Tõnu Kalvet: Ettevaatust! Ebavõrdse meediakohtlemise lõpetamine toetab “rahvusäärmuslasi”!

Üks eelmisel nädalal toimunud huvitav sündmus ajendas mind pühendama seekordset kirjutist teemale „Ajakirjanduse, eriti teleajakirjanduse tohutu tähtsus rahvuslaste populaarsuse tõusule ja langusele“.

See huvitav sündmus leidis aset Suurbritannias. Nimelt kutsus Briti ringhäälingukompanii BBC oma poliitikateemalisse väitlussaatesse esinema Briti Rahvuspartei esimehe, Nick Griffini. Saatejärgsetel tundidel korraldatud arvamusküsitluse kohaselt kasvas Briti Rahvuspartei toetajaskond tänu sellele saatele märgatavalt: kui valimised toimuks praegu, siis toetaks Briti Rahvusparteid enam kui viiendik valijatest.

Nüüd aga juhtunust lähemalt.

BBC-s on juba pikka aega saatekavas poliitiline väitlussaade „Question Time“, mille eestikeelne nimetus võiks olla näiteks „Küsimuste tund“. Seda seetõttu, et saade ongi just tunnipikkune. Sinna saatesse kutsutakse esinema mõjukaid poliitikaga seotud isikuid. Stuudiopublik esitab saatekülalistele küsimusi. Saade salvestatakse neljapäeva õhtul ja lastakse eetrisse neljapäeva öösel vastu reedet.

Sama lugu juhtus ka neljapäeval, 22. oktoobril 2009. Ainult selle vahega, et BBC esinemiskutse Nick Griffinile kutsus esile ennast antifašistideks nimetavate huligaanide märatsemise BBC peakorteri ees Londonis.

BBC peakorteri ette tuli sel päeval oma rahulolematust väljendama umbes viissada nii-öelda antifašisti. Nad nõudsid, et BBC juhtkond ikkagi ei lubaks Griffinil nii menukas telesaates osaleda, kuna Briti Rahvuspartei olevat natslik, fašistlik ja mis kõik veel. BBC peadirektori asetäitja Mark Byford kostis seepeale, et Griffini kutsumisega saatesse oli BBC täitnud oma kohustust olla erapooletu.

BBC peakorteri ees Griffini vastu meelt avaldajaid see selgitus aga ei rahuldanud ja nad otsustasid hoonet rünnata. Läks kõvaks löömaks, sest hoonet valvanud politseinikud polnud meeleavaldajate sellise „taktikamuutusega“ põrmugi päri. Politsei teatel õnnestus umbes kolmekümnel meeleavaldajal hoone vestibüüli tungida. Kakluses sai vigastada kolm politseinikku, neist üks sai võrdlemisi tõsise peavigastuse. Viimaks lõid korrakaitsjad siiski korra majja: sissetungijad peksti hoonest välja.

Nick Griffin oli sunnitud hoonesse sisenema kõrvalukse kaudu, muidu poleks ta saate salvestusele jõudnud õigeks ajaks. Või kui olekski, siis mitte ühes tükis.

Griffini osalusega saade tekitas vaatajates erakordselt suurt huvi. Kõnealust saadet vaatas umbes kaheksa miljonit inimest – neli korda (!) rohkem kui tavaliselt.

Saatejärgsetel tundidel korraldas tuntud Briti päevaleht „Daily Telegraph“ arvamusküsitluse, millest selgus, et Briti Rahvusparteid toetaks ükskõik mis tasandi valimistel tervelt 22 protsenti valijatest. Enam kui pool küsitletutest teatas, et on põhimõtteliselt nõus Briti Rahvuspartei seisukohtadega, mille kohaselt senised valitsused on teinud väga vähe Briti saarte põliselanike, valgete kaitsmiseks.

„Daily Telegraphi“ korraldatud arvamusküsitlus näitas veel üht huvitavat muudatust. Nimelt seda, et kui enne 22. oktoobri saadet läbiviidud küsitluse kohaselt pooldas Griffini kutsumist sellesse saatesse 63 protsenti küsitletutest, siis pärast saate eetrisolekut oli samal arvamusel juba tervenisti 75 protsenti küsitletutest.

