Vello Leito: Ühe tavalise olendi arvamine Ülima Olendi tegemistest planeedil Maa

Proloog:

Tema nimi on Ülim Olend. Ma ei tea, millal ta Ülimaks sai, ent täna on ta olemas ja on olemas ka tema eeesmärk: ülim võrdsus planeedil Maa. Ülimalt võrdsed on need, kes orjaks muudet.

Oma eesmärgi saavutamiseks valis Ülim Olend juba ennemuistsel aal välja ühe suguharu ja tegi temast suure ‘võrdsustaja’. Väljavalitud suguharu nimetas ta väljavalitud rahvaks.

Hakatuseks tegid nad koos Pariisi Kommuuni (kommuun: ühismajand, kus on ühistatud kõik tootmisvahendid, inventar, jne, liikmeil ei ole oma isiklikku abimajandit, nende tarbed rahuldab ühismajand). Kommuni ei tulnud, sest võrdsustaja ei suutnud võrdsustada.

Siis pandi kokku punane kommuun. Kui üks rahvas ja inimene poleks hakanud kahtlema Ülima Olendi ülimuslikkuses ja võrdsustamise otstrbakuses, siis oleks Ülim Olend saavutanud sigasuure rahulduse.

Täna aga on juba võrsunud kollase kommuuni pungad. Ülim Olend on reviiri tähistanud oma ammuste aegade sümboolikaga: ringikujuliselt asetatud 12 kullakollast viisnurka tumesinisel taustal. Euroopa on juba märgistatud, varsti lisandub ka Vene Föderatsioon. Siis punane viisnurk enam reviiritähiseks ei sobi.

Ent võrdsustajal on ees üks suur probleem. Võrdsustatavad on end nimelt Ülima Olendi vastaste „maagiliste ringidega“ ära kaitsnud, nad nimelt on loonud oma rahvusriigid! Et Ülim Olend saaks valitseda kogu planeeti, selleks tuleb rahvusriigid kaotada. Alamad olendid loomulikult ei tea kuidas ta kõike täpselt teha kavatseb, küll aga on piisavalt selged esimesed sammud sel sigaülbel teel.

I

Kuidas kustutatakse nõrgimad Euroopa Liidu endised rahvusriigid? Jälgige hoolikalt kronoloogiat:

  1. 25.03.1957.a. kirjutati alla Rooma kokkulepe, mis sätestas Euroopa Ühenduse lõppeesmärgiks poliitilise integratsiooni.

  2. 08.05.1965.a. allkirjastati liitmisleping.

  3. 01.07.1987.a. allkirjastati Ühtse Euroopa akt, mis näeb ette ühtse Euroopa riigi loomise.

  4. Samal aastal käivitati Venemaal perestroika projekt, et valmistada Venemaa ette ühtse Euroopa riigi koosseisu liitmiseks, käivitati nn Euroopa Ühiskodu loomine, ehk siis Eurussia Impeeriumi loomine. Seega, NB! NSVL ei lagunenud vaid reorganiseeriti.

  5. 07.02.1992.a. allkirjastati Euroopa Liidu leping, nn Maastrichti leping, mis sätestas nii de fakto kui ka de juure Euroopa liitriigi (= riik ) olemasolu. Selles küsimuses paljud analüütikud väidavad, et M. Leping sätestab konföderatsiooni. See väide on ekslik, sest leping jõustas kõik neli liitriigi tunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, keskne ülimuslik õigus ja kesksel õigusel kompetentsi kompetentsi olemasolu. Just viimase osas on vaidlusi, ent need on kunstlikult ülespuhutud, et varjata EL kui riigi olemust. Liitriiklik olemus on lahti räägitud täpsemalt raamatus „EI? JAA? – Euroväitluse alused,“ Tallinn 2001, koostajad: Uno Silberg, Vello Leito. Vt sealt minu artiklit lk 98: „Ja tõestatud saagu, et … ,“ lk 89. Usutavasti panen artikli iseseisvana üles ka kodulehele lähitulevikus.

