Kivisildnik: Keda meenutavad meile poliitikud?

Viimasel ajal on teadus taas pead tõstmas. Teadlased ei ole head. Teadlaste vandenõu tulemusel on loodus saastatud, kirjaoskus alla käinud ja pime mass vahib telekast tõsielusarju.

Ühiskonna teadlasi ei saa loomulikult süüdistada aatomipommi valmistamises ja planeedi elanikkonna kiibistamise ettevalmistamises, aga puhtad poisid pole nemadki. Viimasel ajal on ilmunud mitme Tartu politoloogi artiklid, mis kinnitavad nagu ühest suust, et demokraatiat ei ole enam, et parteid on kamp riigi raha laristavaid ahnepäitse ning valijat ei esinda tegelikult mitte keegi.

Politoloog Riho Kangur kinnitab Postimehes, et parteid kui kodanike vahendajad on surnud ja politoloog Tõnis Saarts samas väljaandes ütleb, et Eesti on kartellipoliitika fenomeni musternäide ning Rein Veidemann võtab poliitikute olemust eritleva keerulise jutu kokku ühe sõnaga – füürerid. Kas füürer on inimsuse vastase kurjategija teine nimi, jäägu raadiokuulajate otsustada.

Igal juhul kinnitavad lühikese aja jooksul mitu teadlast, et demokraatia on jäänud ajalukku ja lihtne valija orvukeseks. Isamaa isad on meie jaoks surnud ja vegeteerivad edasi vaid selleks, et hõlptulu taskusse kühveldada, politoloogid on nimelt välja uurinud, et parteide sissetulek tuleb suures osas riigikassast, kusjuures on oluline mainida, et liikmemaksude osa füürerite toidukorvis on tühine.

Politoloogid juhivad tähelepanu ka turunduslikele valimiskampaaniatele, mis ei oma enam mingit sidet ideoloogiatega ega muude maailmavaate ilmingutega. Tegemist on lihtsalt müügiga. Politoloogid räägivad ka sellest, et parteide palgalised isandad määravad kõike nii parteides, riigikogu fraktsioonides kui ka ministeeriumides, seega võimude lahususe printsiip on sama hästi kui peldikus.

Tegelikult pole selles politoloogide jutus midagi uut. Kõike seda on üksikud helgemad pead ammugi mõistnud. Mind paneb lihtsalt imestama see, miks elukutselistel politoloogidel läks ilmselge tõsiasja mõistmiseks niikaua aega. Suur hulk lihtsaid valijaid on parteidele juba niikuinii selja pööranud, sellest räägib kasvõi üksikkanditaat Tarandi mäekõrgune võit eurovalimistel.

Kartellipoliitika tunnisteks on riigikogus roikuvate poliitikute poolt välja töötatud tõhusad eneserahastamise skeemid, mis on läbipaistmatud ega allu mingile analüüsile ega kontrollile, valimissüsteem, mis on tehtud ainult selleks, et hoida võimul neid kes seal on ja nõksud, millega laamendada ise meedias ja hoida sealt võimalikud konkurendid eemal. Politoloogide juttu on muidugi ilus kuulata aga paraku on see kõik teisejärguline tagantjärele tarkus, kui igamehe argimõistus on jõudnud ilma teaduseta ja natuke varem samadele järeldustele kui eliitülikooli superajud, siis häda ajudele.

Et me edaspidi ei peaks ootama Tartu politoloogide järele ja laskma olukorra riigis järjekordsesse kaosesse langeda, pakun välja kodus kasutamiseks mõeldud kolmeküsimuselise poliitanalüüsi skeemi, mida võib igaüks paari minuti jooksul, vajadusel kas kord nädalas või kord kuus või kümme korda päevas ise ära teha ja otsustada, kas poliitikute tegevus vastab riigi eemärgile.

Politoloogide visatud päästerõngas jõuab parvlaev Estonia uppujateni alles täna, sest Eesti parteid olid Estonia uppumise ajaks juba ilmselgelt alla käinud. Nii nagu majanduskriisi nägid ajakirjanikud, poliitikud ja kõikvõimalikud hiigelajudega analüütikud alles siis, kui kõik oli juba pöördumatult ja ilmselgelt läbi kukkunud. Sinnani aga eitati kärarikkalt kinnisvaramulli ja tehti ennast ilmarahva ees lolliks.

See, mida mõtlevad, mõõdavad või järeldavad paar politoloogi, sotsioloogi või muud sarnast on mulle sügavalt ükskõik. Kirjaoskaja jaoks pole poliitikute ahnus ja nende valijate lolluse mitte midagi uut ega üllatavat. Piisab kui lugeda Jaroslav Hashekit humoreske või Juure ja Kivirähu Vremja skripte. Tõde on kusagil olemas ja see kusagil on kultuur.

Kui Juur ja Hashek ei ole teie maitse, lugege siis Gogolit, Tolstoid, Vildet, Tammsaaret või Philip Jose Farmerit – värdjate välimäärajasse on nad kõik andnud mehise panuse – kui te ei saa aru, millest jutt käib, siis võtke kätte “Põrgupõhja uus Vanapagan” ja lugege see tark raamat läbi.

Paraku poliitkartell kardab kultuuri, just kuulsime sellest, et kultuurkapitalil on jälle sada miljonit krooni vähem välja jagada. Enesestki mõista ei käivita ükski poliitpersevstide jõuk selle peale kultuuri päästmise kriisiprojekti. Ei mingeid abipakette teatritele ega riigikirjatustele, Eestis polegi riigikirjastusi, sellpärast.

Ent tuleme tagasi kolmeosalise poliitanalüüsi skeemi juurde. Kui näete poliitikut, siis püüdke meenutada, millist amoraalset molkust ta teile mõnest klassikalisest teosest meenutab. Kas see tont, kes häälte saamiseks meie ees lipitseb, meenutab Tammsaare Kaval-Antsu, Kivirähu Lumememme või Kreutzwaldi Põhjakonna. Kui meenutab, sülitage talle näkku. Teine küsimus on, kas ta räägib kultuurist ja mis jutt see on.

Üldiselt nad ei räägi või peksavad segast – sellistele sülitage näkku. Kui kahe esimese küsimusega ei ole siiski kõik selge, siis küsige talt, kes on Jaan Oks, kui ei tea, siis sülitage talle näkku. Kolmandat küsimust tuleb enesestki mõista vajadust mööda varieerida.

Positiivne programm on lihtne: vaadelge poliitikuid ja kui nad meenutavad teile kas või natukenegi Jorh Aadniel Kiirt, Saalomon Vesipruuli, Jaan Tatikat, Mäeküla Piimameest, Katku Villut, Tarzanit, Romeot, Juliat või Rätsep Õhku, siis hoidke neist eemale nagu pahast haigusest.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud ERR, 23.07.2009

744 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>