolev võimas lennuväli ja ülioluliseks eeliseks võrreldes Kouvolaga on võimalus kasutada Paldiskit baas-mereterminalina (niisiis peale Tallinna ringtee väljaehitamist).

Töötsin mina pilootprojekti välja ning hakkasin raha otsima. Kuna olin tuttav ühe endise eesti panga omanikuga, siis rääkisin alguses temaga. Huvitus, esimesel lantš laabus lootustandvalt. Järgmisele kohtumise oleks tulnud nagu teine inimene, mehel käed värisesid nii, et sõna otsese mõttes supp ei püsinud lusikal. Vestlused lõppesid . Tegin kolm järeldust, et mehega oli „räägitud“, et Tapa on n.-ö reserveeritud ja usun, et sain aru ka kellele/millele. Vaat niimoodi juhtus minuga.

Viies miljardiprojekt on juba tõeline multi-multi-miljardite megaprojekt, mil nimeks kiirmagistraal Via-Hanseatica, mis algaks Saksamaalt, kulgeks läbi Gdynia, Šiauliai, Riia, Tartu Narva ning lõppeks Peterburis. Seega siis kõige otsem tee, täpselt seesama maršruut, mida mööda kõik vene tsaarid omal ajal tõldades Peterburist Saksamaale sõitsid. Taasiseseivusmisaastate alguses oli see projekt isegi väga pildil. Selle käis välja baltisaksa kapitaliga nõustamisfirma Euroinvest LTD. Selle kaasomanik Conrad A. Heilmann esindas ja esitles projekti aastatel 1992-1993 Eestis ja teistes Baltimaades. Juba olid firmal olemas ka korporatsiooni DPA poolt koostatud majandustehnilised arvestused. Saksamaa suurt huvi Loode-Venemaa kui Venemaa kõige perspektiivikama majanduspiirkonna vastu silmas pidades uskus Heilmann, et raha leidmine poleks probleemiks. Vaat see on alles projekt, kuid kalevi alla mahtus tookord ära ikkagi. Selle asemel algas juba 16 aastat kestev Via Baltica „ehitamine“. Aga pole viga, ajad mööduvad, tuuled pöörduvad.

Nüüd võtmeküsimus: mis on nende projektide ühisnimetaja?

Nüüd võtmeküsimus: mis on nende projektide ühisnimetaja? Loomulikult Gateway, ehk sillapea, ehk Eestimaa geopoliitilise kaalu geograafilis-looduslik komponent. Juurde tuleb mõelda veel ka Pärnu sellises võtmes nagu ‘Neljas konstruktsioonis’ toodud on, siis on Eestimaa kui sillapea kandev osa paigas. Et Mustvee-imesid koos oma lennuväljadega lisandub lähitulevikus tihedas taktis, et Tallinn-Helsingi tunnel valmis ehitatakse, mis seest musta Maardu graniidiga vooderdet saab, jne, siis kõik see lisab küll värvi aga mitte globaalset kaalu.

Kellele ehitatakse sillapead, Kas Eestile? Ei. Kas Euroopa Liidule? Jah. Kas Venemaale? Jah. Niisiis sillapead ehitatakse kõikidele teistel aga mitte Eestile. Mis ainuloogiline ongi, sest miks peaks keegi seda Eestile ehitama kui Eesti ise seda ei tee? Isegi naljakas mõelda. Aga olukord ise naljakas eriti pole, kuna Eesti ei ehita sellepärast, et takistatakse väga targalt, kavalalt ja jõuliselt. Põhjus elementaarne, mis ka artikli proloogist ilmne, ehitatakse ju ühiskodu, aga mitte kodu eestlastele. Sest vaadake, ühiskodus on ju täpselt samuti peremees ja sulased. Mitte kauges minevikus olid perekondades ja riikides veel ka orjad, mitte kauges tulevikus saavad jälle olema. Et eesti rahvas ei pääseks omariikluseta põlisrahva – orja – rollist tuli ja tuleb hävitada rahvuslik majandus, üle võtta/osta suuromand, maavarad, maa.