  6. 02.10.1997 allkirjastati Amsterdami leping ning 26.02.2001 Nizza leping, mis tõstsid Euroopa (liit)riigi unitaarsuse astet oluliselt.

  7. 29.10.2004.a. kirjutati alla Rooma Põhiseadusleping, mida aga Prantsusmaa ja Holland ei ratifitseerinud.

  8. Seejärel Põhiseaduslepingusse viidi sisse muudatusi väljendite osas (näiteks: põhiseadus asendati sõnaga lepe!), osa tekstist salastati, unitaarsust eskaleeriti aga veelgi ning seejärel allkirjastati Lissabonis 13.12.2007.a. Lissaboni leppe nime all.

  9. Iiri rahvas lükkas referendumil 13.06.2008.a. leppe tagasi, kuid oktoobris tuleb kordusreferendum. Nii nagu Maastrichti lepingu ratifitseerimisega seoses asjad käisid, nii käivad need ka Iirimaal: ajupesu ja väikeste võitude kurnav taktika on viinud selleni, et kõik arvamusuuringud juba „näitavad veenvalt“, et lepe ratifitseeritakse. Milles pole aga mingit kahtlust olnudki.

Nende sammudega on jõudnud Euroopa Liit unitaarse liitriigini, kus endised iseseisvad ja suveräänsed rahvusriigid on juba täna EL föderatsiooni väga väikese suveräänusastmega liikmesriigid: suveräänsuse jagamisel on delegeeritud mitteolulisi pädevusi ja suveräänseid õigusi. Pidagem meeles, et olgu riigi unitarism kui vägev tahes, mingi osa suveräänsusest on alati delegeeritud halduüksustesse. Euroopa Liit on unitaarsem föderatsioon kui praegune Vene Föderatsioon.

Kuid sellest on ikkagi vähe, sest et formaaljuriidilisele rahvusriikide kaotamisele lisaks on vajalik hävitada ka rahvaste riiklusvõime kui potentsiaalne vastupanuvõime allikas, jõud, mis võib lagundada kollase kommuuni.

Omariiklusvõimekuse kustutamise üldideoloogia algab Euroopa nõrgimatest endistest rahvusriikidest. Teostustehnoloogia hakkas pihta nende ajamisest sulatuskatlasse millel nimeks Euroopa Liit, kus on rakendatud lihtne ja ühemõtteline majanduspoliitika, mille paradigmaks on: võitja võtab kõik. Nõrgimate majandus on jõudnud varisemise eelõhtusse. Et kogemta sellest välja ei tuldaks on riigid aetud igaks juhuks ka surmavasse võlalõksu. Nii kustutatakse nõrgimad.

II

Eelpoolkirjeldatu pole piisav aga tugevamate EL liikmesriikide kustutamiseks. Seda tehakse uuele majanduspoliitikale üleminekuga. Kapitaliomanikele ja rahvuslikele eliitidele rajatud konkurentsikapitalism viiakse üle kesksele käsumajandusele, ainult et käskude jagamise asemel rakendatakse pigem n.-ö tegevuslitsentside jagamist. Rahvuslikele eliitidele neid jagama ei hakata, neid jagatakse väljavalitutele, jagab ‘suur võrdsustaja’. Pan-Euroopa asutaja Richard de Coudenhove-Kalergi avang läheb käiku: absoluutne kontroll kõiges, mis puudutab pangandust ja maksustamist.

Niisiis seisab ees rahvuriikide eliitide hävitamine, nii majanduslikult poliitiliselt kui moraalselt, vajadusel ka füüsiliselt. Kohalikud rahapööritajad ja ärieliit asendatakse ‘võrdsustaje’ poolt määratud eliidiga.