Briti Rahvuspartei andmetel tõi Nick Griffini teleesinemine juurde tuhandeid uusi liikmeid. Pühapäeva, 25. oktoobri pärastlõuna kella neljase seisuga oli teatanud oma liitumissoovist umbes neli tuhat inimest. Lisaks oli erakonna elektroonilise ringkirja saajaks registreerinud end umbes kümme tuhat inimest. Arvestades, et selline hulk uusi tõsiseid pooldajaid saadi kokku kõigest paari päeva jooksul, siis on see muljetavaldav isegi Suurbritannia oludes.

Nick Griffini teleesinemine BBC saates „Küsimuste tund“ 22. oktoobril 2009 on sõna otseses mõttes ajalooline, sest enne seda polnud Briti Rahvuspartei esindajat veel kordagi televisiooni esinema kutsutud.

Samas on selge seegi, et lõpmatuseni ei saanuks televisioon Briti Rahvusparteid eirata ega tõrjuda. Kasvab ju Briti Rahvuspartei populaarsus mitte enam aasta-aastalt, vaid juba lausa kuu-kuult. Viimastel Euroopa Parlamendi valimistel toetas Briti Rahvusparteid vaid natuke alla miljoni valija. See tähendas kuut protsenti valimas käinutest ja kaht saadikukohta Europarlamendis. Tasub meenutada, et üks kahest Briti Rahvuspartei saadikust Europarlamendis on Nick Griffin ise.

Siinkohal on sobiv meelde tuletada, et Briti Rahvuspartei edu 2009. aasta Europarlamendi valimistel muutis Briti Ajakirjanike Liidu väga ärevaks. Briti Ajakirjanike Liidus tekkisid seejärel kohe ägedad vaidlused teemal: „Kuidas suhtuda Briti Rahvusparteisse pärast ta sissesaamist Euroopa Parlamenti? Kas eirata nagu seni või anda talle sõna ning katsuda teda halvas valguses näidata kõigi silme all?“

Viimaks, pärast ägedaid vaidlusi jäi peale siiski see tiib, kes leidis, et parem on senine meediablokaad Briti Rahvuspartei suhtes siiski lõpetada.

Miks on Griffini-juhtum õpetlik?

Nick Griffini teleesinemine BBC saates „Küsimuste tund“ näitas veenvalt, mis juhtub, kui lubada rahvuslastel väidelda peavooluajakirjanduses samadel tingimustel kui võimuritel. See näitas, et poliitkartelli võim püsib vaid praeguse, väga ebavõrdse seisu jätkudes.

Eesti poliitkartell ja selle kontrolli all olev õukonnameedia on sellest asjaolust väga hästi teadlik. Just sel põhjusel ei kutsutagi vähegi tõsiseltvõetavasse tele- või raadiosaatesse eestimeelsete jõudude esindajaid. Ja kui erakanali puhul võib seda veel kuidagi mõista, sest on tõepoolest omaniku maitseasi, kas ta kutsub kedagi oma tele- või raadiojaama esinema või mitte, siis avalik-õigusliku meedia puhul on selline suhtumine ja käitumine suisa kuritegelik. Meelevaldselt tegutsedes lülitatakse esinejateringist juba eos välja üpris suur osa ühiskonnast.

Umbes poolteist aastat enne aprillimässu korraldatud uurimuse kohaselt moodustasid eestimeelsed valijad eesti rahvusest valijate koguhulgast 47 protsenti ja mitte-eesti päritolu valijate koguhulgast 13 protsenti. See on selline hulk inimesi, mida ühes normaalses ühiskonnas kindlasti ei tohiks eirata. Eesti ühiskonnas aga eiratakse. See ühiskonnaosa ei saagi väljundit ei avalik-õiguslikku televisiooni ega raadiosse. Vastupidi, mõlemas kohas on püsiesinejateks hoopis eestluse suhtes vaenulikud või ükskõiksed tegelased.

Hea lugeja! Mõtle korraks järele ja katsu endamisi vastata küsimusele: kui tihti oled ise näinud või kuulnud Eesti Rahvusringhäälingus esinemas eestimeelsete jõudude esindajaid?

Sellele küsimusele vastuse leidmine peaks lööma pildi selgeks päris paljudel…

Tõnu Kalvet

28.10.2009

 

P.S. Inglise keelt oskavad lugejad võivad Briti Rahvuspartei kohta lähemalt lugeda ta kodulehelt: bnp.org.uk .

389 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>