Nüüd on kõik paigas. Just sellepärast:

  • pandi 1992. aastast riigikogu iga liikme selja taha kotiryssa, nn välisekspert, kelle ülesandeks oli tagada, et seadused tuleksid kirjeldatud eesmärki silmas pidades soodsad;

  • jäeti kehtestamata tollid, lasti kehtestada topeltollid, tekitati piirijärjekorrad;

  • hävitati tselluloositööstus

  • hävitati rahvuslik pangandus;

  • tehti võimatuks kodumaiste leiutiste juurutamine;

  • ei käivitatud Via Hanseatika projekti;

  • ehitati kolm miljardiprojekti EL eriprojektidena, et Eestil ei tekiks omandiõigust nendes;

  • jäeti maksustamata väljaveetav kasum;

  • aeti rahvas võlalõksu, mis terasest tugevam;

  • ja veel palju muud.

Selline seinast seina massihävitus ei saanud jääda tagajärjetuks. Praeguste arengute jätkudes on selle tulemuseks pöördumatult eesti rahva riiklusvõime kadumine. Vahedaks relvaks on osutunud inimeste pimestamine alavääristamismantraga, et Eesti on väike, vähetähtis ja üksinda toime ei tule. Eriti hävitav turmtuli on peale tõmmatud aga just Eesti kui Gateway globaalsele kaalukategooriale, meie väga suurtele maapõuerikkustele.

On jälle üks isiklik kogemus lugemiseks välja pakkuda. Aastanumbriks oli 1992 ja Eestis oli tookord mingitel müstilistel põhjuste end laialt sisse seadnud taanlasest logistikaekspert, kes justnagu pidi taasiseseisvunud rahvast aitama tegelikkuse hindamisel, kes esines kui kõiketeadja ja suur valgustaja oma erialal. Valgustas ta, tõsi, vaid pisiasju.

Kuna töötasin parajasti Eesti Tee ‘nelja konstruktsiooni’ kallal, olin selle põhimõtteliselt lõpetanud ja mind häiris tema konnaperspektiiv, siis läksin tema jutule. Vastu võeti mind kui kadunud sõpra. Rääkisin siis mina kogu oma tarkuse Eesti kui sillapea fenomenaalsetest võimalustest ette ja jäin hämmastunult talle otsa vaatama: mees nägi välja justnagu oleks äsja kummitust näinud! Jah, nüüd tuleb see kulunud ütlemine (mis antud juhul tõepoolest täpselt tegelikkust kajastab): ma sain aru, et tema sai aru, et mina olen kõigest aru saanud. Uusokupandi udujuttudest kootud kangas läks katki. Tema nägu on silme ees tänini. Meeles ka masendus teadasaamisest kui ettevalmistatult ja süsteemselt meid kui „klaaspärli-pärismaalasi“ tulevaseks orjarolliks ette valmistati.

Nüüd, seitseteist aastat hiljem, käib hüpnoosiseanss aga edasi. Selles kõige olulisemaks sisenduseks on, et kõik toimub meie omal vabal tahtel, et Eesti astus Euroopa Liitu vabal tahtel, hävitas oma majanduse vabal soovil ja aasta pärast soovib ise, et Venemaale antaks viisavabadus, kahe aasta pärast aga soovib, et Vene Föderatsioon ja EL föderatsioon ühineksid kõikide liikmesriikide vabal tahtel. Muide, need tähtajad pole sugugi laest võetud, need käidi välja juba aasta tagasi Medvedev ja Putin eneste poolt. Meie meedia küll kajastas suursündmust, ent väga põgusalt. Sellise kaaluga avalduste puhul eeldaks nagu enamat. Ehkki jah, pretsedent on ju olemas. Juba 22 aastat tagasi ütles Venemaa liider sõnaselgelt, et perestroika on see, kui ehitatakse Euroopa ühiskodu. Aga enamus keeldus selles nägemast reaalsust, nägid ja näevad Euroopa ühiskodu projektis vaid sõnademängu aga mitte impeeriumit ookeanist ookeanini.

Punase kommunismi viimine üle Euraasia ulatuvaks ebaõnnestus seetõttu, et kommunismi püüti ellu viia vägivallaga. Kuid kommunismiehitajad on õppinud, 1987. aastal alustaud n.-ö kollase kommunismi loomine kogu Euraasia territooriumil peab toimuma teisiti. Seetõttu on kurvastav eesti primitiivrahvuslaste arusaam, et Venemaa võib tagasi tulla tankidega üle Narva jõe, jne. Venemaa on 22 aastat pingutanud et vägivallatult okupatsioon kehtestada, sealjuures okupeeritavate omal soovil kogu Euroopas, ta on sellest vaid mõnede tühiste „demokraatlike“ sammukeste kaugusel, siis miks peaks ta järsku meelt muutma ja tankid tulema panema? Nn suures poliitikas ebaloogilisi asju ei toimu, iseasi, kas ja kes loogikast aru saavad.