Seni on meie majanduseliit olnud primitiivselt iseteadlik, uskudes et kohalikke võimulolijaid sponsoreerides (ära ostes) püsitakse konkurentsis. Kuid see aeg on otsa saanud, sest hävitamisele kuuluvad ka kohalikud poliitilised eliidid. Mis imelihtne on, sest need omakorda püsivad ju vaid EL sulatuskatla kulbiliigutajate armust.

Väga sümptomaatiline oli ses suhtes lugeda Märt Vooglaidi hiljutist tundepuhangut meedias, et äritegevusega on nüüd jokk! Ometi oli ta just enne seda sponsoreerinud Reformierakonda miljoniga. See ei aidanud, ei aita, ega saagi enam aitama, sest Obama ajastu hakkab tööle keskse litsentsimajanduse alusel väljavalitutele.

Aga võib-olla on majanduskriis ja finantskriis juhuslikud ega ole seotud Eurussia impeeriumi loomisega. Siinkohal kõikidele meelespidamiseks tähtis sõnum: juhuslikke finanats- ja majanduskriise pole olemas, kõik need tekitatakse finantseliidi poolt üldjuhul laenamishüsteeria ja võlalõksude abil, kinnisvaramullide lõhkipuhumise läbi. Midagi ei ole juhuslikku nii tähtsas asjas kui raha.

Rahvusriikide kustutamise eesmärk seati, nagu öeldud, Ühtse Euroopa akti ja Euroopa ühiskodu loomise projekti käivitamisega 1987. aastal. Siinkohal selgub miks perestroika, mis algselt oli välja kuulutatud glasnosti ja demokraatia projektiks, kujunes hoopiski majandusformatsiooni muutmise keskseks. Et miski ei tulenenud majanduslikust lagunemisest, nagu tavaliselt arvatakse, see on selgelt näha jooniselt nr 3 (vt kodulehekülje päises artiklit: „Teadmiste … “), sest aastatel 1985-89 oli kasvutempo igati normaalne. Põhjus on ootamatult lihtne: 100%-liselt keskset sotsialistlikku käsu-plaanimajandust ei saa üleilmne finantspoliitiline eliit kuidagi põhja lasta, isegi kõigutada ei saa. Et aga Ühtse Euroopa akt nägi ette Venemaa majanduse muutmist mainitud jõudude poolt keskselt juhitavaks, siis tuli NSVL majandusformatsiooni muuta. Joonisel 3 on uusliberalistlikule turumajandusele ülemineku hetk hästi nähtav.

Kindlasti kõik olekski läinud plaanipäraselt: Venemaa oleks suudetud viia finantsmeetoditega juhitavaks, Euroopa Liidust sõltuvaks odava tööjõuga ressurss-riigiks, mida oleks olnud hõlbus liita Euroopa Liidu keskse juhtimise alla, muuta tavaliseks kuulekaks ja kasulikuks EL liikmesriigiks, kui mitte poleks võimule tulnud Vladimir Putin. Tema oli teistsugusel arvamusel: jaa-jaa, Eurussia impeerium muidugi, kuid jõukeskusega Moskvas! Ja nüüd see keskus seal ongi, ehkki veel kõik ei saa sellestki aru, nii nagu ei saada aru ka sellest, et Venemaa tuleb tagasi ja võtab Eesti üle pöördumatult EL (kaudu) majanduslike vahenditega, st ostab Eesti üles ja ujutab immigrantidega üle. Seega mõttearenduse vahekokkuvõtteks: majanduskriisi ei ole, on 22 aastat kestnud plaanilise ärakustutamise lõppfaasi alguseots.

III

Ükski liikmeriik pole veel kustunud. Isegi kui Eesti kustub, siis Läti tõenäoliselt mitte, Leedu ammugi mitte, veelgi vähem Kesk-Euroopa riigid, kuigi mitmed neist on muutunud väga nõrgaks. Seepärast uputamist jätkatakse intensiivselt, käivitatud on uus projekt, mil nimeks, et mida halvem seda parem. Siseriikliku vene viha ja rahvustevahelise vaenu õhutamine on käigus olnud kogu aeg; Eesti puhul esindab seda rida täies paraadmundris nn pronksisõda.

