Tõnu Kalvet: Valimised kui eksam

Valimised on nagu eksam. Poliitikuile, veelgi enam aga valijatele. Just seal ilmneb kõige paremini igaühe tegelik tase.

Kombeks on rääkida poliitikute edust või ebaedust valimistel. Hulga vähem juletakse aga rääkida valija edust või läbipõrumisest. Väljendit „rahvas ei ole loll, ta teab tegelikult väga hästi, mis on õige ja mida ta vajab“ korratakse nagu mingit loitsu, süvenemata, kas see väide ikka tõesti vett peab.

Kui asja vähegi süveneda, siis selgub, et pahatihti ikka ei pea küll. Seda järeldada aitab kolm väga lihtsat tähelepanekut:

1) järjekindlalt valitakse tagasi poliitikuid ja/või erakondi, kes on oma asjatundmatu, ebariigimeheliku tegevusega ühiskonnale (seega ka valijatele!) kahju tekitanud;

2) kergeusklikult usutakse võimulolijate ja nende käepikenduste (äraostetavad uuringufirmad, ajakirjandusväljaanded ja „arvamusliidrid“) väiteid, et üksikkandidaadile, valimisliidule või parlamendis esindamata parteile antav hääl „minevat raisku“, kuna need poliitjõud ei ületavat valimiskünnist nagunii;

3) „hääletatakse jalgadega“ – ei mindagi valima, jättes seeläbi otsustusõigus vähemkõlbelistele, kuid see-eest tublisti nahaalsematele kaasvalijatele.

Vaadelgemgi siis karmilt, kuid õiglaselt igaüht neist käitumisviisidest.

Tuttavat poksikotti eelistatakse tundmatule

Sulikalduvustega, tihtipeale ka üsna harimatute poliitikute pidevat tagasivalimist põhjendab mugav valija tihti sõnadega: „Aga keda muud mul valida on? Ega siis teised paremad ole. Äkki on need hoopiski suuremad sulid kui nüüdsed pukisolijad?“

Sellise käitumise tegelik põhjus on laiskus. Täpsemalt mõttelaiskus. Mugav valija eelistab neid poliitikuid ja erakondi, keda peavoolumeedias pidevalt ja põhjalikult käsitletakse. Sellisel valijal on ju väga mõnus neid oma sõprade-tuttavate seltsis kiruda. Kirutavad on ju tuntud, neid kirudes võib ruttu jutule saada võhivõõragagi. Ehk lausa sõbrunedagi – juhul, kui kirujate pahameel on umbes ühesuurune. Ja isegi kui ollakse täiesti eri meelt, tekib oma lemmikuid kaitstes ja vastaspoole omi ägedalt maha tehes ikkagi sportlik hasart. Inimese toonus paraneb, vereringe elavneb – asjaolu, mis meie ajal, mil südame-veresoonkonna haigused on tähtsaim surmapõhjus, pole hoopiski vähetähtis.

Kujundlikult öeldes: siunaja käitub nagu poksija, kes eelistab tuntud, „sissetöötatud“ poksikotti tundmatule.

Parlamendis esindamata erakonna poolt hääletada selline „poksija“ muidugi ei julge. Sest see nõuaks pingutust: tuleks hankida teavet – usaldusväärset teavet! – „tundmatu poksikoti“ tausta kohta, tuleks seda teavet olemasolevaga kõrvutada, vahest selle mõjul koguni oma eelistusi ja käitumist muuta.

Selline valija sarnaneb, sageli lausa kattub teisena mainitud käitumisviisi järgijaga.

Kergeusklikud „häälekaotamishirmus“ valijatemassid

„Ma hääletaks selle parlamendivälise poliitiku või erakonna poolt kas või kahe käega, sest ta vaated istuvad mulle tõepoolest väga; aga ma ei saa seda teha, sest ta ei saa kindlasti sisse ja mu hääl läheks seetõttu kaotsi. Seepärast valingi parem mõne tuntud, olgugi korrumpeerunud ja mulle mitmeski küsimuses vastuvõetamatu poliitiku/erakonna.“

Eks ole tuttav jutt? Nii põhjendavad oma käitumist pealtnäha kohusetundlikud kodanikud, kes käivad alati valimas, teavad oma hääle väärtust ega soovi, et nende antud hääl valimistel kaotsi läheks.

Ometi on nendegi käitumise tegelik põhjus mõttelaiskus, soovimatus olukorda süüvida.

Sellised „kohusetundlikud valijad“ ei küsi endalt küllap kunagi: „Kui neid inimesi, kes annaks oma hääle samale poliitjõule, kellele minagi, kuid hääle kaotsimineku kartuses seda siiski ei tee, on täiesti arvestataval hulgal, siis miks me oma tegelikke eelistusi ometi valimiseduks vormistada ei viitsi? Nii saaks me vaated ju kõige paremini esindatud.“

Kujutlegem hetkeks, et kas või pool kõigist Eesti valijaist hääletaks kõigil siinsetel valimistel nende poolt, keda nad tõeliselt pooldavad ega usuks enam „arvamusliidrite“ udujuttu „häälte kaotsiminekust“, mis pidavat vältimatult juhtuma, kui hääl anda „poliitjõule, kes ei ületa künnist“!

