Langevarjur kartuleid ei luba

 

Olen üks nendest, kes pole kordagi käinud mingi tähtsa objekti avamisel linti lõikamas ja Tallinnas polnud käimasoleva valimiskampaania ajal üles riputatud ühtegi valimisreklaami minu näopildiga. Olen niisama vana (77 aastat), kui oli esimene USA astronaut John Glenn siis, kui ta tegi oma teise kosmoselennu. Hariduselt olen insener-elektrik. Lõpetasin TPI kiitusega 1959. aastal. Alates kolmandast kursusest käisin poole kohaga tööl (matemaatikaõpetaja Vabariiklikus Kaugõppekeskkoolis). Keskkoolis hakkasin tegelema langevarjuspordiga. Tol ajal pidas nii mõnigi inimene langevarjuga hüppamist enamvähem samaväärseks enesetapukatsega ja mõni peab praegugi. Üks õpetaja oli kunagi öelnud ühe paralleelklassi tüdruku emale minu kohta: “Muidu korralikust perekonnast, aga hüppab langevarjuga”. Eesti esivõistlustel tulin üks kord teisele, üks kord kolmandale kohale. Ühe suve lendasin purilennukil ja vahel võtsin viina kah. Olen isamaalane ja olen seisukohal, et üksnes taime- ja loomaliikide säilitamisest on vähe, tuleb säilitada ka erinevaid rahvaid nende keele, kultuuri ja mõttelaadiga. Olen isamaalise erakonna Põllumeeste Kogu liige. Ma pole selle erakonna liikmeks ise astunud; astusin erakonda Eesti Kodu, mis hiljem ühines Põllumeeste Koguga.

Vastupidiselt ekskommunistidest valvehalisejate väidetele, pole isamaalased mingid marurahvuslased, vaid on alati pooldanud rahvastevahelist koostööd. Müüdi ksenofoobiast ja natsimeelsusest Eestis on välja mõelnud endised okupatsioonivõimu kaasajooksikud, et rahva tähelepanu tegeliku elu probleemidelt kõrvale juhtida. GULAG-is oli mees nimega Sergei Taratuhhin, kes praegu on vaimulik ja tegeleb Hodorkovskiga. Ta rääkis, et oli andnud nõusoleku laagri administratsiooniga koostööks, et nende agentuuri välja selgitada. Tal õnnestus välja selgitada, et mõlemad laagris töötavad arstid on ühtlasi KGB kaastöölised. See muidugi kellelegi üllatuseks ei olnud. Samuti rääkis ta, et talle tehti ülesandeks rahvastevahelist vaenu õhutada. Selles osas võimud seal küll erilist edu ei saavutanud. Poliitvangid olid väga üksmeelsed.

1969. aastal koostasid Artem Juskevitð ja Sergei Soldatov Tallinnas põrandaaluse Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (lüh. NLDL) programmi. Seda programmi kandis Vabadusraadio ette kaheksateistkümnes keeles. Paldiskis asuva allveelaevnike õppekeskuse ohvitserid lõid NLDL-i eeskujul oma organisatsiooni – Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liidu. KGB-l aga õnnestus see organisatsioon varsti avastada ja likvideerida. NLDL-i eeskujul algatas Arvo Varato Eesti Rahvusrinde (lüh. ERR) loomise ja tegi oma koolivennale Kalju Mätikule ettepaneku koostada ERR-i programm. Programmi lõplik variant võeti vastu kolmekesi, kolmandaks oli A. Juskevitð. Hiljem loodi A. Juskevitði ja Mati Kiirendi algatusel Eesti Demokraatlik Liikumine. Kõik mitte-eestlastest teisitimõtlejad, kellega mul oli kokkupuuteid põrandaaluse tegevuse ajal (kaks venelast ja üks ukrainlane), oskasid eesti keelt ja tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Olles kord Juskevitði pool, kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime. Küsisin Juskevitðilt, et kes see on. Tema seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile.

1972. aastal hakati koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist.. Lõpliku teksti koostas Tunne Kelam. 1974. aastal jõudis memorandumi tekst Lääne avalikkuse ette.

 

Ehkki ÜRO sellele ei reageerinud, ja seda oligi arvata, äratas see dokument muus maailmas küllaltki suurt tähelepanu ja aitas olulisel määral ergutada väliseestlaste võitlusvaimu. Agu Kriisa oma raamatus “Okupeeritud Eesti – nii nagu ta on” (Stockholm, 1984) kirjutas “Eestlased läänes tundsid suurt puudust, et polnud kontakte rahvuslikult mõtlevate inimestega Eestis. Selles osas toimus põhiline muudang a.1974/1975, kui maailma avalikkusele sai teatavaks Eestis koostatud põrandaalune apell ÜRO-le. Lääne ajakirjandus hakkas näitama kasvavat huvi Eesti küsimuse vastu. /…/ Maailma ajakirjandus on viimase kümne aasta jooksul pühendanud mitukümmend korda rohkem leheruumi Eesti heaks, kui seda tehti esimese kolmekümne aasta jooksul pärast Teist maailmasõda. Selle üle on eestlased nii vabas maailmas kui okupeeritud Eestis ülimalt tänulikud”.