Kuid lideeriv valdkond on olnud ja on jätkuvalt majandus. Asjatundmatu inimese silmis on lausa koomiliseks muutunud Reformierakonna ja personaalselt peaminister Andrus Ansipi majanduspoliitika. Ent põhimõtteliselt vale on arusaam, et Andrus Ansip on rumal ja tema majanduspoliitika ekslik – Andrus Ansip ei ole rumal ja tema majanduspoliitka pole ka ekslik, vaid on orienteeritud mitte Eesti ja eestlaste sobivusele vaid üksnes kollase kommuuni loojate sobivusele. Eesmärgiks on majandus kurnata viimse pisarani reservidst tühjaks, et siis kui viimane sent on kukkunud on kukkunud ka majanduse jätkusuutlikkus. Lihtne, ent kahjuks ei suuda enamus inimesi nii lihtsale tõele näkku vaadata.

Asjatundmatule tundub uskumatuna ka see, miks nn eurotoetusi ei suudeta ära kasutada. Mõradeta endastmõistetavusena näib neile kaks asja:

1. Euroopa Liit on uskumatult kasulik ja helde Eesti suhtes, mõelge: ajavahemikus 2007-2013 „kingib“ ta 53 miljardit krooni!

2. ja meie ametnikud on küündimatud, sest ei suuda neid rahasid ära kasutada!

Tegelik olukord on aga näilise olukorra vastand:

1. Nimelt keegi ei kingi Eestile midagi, kõik see on meie liikmemaksu eurokontrollialune tagasimaksmine.

2. Eesti on viie aasta jookul liikmemaksuna maksnud juba 14 miljardit krooni (kas te kõik ikka teate seda!), aastavahetuse seisuga on saadud tagasi aga ilmselt vaid 2,4 miljardit. Ka see number ei pruugi olla nii suur, sest väljamaksete osas valitseb pigem infokaos, kui informeeritus. Kusjuures – pidage see number hästi meeles – ainuüksi 2008.a. jooksul maksis Eesti liikmemaksuna 2,95 miljardit krooni Euroopa Liidu ühiskassasse!

3.Täielik riiklik salastatus valitseb aga ses suhtes, kui suur osa kättesaadud rahadest läheb välisfirmadele ja kui suur osa Eesti firmadele ning eraisikutele. Silmas pidades, et väliskapitali maht ettevõtluses on suurem kui Eesti ettevõtjate kapitali maht, siis kättesaadud summast jõuab Eesti rahvuslikku majandusse igal juhul alla 50%-i. Seega on tõele väga lähedal Eesti pealäbirääkija Alar Streimanni prognoos 2003. aastal, et Eesti saab tagasi ca 30-40% sellest rahast, mis me liikmemaksuna maksame. Eesti on olnud ja jääb alandatud netomaksjaks. Vaat nii on lood selle lööklausega 2003-st aastast, et lähme Euroopa rikkusele kallale – kui oleme liidu sees, siis rikkus valgub ühlaselt laiali ka meie õue peale!

Tõeline komöödiateater rulluks lahti aga siis, kui hakkaks põhjalikult lahti rääkima seda, miks eurorahasid kätte ei saa. Märksõnadeks kujuneks siin inimleidlikkuse piirini aetud bürokraatlik tõkendamine Euroopa Liidu poolt, kaasfinantseerimisnõue 30-50% ulatuses, taotlevale ettevõttele kaheaastase tegevusstaaži olemasolu nõue jne. Ent jäägu see teema siinkohal katki.

Olukorra halvenemine viib rahvad paratamatult mõttele, et parem oleks väljaspool ELi oma elu edendada, sest lubatud kasu pole miskit kandi pealt tulnud ja Venemaa on kohe-kohe EL kaudu sisse marssimas – Venemaa ja EL liitumine lähiajal on vääramatu. Arvamus, et seetõttu õige tee viib ELst välja, et oma rahvuslik majandus tuleb panna kõigele vundamendiks, rahvuslik protektsionism aga pealisehitiseks, selline mõttelaad on EL väike-peeter-riikides täna tugevnev tendents.