Siis muutuks Eesti poliitikamaastik tundmatuseni.

Seni aga, kui lõviosa valijatest eelistab eksitavaid „häälekaotamisjutte“ uskudes järgida põhimõtet „parem valida pukki tuntud sulipoliitik/-erakond kui oma aus lemmik“, jääb Eesti poliitmaastik samaks ja elu läheb vana rada.

„Jalgadega hääletaja“ – võimulolijate truu liitlane

Mõttelaisa valija eriline alaliik on valimistel mittekäiv või siis valimissedeli rikkuv valija. Selline valija põhjendab oma käitumist enamasti nii: „Ah, mis ma seal ikka käin, minu häälest ju nagunii midagi ei sõltu!“ Või siis nii: „Läheksin küll, aga paraku pole valimistel osalevate parteide ja poliitikute hulgas ühtki, kes mulle tõesti istuks! Nii et mul lihtsalt pole kedagi valida!“ Või ka nõnda: „Poliitika on räpane mäng, poliitikud on alatud sead! Mina seda räpast mängu kaasa ei tee!“

Leidub aga neidki, kes valima ei lähe (või lähevad, aga vaid selleks, et sedel rikkuda), põhjendades seda nii: „Kui valimas käinute hulk ja osakaal tuleb üliväike, küll siis võimulolijatel häbi hakkab ja nad taipavad, et on vaja oma käitumist muuta!“

Nende jutt on lähemal uurimisel aga väga eluvõõras.

Esiteks, valija häälest sõltub vägagi palju – eeldusel, et see hääl läheb korrumpeerumata poliitjõule. Kui sedalaadi poliitjõudude toetajaid on palju, siis teevad nende antud hääled ümber ka poliitmaastiku. „Jalgadega hääletaja“ loobub vabatahtlikult oma õigusest toimuvat mõjutada; küll aga mõjutab teiste tehtud valik hiljem ta enese elu ikkagi.

Teiseks, valida tuleb olemasolevatest parim, mitte aga eeldada sinisilmselt, et igadel valimistel leidub kandidaatide/erakondade hulgas tingimata selline, kes vastab iga valija igale ootusele. Täiust esineb me maailmas üldse harva, poliitikas veelgi harvem. Kui valija lemmik(ud) ei osale, siis tuleb leppida tegelikkusega ja leida teiste seast see, kelle vaated lemmiku omadega kõige sarnasemad. S.t. valida paremuselt teine.

Kolmandaks, poliitikat teevad ikkagi poliitikud, s.t. inimesed ning valijapoolse siira huvi ja tõsise surve olemasolul on võimalik seesugused tegelased välja vahetada, nad juhikohalt eemal hoida. Poliitika on räpane ja poliitikud sead sellepärast, et neil lastakse seda olla. Alatult käituvatele poliitikutele pole pea mingit survet. Vastupidi, nad jäetakse tihti pukki. (Miks, sellest oli eespool juttu.)

Neljandaks, vale on eeldada, et võimulolijatel hakkab häbi, kui suur hulk, vahest lausa enamus valijaid valimas ei käi või siis käib, kuid rikub valimissedeli. Tegelikkus näitab veenvalt, et mingit häbi see võimulolijates ei tekita. Parimal juhul avaldavad nad mokaotsast kurvastust „valijate vähese aktiivsuse“ üle, ehk räägivad ka võimu ja rahva võõrdumisest; aga see on ka kõik. Aktiivsete, haritud, teadlike valijate suur arv ei ole võimulolijate huvides. Enamgi veel, see on võimulolijatele suurimaks ohuks.

Väike valimisaktiivsus ei muuda valimisi kehtetuks. Samuti ei tühista valimisi valimaskäinute suur, kuid rikkumata valimissedelite väike hulk. Selle eest hoolitsesid valimisseaduse tegijad juba aegsasti. Seega saab valimas mittekäijaid või valimissedeli rikkujaid täie õigusega pidada võimulolijate truudeks liitlasteks. Ajend siin ei loe; loeb tegu. Ja see tegu on toetav.

„Häid mehi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad mehed,“ olevat öelnud kuulus antiikmõtleja Platon.

Elu näitab, et Platoni öeldu peab täiel määral paika nüüdki.

„Kui valimistest midagi tõeliselt sõltuks, oleks nad kogu maailmas juba ammu keelustatud,“ väidab üks teine tuntud valimisteemaline ütlus. See küünilisevõitu ütlus kehtib tõepoolest, ent seda vaid seni, kuni leidub mõttelaisku valijaid – neidsamu, kellest eelpool juttu. Kui valijate seas saavutavad enamuse aga haritud ja aktiivsed isikud, kaotab see ütlus oma kehtivuse kohe.

* * * * *

Valimised on nagu eksam. Selle käigus selgub, kes valijatest laseb ennast lollitada, kes mitte.

Valijate eksamitulemused saame teada juba varsti.

 

Tõnu Kalvet

 

857 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>