 

KGB asus tegutsema – 13. detsembril arreteeriti neli põrandaluse tegevuse aktivisti. Kalju Mätiku elukohast leiti 14 tundi kestnud läbiotsimise käigus muu hulgas ka üks memorandumi eksemplar. 1974. aasta oktoobris ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil saadeti K. Mätik ja S. Soldatov kuueks, A. Juskevitð ja M. Kiirend viieks aastaks GULAGi. Meie mõttekaaslased Moskvas ja Leningradis, kellega meil oli tihe koostöö, olid varem kinni kukkunud, aga meid nad välja ei andnud.

1979. aastal koostati Balti Apell, millele kirjutas alla 45 baltlast. Sellele dokumendile tuginedes võttis Euroopa Nõukogu 1983. aastal vastu resolutsiooni saata Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile. Ja mida tegid sel ajal meie praegused kõige sini-must-valgemad ekskommunistid? Kui me tõesti laulsime endid vabaks, miks nad siis varem laulma ei hakanud?

Oleks juba aeg mõelda selle peale, miks Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaal on rahva põhimassi elatustase tunduvalt madalam kui kaotajate poolel olnud Saksamaal, Jaapanis ja Soomes. Ikka sellepärast, et riigi eesotsas on palju aferiste, kes kunagi varjasid oma õiget nägu kompartei liikmepiletiga ja siis, kui selgus, et see liikmepilet enam privileege ei anna, lahkusid oma parteist nagu rotid uppuvalt laevalt. Palju on süüdistatud Stalinit, Hitlerit ja mitmeid teisi, kuid nad polnud ainsad kurjategijad. Kujutame ette ruutu küljepikkusega 10 meetrit. Selles on sada ruutmeetrit ehk sada miljonit ruutmillimeetrit, see tähendab umbes sama palju, kui NSVLis oli enne sõda täiskasvanud elanikke. Stalinit kujutab üks ruutmillimeeter. Lisage sinna veel Poliitbüroo, ja mõelge selle peale, mida need oleks suutnud ära teha, kui poleks olnud põhimõttelagedaid kaasajooksikuid. Sergei Soldatov kirjutas (põrandaaluses ajakirjas “Lutð Svobodõ”) poliitilise terrori kohta NSV Liidus järgmist: “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes seda kõike pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”.

Miks Tallinnas nii palju kaevatakse?

Nõukogude ajal otsiti Kalevipoja parteipiletit, nüüd peidetakse “endiste” parteipileteid. Ahju visata ju ei või, sest kui “kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof” läbi saab ja NSVL saab taastatud, siis läheb ju vana parteipiletit tarvis. Et saaks isikuandmetesse (mis siis pole enam delikaatsed, nagu praegu) kirjutada: NLKP liige … aastast.

Meie riigi eesotsas on kahetsusväärselt palju endisi okupatsioonivõimu kaasajooksikuid. Mul pole midagi ausa inimese vastu, kelle maailmavaade on minu omast erinev. Maailmavaade võib aja jooksul muutuda, kui inimese teadmised laienevad ja ta ise edasi areneb. Nii muutusid mõned inimesed, kes kunagi olid uskunud kommunismiideesse, selle vastasteks, kui nende silmaring oli laienenud, näiteks Johannes Hint ja Jüri Kukk. Ei saa aga usaldada aferiste, kes juhinduvad põhimõttest “kustpoolt tuul, sealtpoolt meel”. Mõelge selle peale, kui palju oli komparteil liikmeid siis, kui tal oli võimumonopol, ja kui vähe neid jäi järele.

Ma ei saa teile anda ei puid ega kartuleid, sest mul pole neid. Kartuleid on aga varemgi lubatud. Nõukogude aja lõpul ei lastud poliitvange enam otse laagrist välja, vaid toodi “Stolõpiniga” (spetsiaalse vangivaguniga) kodulinna tagasi. Mul oli GULAG-ist tagasi sõites vahepeatus Jaroslavli vanglas. Üks kohalik ülemus pidas vangla raadiosõlme kaudu vangidele kõnet, kus ta muu hulgas ütles: “Nendele, kes talveks kavatsevad meile jääda, võin ma öelda, et kapsa ja kartuliga me oleme paremini varustatud kui Jaroslavli ja teiste linnade elanikkond.” Selgituseks niipalju, et väikese karistusaja saanud inimesed võisid soovi korral jääda vanglasse majapidamistöödele.

Aga ma luban, et jään truuks oma põhimõtetele, julgen välja öelda tõtt ja tegutsen ka edaspidi Eesti huvides. Tõde aga kardavad kompartei kaasajooksikud nagu vanakurat välku. Nõukogudevastast agitatsiooni ja propagandat (ENSV KrK §68) loeti raskemaks kuriteoks kui tapmist või röövimist.

Mul pole mingit detailset plaani, mida ette võtta siis, kui mind peaks valitama. Ei ole ju mõtet karunahka enne metsaminekut jagama hakata, kui pole isegi teada, kas metsas karu üldse ongi.

 

Kalju Mätik,

kandidaat nr. 812,

valimisliidu „Alternatiiv“ teine number Haaberstis

www.alternatiiv.org

 

419 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>