Jõudsime tagasi selleni, et kuidas Venemaa ikka liidab Euroopa Liidu föderatsiooni enda külge, loob ühendföderatsiooni. Nagu selgitatud sai, selleks tuleb luua kasulikkus-sõltuvus ja selles osas on Eestimaa kui ühiskodu sillapeana üks väga suur tükk, ülalpool võrdlust kilukaalus Nord Streamiga, mis vaid üks habras toruke on, mis võib kergesti katki minna või katki tehtud saada. Sillapead aga katki ei tee ja on Venemaa kontrolli all, sõltumata sellelt kui palju EL oma raha on sisse pannud või paneb. Kuigi töötab sillapea suuresti ka Kagu-Aasia peale, läheb tee sinna ikkagi läbi Venemaa. Ja kõik sujuks ühiskodu huvisid silmas pidades eriti hästi siis, kui transpordivoliniku portfell on Siim Kallase käes. Lihtne ju!

Kasulikkus-sõltuvuse aitab lõpplahendiks muuta, ületada järelejäänud paar „tühist“ formaaljuriidilist tõket enne ühendföderatsiooni, üks väga kaval ja kaalukas trükis, mille peal kiri „Lissaboni leping“, sees aga riigi konstitutsioon. Ega enam pole mingit sui generis EL föderatsiooni kus vajaliku otsuse jõudmiseni võis minna palju-palju aastaid. Nüüd on lihtne konstitutsiooniline unitaarne föderatsioon, kus formaalse hääletusprotseduuridega on võimalik EL ülesel „juhtkonnal“ korda saata, mida vaid soovitakse. Väikeste liikmesriikide heakskiit või halvakskiit on vaid köhatused teatrietenduse ajal. Mida ikka juhtub, aga ega sellest ole midagi.

Kas olete märganud, et kommentaariumites on hakanud kostma järjest sagedamini kommentaatorite (loe: valitsuse palgaliste töötajate) „ennustused“, et punkripoliitikute aeg saab varsti läbi, elulaval algavad ühishuvide massistseenid. Mis on selle taga? Ei midagi enamat kui just see, et Lissaboni lepingu rakenduslik tähetund on lähedal kuna ühiskodu ehk Eurussia impeerium hakkab valmis saama. Selle formaal-juriidiliseks kehtestamiseks Lissaboni leping just vajalik ongi – sai rätsepatööna valmis tehtud.

Kuid assotsiatiivse sideme loomiseks, eelneva assotsieerunud liikme staatuse saamiseks, piisab ilmselt ainult mantrast, et paranevad vene suhted teevad imet. Kuid virisevad väikeriigid võivad venitada võidu saabumist. Näiteks võib juhtud nii, et Eesti tuletab halbade suhete kohapealt meelde topelttolle ja hakkab heade suhete võimalikkuse tõestuseks nõudma topelttollide mahavõtmist. Või tuletab Venemaale meelde, et kui pronkssõduri mahavõtmine oli kui venelaste hinge sülitamine siis topelttollide kehtestamine oli kui meie pudrukaussi s…….e. Oleks piinlik ju. Aga kes alustas enne? (Huvitav, just sel hetkel kui kirjutasin väikeriikide võimalikust kiuslikkusest, tuli teade, et Läti esitas Venemaale noodi piirijärjekordade pärast!!!).

Sellepärast peabki Venemaa praegu veidike pingutama. Delfist, 09.12.2009: „„Ajaloost rääkides – on palju klišeesid, aga inimesed peavad teineteist uuesti tundma õppima. Loodan väga, et Vene ja Balti suhted lähevad paremaks . Peame leidma selle, mis meid ühendab,“ rääkis Venemaa president oma üllatavalt selges ja pehmes kõnes“. Siis üllatavalt pehmes ja selges kõnes, ära sa märgi! Aga keegi anonüüm märkis ikkagi ära, et: „Kohalike põmmpeade komme lugedes paistab Medvedevi kavalal plaanil edu olevat ja ka täna ajaks Kadrioru presidendilossi ette vabalt kaltskaabakate hordid kokku nõudma ühinemist õndsa emakese Venemaaga. Täitsa uskumatu mälu ja mõistuse puudumine … .„

III Taasokupeerimisest

Mina ei ole selgeltnägija, mina olen analüütik. Ka ei ole mul nn siseinfot, sest väldin hoolikalt selle sattumist minu teabevälja kuna siseinfo teadmine võib mõjutada analüüside kulgu, takistada analüütilise läbimurde saavutamist seal, kus siseinfot pole. Siseinfo omamine on analüütikule kui doping sportlasele – annab sähvatuse kuid võtab tuleviku.

