Kivisildnik: Poliitkerjused – lumpeni uus tase

Kui ajad on rasked, siis siginevad tänavatele kerjused. Ehk olete viimasel ajal Lätis käinud, Riias on kerjuseid ebameeldivalt palju, osa neist õige grotesksed, võib kohata kirevas riietuses tantstõbist mutikest ja muid värvikaid tegelasi, kellel ma siinkohal pikemalt ei peatu.

Kodumaises meediarentslis annavad tooni poliitkerjused. Neist räägitakse viimasel ajal õige palju, tegemist on seltskonnaga, kes on laostunud nii moraalselt kui poliitiliselt, sageli ka sõna otseses mõttes majanduslikult. Teema soojendas ette Äripäev, tirides päevavalgele paar reformierakondlasest riigikogulast, kes ei suutnud oma reklaamiarveid kinni maksta ja väga võimalik, et olid sunnitud erafirmadelt ebaseaduslikke annetusi manguma.

Tüüpiline kerjamisjuhtum

Aga ega me reformierakondlastelt ju midagi muud ei ootagi. Sotside juhtum on palju tõsisem. Sotsid polnud näljas ega paljad, aga läksid ikkagi Keskerakonnalt almust paluma.

Tegemist on kõige tüüpilisema kerjamisjuhtumiga. Kerjusel pole endal midagi anda, tegu pole äri ega vastastikku kasuliku koostööga.

Kerjus müüb kaastunnet – ma olen ju ka poliitik, tahaks ka väga inimese moodi valitseda, aga olen jäänud elu hammasrataste vahele, ehk aitate isake, ega ma ei tahagi mingit tähtsat ametit, ei volikogu esimeest ega midagi, laske lihtsalt raekotta sooja, halastage vaesele sotsialistile. Võin kingi viksida, ajalehti hõigata… Pole vaja, saad volikogu aseesimehe koha, peremehel on hea tuju.

Keskerakonnal pole sotse tegelikult tarvis, väga austatud Edgar on piisavalt tark, et üksi linna valitseda. Samas, miks mitte näidata üles suuremeelsust, halastada paarile nälginud sotsile ja lõigata kerjuse abistaja loorbereid. Suuremeelsus õilistab isevalitsejat, nii jääb temast kustumatu mälestus.

Sotsid ei tee palju kulu, veel vähem tüli, on kõigega nõus, sest valikut ei ole. Samas on neil vaeste ja rõhutute huvide kaitsja oreool. Selliseid on eriti meeldiv mõõdukalt näritud kondiga kostitada, aitan teid, sest teie mõtted meeldivad mulle. Kuigi olete abitud ja kodutud, aga sööge kordki kõht täis. Ja võtke üks pits külmarohtu, ilma minuta jooksite lauaviina, seda õige turvalist.

Meie poliitikas ei ole suuremeelsus kombeks. Esiteks pole suuremeelseid inimesi, teiseks pole neid, kes näeksid suuremeelsuse teesklemises kasu. Ma olen päris kindel, et ka meie palavalt armastatud Edgar ei vaja pärast kartulite ja halgude jagamist kehvikutele enam järjekordset headusekampaaniat. Pedaal on selletagi põhjas.

Vaeseid toita on samariitline tegu

Pigem on tegu stiili ja enesetunde küsimustega. Edgar ei ole demokraadi tüüpi esineja, sest publik ei armasta nime ja näota demokraatide segakoori, pööbel vajab head tsaari, staari, ühte kuldse südamega inimest, mitte anonüümset poliitbürood või keskkomiteed. Stalinit teavad kõik, vene demokraatia käilakujud on aga ammu unustuse hõlma vajunud, paremal juhul tuntakse neid Ilfi ja Petrovi loomingu vahendusel.

Monarhi stiili juurde kuuluvad õukond, haarem ja peolaua all konutavate koerte ja vaeste toitmine. Noori naisi on Edgari ümber parvede kaupa, haaremivõrk on hästi välja arendatud. Ka õukond on olemas, kuhu kuulub renessanssi kombe kohaselt kunstimeistreid ja levilauljaid ning veel vanema kombe kohaselt kaarikusõitjaid ja jõumehi.

Tühjus on aga valitsenud just selles Hundisilma häärberi tiivas, mida peaksid asustama hästitoidetud vallavaesed. Puudust ju majas ei ole, kartuleid ja halge jätkuks tegelikult ka Peedu ja Türi puudustkannatajatele. Probleem on aga selles, et lihtsa inimese aitamine on küll tore, aga ei paku vaimset rahuldust.

Eliitkerjustele armulikult almust

Edukad monarhid on läbi ajaloo halastanud vangi võetud kuningatele, pea mahavõtmine on igav, parem armu heita, trussikute väel tagurpidi eesli selga istutada ja oma võidukate vägede eest trummipõrina saatel läbi sõidutada. Kõigil palju nalja ja teine mees on veel elu lõpuni tänulik. Lõpp ei pruugi samas olla liiga kaugel.

Sotside kerjamisprojekt õnnestus just sellel põhjusel, et nad vastasid kõigile nõuetele, mida monarhism eliitkerjusele esitab – abitu, põrmustatud vastane, täielikult isevalitseja meelevallas –, antud juhul üks teine partei, kes tahab ka alamate klasside huve kaitsta, aga kuidagi ei tule välja.

Tore on poetada narkari värisevate sõrmede vahele bussijaamas kahekümneviiekas, ent lootuse kaotanud Kreitzbergile almuse andmine on ikkagi midagi palju enamat. Halusületäiega pensionärist peavad kõik ennast paremaks, aga Pihlile vaadati veel kaunis hiljuti alt üles.

Vana Jüri peost toita on hoopis teine tunne.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud Õhtuleht Onlines 05.11.2009

773 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>