Kuna võlaorjust enam eskaleerida ei saa, siis on liikmesriikide iseseisvumisjulguse vastu välja käidud vene hirmu endisest mõjusam ülespumpamine. Kollase kommuuni ehitajad on täiustanud vene hirmu, sest tankidega hirmutamine enam ei tepsi. Vene hirm on tõstetud uuele kvalitatiivsele tasandile. Vägagi sobib seda illustreerima enam kui 20 Kesk- ja Ida-Euroopa endise ja praeguse tipp-poliitiku ja arvamusliidri (Eestist Mart Laar ja Kadri Liik) poolt saadetud avalik kiri USA presidendile. Hästi väljamängitud „paanilisusega“ juhivad nad tähelepanu sellele, et NATO näib olevat nõrgemaks muutunud ning Venemaa on oma tegevuses ühendanud revisionistliku 19. sajandi poliitika 21. sajandi taktika ja meetoditega. Jne. Ehk: appi, karu tuleb! See tulek oli planeeritud juba 22 aastat tagasi, aga ega seda ei saa ju rahvale öelda. Öelda tuleb nii, et kes oleks osanud seda ette näha … !

IV

Enne kui siirdun oma tõe-taskulambikesega rahvusriikide kustutamise järgmisele tehnoloogilisele tasandile, olgu väike vahepeatus teemal, et miks siis kollase kommuuni ehitajatele see rahvusriiklus nii maagiline tõkend on.

Põhjus on loogiline. Kõik praegused poliitilised eliidid ammutavad oma jõu riigivälistelt võimudelt, riigivälistelt rahavõimudelt, salaorganisatsioonidelt jne, st et väljastpoolt riiki. Ainult omariiklusrahvuslaste partei saab ammutada ja ka ammutab oma jõu otse rahvalt, nad ei sõltu riigivälistest teguritest. Kohe kui rahvas mõistab, et nende huve esindavad omariiklusrahvuslased, ja et ainult nemad saavadki seda teha, kohe kui riigisisene rahaeliit mõistab, et nende eest on valmis seisma üksne omariiklusrahvuslane ja et ainult nemad saavadki seda teha, ning kohe kui rahaeliit küpseb nendegi arusaamadeni, et raha juurde kütta välisvõimu käsilastele on rumal ja tulutu, et võimule tuleb aidata oma maa rahvuslased, siis võitlusväljal tekib uus olukord, mis on kommuuniehitajatele väga ohtlik.

Näitlikkuse mõttes olgu meelde tuletatud see, kuidas Helmut Kohl omal ajal eliidi hulgast välja kukkus. Värskelt peale seda, kui ta oli Euroopa esikodanikuks tituleeritud ja koos kapsapeaga glamuurselt erru saadetud, hakkasid liikuma jutud kohvritest, millega Kohli parteile omal ajal raha toimetati, ning mees oligi poliitilise paaria kiirküpsetuses äraküpsetatud, naine aga enesetapu sooritanud. Küllap mees teadis hästi, et varem või hiljem nii läheb, ent julgust nappis, et õigel ajal tiigri seljast maha hüpata. Hirmu sees saatis korda aga kõik, mis kästi. Nii on praegu ka meie eliidiga. Ent kuidas nad ka ei kummardaks, miski ei päästa, sest õige peatselt meie poliitilist eliiti enam ei vajata. Rahaeliit suudaks end päästa, kui taipaks õigeaegselt luua liidu omariiklusrahvuslastega.