Analüütiliselt saab asjade kulgu ette näha vaid juhul kui sündmuste edasine areng jätkab oma loogilist rada, kui ette ei tule ebaloogilisi käike, meeleheitest kantud murdumisi. Eestit ootab ees just selline ajajärk kus prognoosimatus võib tekkida ootamatult ja paljugi võib minna teistmoodi kui praegu tõenäoline paistab olevat. Kaugeltki võimatu pole ka sotsiaalse tellimuse teke Eesti Iseseisvusparteile. Ent ehmatavalt lootusetu näib olevat see võimalus, et rahvas ärkaks mingi täiesti uue partei läbi.

Ootuspäraseid ajaloolisi hetki näib meil ees olevat kolm: krooni devalveerimine, praeguse võimukoalitsiooni võimule püsimajäämine peale 2011.a. valimisi ja see, mis nendest kahest tuleneb: Eesti liitmine Venemaaga eesti rahva „omal soovil“.

Krooni devalveerimine suurusjärgus 50% on lõppkokkuvõttes vältimatus, sest ühiskonna tootlikkus ja tarbimine on sedajagu vastavusest väljas. Kuid normaalviisil devalveerida ei saa, sest siis poleks võimukoalitsioonil 2011.a. valimistel võitjate hulka asja. Täpne plaan, kuidas siiski devalveerimiseni ohutult jõuda, on valitsustkoalitsioonil aga olemas. Plaan on lihtne, see toetub Euroopa Komisjoni ja meie valitsuse kokkumängule ning on meie meedias ja kommentaariumites hoolega läbi mälutud. Tervikpildi huvides tuleb teemat tallata ka siinkohal, mõistetavalt siiki väga referatiivselt.

1. Eelarve hoitakse näiliselt tasakaalus ressursse põletades, eelarvesse õhku sisse pumbates, lisaeelarveid koostades, inflatsiooni tööpuuduse kasvatamisega raamides hoides.

2. Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia avaldusest 23.11.2009: „Aastal 2011 on üks võimalik kandidaat: Eesti. See riik on kriteeriumite täitmisel teinud olulisi edusamme. Kui kõik läheb hästi, võime me 2010.a. juunis anda 17. liikmesriigile rohelise tule.“ Seega siis üleminek võib toimuda 2011. aasta sees, mis ei tähenda, et see peaks toimuma enne märtsikuud, ehk siis enne 2011.a. valimisi.

3. Peaminister Ansip 15.12.2009.a. riigikogus: „Meid ei saa keegi sundida eurotsooni meile mittekasuliku kursiga.“ Pöörake tähelepanu sõnademängule: meile mittekasulik kurss. Pole ju raske ühel hetkel öelda, et situatsiooni arvestades on Eestile kasulik kurss midagi muud kui see, mis praegu kehtib. Et aga ühinemisel eurotsooniga kursi määrab Euroopa Komisjon, siis saab vastutuse veeretada Brüsselisse. Devalveerimine lükatakse valimistejärgsele ajale olles enne kindlustanud valimisvõidu trumplausega, et kohe kui euro kätte saame on probleemid lahendatud ja üle läheme praegu kehtiva kursiga!

Ja tõepoolest probleemid „lahenevadki“, sest keskmise palga ostujõud kahaneb peale devalveerimist ca kahekordselt, mis viib selleni, et hinnanguliselt 100 000 leibkonda ei suuda laene tasuda ja kolivad kuuse alla. Samapalju vabaneb kortereid-maju, tekib muinasjutulune elamispinna üleapkkumine – koli vaid sisse kui raha on. Teistel on, eestlastel mitte ja tühjad kohad saavadki täidetud uusokupantidega, nii nagu see neil algselt plaanitud oligi.

