Vello Leito: Taasiseseisvumine oli Venemaa-poolne lavastus, uskumatult geniaalne ja salakaval surmalõks Eesti omariiklusele ja rahvale

Viimastel päevadel on EIP kodulehekülje külastamine olnud tavalisest elavam, eks ilmselt oodatakse, mida on öelda taasiseseisvumise kohta. Minul isiklikult midagi head öelda ei ole, sest Venemaa on oma salaeesmärkide saavutamisel lõplikule võidule väga lähedal. Lugege veelkord tähelepanelikult läbi EIP juhtartikkel: „Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta“, (vt kodulehe päises), eriti aga järgnevad artiklist kopeeritud peatükid:

13. Ta tuleb ümber nurga, mitte otse!

Eesti Päevaleht” avaldas 29. augustil 2003, enne EL referendumit eesti kirjanike seisukohad EL-iga liitumise suhtes. Kirjanik Asko Künnap: “Unelm väikesest kavalast neo-Hongkongist SRÜ ja EL vahel kõlab küll ahvatlevalt, aga vaadake oma kaasmaalaste nägu ja tegusid – selle meeskonnaga me seda küll ära ei tee! Seega – ütle 14. septembril „jah” ja saad eluks ajaks tasuta Euroopasse!“ Samast ajast üks hala: “Mina pooldan ELi astumist, sest Eesti rahvas on valinud väljasuremise tee. Parem saagu siis minu väike armas rahvas maetud Euroopasse kui Venemaale!”. Jne, ikka üks ja sama mõte: „E Liit, päästa meid, karu tuleb!” Olen täiesti nõus, muidugi tuleb, aga ta ei tule otse, vaid ümber nurga.

Perestroika, mida Gorbatšov ka otsekoheselt kui „Evropa – naš obštši dom!” (Euroopa – meie ühiskodu!) välja hõikas (mida aga enam meeles ei taheta pidada), otsene eesmärk ju oligi kõikidesse Euroopa riikidesse ümber nurga sisse tulla. Eriti Eestisse, meiega on Venemaal „eriarved”, mis neil kunagi ei lähe meelest.

Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NL-i lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NLiidu majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel, nagu on näha ka jooniselt nr. 3.

Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 01.07.1987 allkirjastati Ühtse Euroopa akt, mis näeb ette ühtse Euroopa riigi loomise.

Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVL vahel, ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt „Evropa naš obštši dom”. Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, hiljem liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.

Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.

Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva “spontaanne” enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.

On vaja mõista, miks tehti uskumatuid jõupingutusi rahvaste iseseisvumispüüdluse ja impeeriumi lagunemise tõepäraseks lavastamiseks. Vastus on siin: kui oleks menetletud sirgjooneliselt ja Euroopa Ühendus riigiks muudetud ning seejärel kaks suurriiki kokku liidetud, siis poleks selline kabinettides kokkumonteeritud koloss koos püsinud. Seepärast tuli teha lahend kolmekäiguline: alul “vabadusvõitluses” imeline võit, siis üldrahvaliku joovastuse saatel uude kolhoosi, kus eelmises saamata jäänud küllus välja makstakse (lähme Lääne rikkusele kallale!!!). Seejärel siis kahe kolhoosi “harmooniline” ühinemine kui “objektiivne paratamatus” ning maailma võimsaima ja suurima impeeriumi teke – Eurussia teke, globaalhegemooni teke, Berliin-Moskva telg tegelikkuses.

Seda kõike on lihtne läbi näha, kui avada kas või üks silm. Kuid loogilise ja lihtsa üldskeemi kõrval on olemas ka üks väike erijuhtum – Eesti. Selle korralikuks nägemiseks tuleks vist mõlemad silmad lahti teha.

14. Venemaa geopoliitiline “kuningagambiit”

Balti riikide ja Soome võrdluses on Eesti erandlik, vaid Eestis on viiel korral kaks või enam riiki võidelnud ülemvõimu pärast, ühegi teise puhul pole see arv nii suur. Millest see tuleb? Loomulikult geograafilisest asendist, meie erakordselt suurest geopoliitilisest potentsiaalist. (Näiteks läheb läbi Eesti transiidimarsruut, mis on 15 % rentaablim kui ükskõik milline Balti basseini maršruut Itta).

Seepärast püüdis Venemaa ainuüksi möödunud sajandil Eestit üle võtta/assimileerida kolmel korral: aastatel 1918-20, 1939-40 ja 1944. Iga kord see ebaõnnestus, sest kasutati füüsilist vägivalda, mis aga rahvusvahelisel tasandil pole aktsepteeritav ning lõppkokkuvõttes jäi ja jääb okupandi märk igal juhul külge.

Seepärast mängib Venemaa Eestiga seekord riskirohket geopoliitilist gambiiti, millele võiks anda nimeks lausa kuningagambiit. Asi on selles, et Eestile tehti hilisema tõrjumatu rünnaku ülesvõtmiseks ajutine maksimaalne kahing – anti iseseisvus ka tegelikult kätte. Eesti oleks tarkuse ja tahte korral suutnud iseseisvuse muuta püsivaks. Samas kui Eesti nüüd gambiidipartii kaotab, siis on Venemaa saavutanud oma kõikide aegade ambitsiooni Eesti suhtes ja saavutanud seejuures puhaste kätega, ilma okupandi märgistuseta otsaees.

Saavutus oleks püsiv, sest ukse Venemaa embusesse avas eesti rahvas ise oma euroreferendumiga. Venemaale jääb vaid külalislahkelt lahtitehtud uksest sisse astuda: noh, kui te just nii väga soovite! Seepärast olgu varemöeldu siinkohal sõnastatud niimoodi: ühinemine Euroopa Liiduga on kujunemas mitte Venemaa uusokupatsiooniks Euroopa Liidu kaudu, vaid territooriumi pöördumatuks ülevõtmiseks Euroopa Liidu kaudu.“

Nende kahe peatükiga on kõik põhimõtteliselt ära öeldud. Jääb vaid mõistatada, kas riigireeturparteid suudavad hävitada eesti rahva riiklusvõime enne kui rahva silmad avanevad selle mõrvarliku plaani nägemiseks. Silmade avanemist kiirendab lähenev majanduskollaps.

Väljapääs? Ehk üksnes eesti iseseisvusrahvuslaste pääsemine riigikokku prognoositavatel erakorralisetel valimistel 2010. aasta kevadel. Kui seda ei juhtu, siis vähemalt praegu küll mingeid muid väljapääsuteid näha ei ole. Sellepärast ongi Iseseisvuspartei valimisloosungiks: „Eesti Iseseisvusparteile pole alternatiivi. Eesti peab taastama rahvusliku majanduse ja välja astuma Euroopa Liidust, sest Venemaaa tuleb tagasi Euroopa Liidu kaudu!“

Vello Leito

21.08.2009

559 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>