Kuidas kustutatakse aga keskmised ja suured rahvusriigid – ärakustutamise tehnoloogia transatlantiline tasand. Kapitalismilt kollasele kommuunile üleminekuks eritellimusel väljatöötatud majandus- ja finantspoliitika, milles Ameerika Ühendriikide presidendile Barack Obamale on jäetud pelgalt projekti PR peabossi rolli mängida, käivitab vaba võimaluse uuele sulatustehnoloogiale. Sest on selge, et senikasutatud meetoditega keskmiste ja suurte rahvusriikide matuseid ära ei korralda. See oli selge juba vähemalt 1996. aastal kui Alam-Saksimaa valitsuse poolt töötati välja ettepanek: Soovitus nr 37, mis lasti käiku ja jõustati Euroopa kohalike ja regionaalsete esindajate Kongressi (prantsuskeelne lühend: CPLRE) poolt 1997. aastal.

Soovituse sisu on lihtne: see delegeerib maksimaalsel määral võimu regioonidele nii, et lisaks endistele rahvusriikidele saavad need regioonid samuti juriidilise isiku staatuse ja seega õiguse tegutseda ja pidada läbirääkimisi üle liikmesriikide peade. Liikmesriikide staatusesse surutud endised rahvusriigid kukuvad aga oma staatuses veelgi allapoole halduõiguslikus astmestikus. See omakorda viib rahvusriikide ja rahvuste ühtesulandumiseni prevaleerivalt regioonide kaupa. Rahvuste kokkukeetmine suures ühiskatlas võtakas väga palju aega, pisikestes katlakestes valmib sulam palju kiiremini. Jääb vaid üle need katlakesed tühjendada ühte suuremasse, ning püha söömaaeg peaks kiiremini kätte jõudma.

Ülimal Olendil on selle katla „joonised“ valmis ja ka töös. Selle esialgne variant sai oma kehastumise juba 1997. aastal Maastrichti lepingus, milles võeti vastu ‘tihedama integratsiooni’ põhimõte, mis annab enamarenenud riikidele võimaluse ja õiguse rakendada omavahelist tihedamat koostööd kasutades seejuures kõiki EL institutsioone põhimõtte praktilisel ellurakendamisel. Tekitati võimalus luua seadusandliku võimuga tuumikriikide sisering. Välisringile jäetakse võimalus Ülimale Olendile kõige lähemal seisvaid teenida.

Tugevamate rahvusriikide likvideerimine jätkub uuel tasandil Atlandi Liidu loomisega orienteerivalt aastal 2015, mis ühendab Euroopa Liidu ja Põhja Ameerika Liidu. Viimane liidab USA, Kanada ja Mehhiko ning plaanide kohaselt saab see valmis juba 2010-ndal aastal koos oma rahaga (Amero või Põhja-Ameerika dollar). Atlandi Liidu konglomeraati võib kutsuda ka Lääne Liiduks.

Siit edasi juba minu tõe-taskulambike kaugemale ei näita, mida Ülim Olend kavatseb ette võtta. Veel mõned aastad tagasi olid tal plaanid Põhja-Ameerika Liiduga liita ka Lõuna-Ameerika, ent viimases mõned rahvusriigid lõid jalaga ukse kinni ja nii ongi nagu kaput sellega. Veelgi vähem on selgust ses suhtes, kuidas kollane kommuun kavatseb kommuuniseerida kollase Koljati.

Aga pangem edasiminekut hästi tähele. Pariisi kommuun oli vaid sähvatus, punane kommuuun juba pikaajaline ääsituli, kollase kommuuni kasvatamist aga jätkatakse pikaajalise kannatlikkusega järgides jesuiitide kuulsusrikast põhimõtet: fortiter in re, suaviter in modo. Tõsi, aeg-ajalt visatakse ikka hagu rahvusriikide sulatuskatla alla kah.

Ja mis ärakustutamise tehnoloogias kõige olulisem kant on, mis lõikama peab? Eks ikka see, et kogu maailm „näeks“, et rahvusriigid ei tulnud ju omadega toime!

Vello Leito

04.08.2009

768 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>