Mitte ainult juba valmisehitatud pinnad, vähe sellest. Võtkem näiteks ette hektarite-suurune Lutheri kvartal ja Pjotr Sedini juhtum. Firma oli juba lootusetus pankrotiseisus kui ootamatult astus lavale vene kapital ja vene päritoluga investorid – tasusid möödunud aasta lõpus Sedini firma Grove Invest suurlaenu Swedpangas ja ostsid 51% firma aktsiatest. Pjotr Sedin sõnas seejärel napisõnaliselt vaid, et vene kapital tunneb suurt huvi Eestisse investeerimise vastu. No nii, või veel. Loe lisaks ka kodulehelt minu 29.07.2008 artiklit: „Indrek Neivelt teel Eesti kõigi aegade suurimaks massimõrvariks.“

Kõik on niisiis täpselt ette plaanitud. Kinnisvaramulli ülespuhumine ja selle kaudu elamispinna vabastamine ülisoodsalt uutele omanikele on väljatöötatud rutiin kapitalistlikus maailmas. Kuidas see Eestis ja Lätis ikkagi nii ilmutuslikult täiuslikult õnnestus? Aga niimoodi, et kõik „teadjamehe“ idast läände ja põhjast lõunasse on vastuvaidlematult kõigile selgeks teinud, et süüdi on pankade ja laenajate vastutustundetus. Ei ükski neist rääkinud midagi sellest, et „vastutustundetud“ laenajad laenasid vaid riigimasina 24h sugessiooni toimel nagu olevat Eesti olnud majandusime, et meie majandus olevat kasvanud teistest kiiremini. Niimoodi tuimalt kuni 2007. aasta lõpuni teades seejuures väga hästi, et majanduskasv lõppes juba 2003. aastal, majanduskasv sellest hetkest alates oli vaid laenurahadel mull.

Riigimasin teadis, rahvas ei teadnud, oleks teadnud, poleks laenanud 160 000 leibkonda endale ca 1 miljonilist laenukoormat õlgadele. Pidage hästi meeles tähtsaimat tõde: mitte inimesd polnud vastutustundetud, riigimasin oma sireenliku huilgamisega majanduskasvust viis inimesed hukatusse. Seepärast Eestis KÕIGE HOOLSAMALT VARJATAKSE SEDA FAKTI, et majanduskasv lõppes juba 2003. aastal ja mitte 2007. aastal nagu riigimasin väidab.

Majanduse ja riikluse lähenev kokkuvarisemine ei tulene mitte riigikoguparteide oskamatusest või küündimatusest. Kaugel sellest, tegemist on tahtliku uputamisega, tõsi, mitte nende omal soovil, vaid väljast tulnud käskude alusel. Ent ega see pole vabandus, surmalõksu ehitasid võimulolijad ikkagi oma kätega.

Kes on sellisele asjade käigule tellija? Mõistagi taasokupeerijad-uusokupandid, need kes 100 000 ühikut elamispinda üle võtavad, lisaks veel palju muud, sealjuures riigi ja eesti rahva riiklusvõime. Kui Putin/Medvedevi juttu uskuda, siis Eurussia valmib kahe aasta pärast. Lisasin kindluse mõttes veel ühe aasta juurde, sest kommunismi kollase versiooni ülesehitamisel on seni kogu aeg venimist ette tulnud ja nii saingi artikli pealkirjaks, et Venemaa taasokupeerib Eesti kolme aasta pärast.

Sisuliselt muidugi õige, ent vormiliselt siiki vale on süüdistada Venemaad meie taasokupeerimises. Täpsem on öelda, et selleks ajaks saavad riigireeturparteid ühele poole Eesti vormistamisega kinkepakendiks. Ent ei midagi ootamatut selleski, sest kui rahvas teadlikult valib riiki juhtima riigireeturid, siis ei saagi ju tulemuseks olla midagi muud kui võõrvõim riigis ja orjapõli põlisolijatele.

Epiloog

President Ilves, 23.12.2009: „Aastal 2010 võtame ohjad enda kätte ja teeme oma elu paremaks. Ja kui me ei saa üksi oma elu paremaks teha, siis teeme seda oma sõprade, teeme oma naabritega, ja teeme midagi uut, nagu varem pole Eestis tehtud. Ja teeme seda hästi!“ Tõlge: „ … teeme oma elu paremaks koos idanaabriga, sest me ei saa iseseisva riigina hakkama. Teeme midagi uut, teeme Eurussia ühiskodu!“ Jutt jumala õige, seda pole me tõesti varem ise teinud, okupatsioonid ja orjalaagrid on ikka väljast kohale tulnud ja toodud.

Vello Leito

© Vello Leito

08.12.2009

581 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>