Tõnu Kalvet: Üldlaulupidu kui silmaarst

Kõige meeldivam tunne pidavat olema vahetult pärast valu möödumist. On aga midagi, mis on küllap sellestki meeldivam – nägemise tagasisaamine. Just viimasega võibki võrrelda 25. üldlaulupeo mõju eestlasele.

See pidu pani nii mind ennast kui ka mu tuttavaid tundma, kui ütlemata meeldiv on kogeda, et Tallinn on ikkagi eestlaste pealinn. Selline linn, kus eesti keelt on kuulda pea igal sammul ning kus väga paljud linnasliikujad on rahvarõivastes – NB! eesti rahvarõivastes! – ja heas tujus. Või siis ilma rahvarõivasteta, kuid sellegipoolest heas tujus.

Põlisrahvusest tallinlane oskab seda pealinna muutust veel eriti hästi hinnata. Ta ju teab, et tavaliselt on Tallinn paigaks, kus pahatihti kipub laiutama võõras keel ja meel ning kus eestlane ei tunne ennast just päris igal pool koduselt. Nii idast kui muudest ilmakaartest pärit kahtlased tegelased ootavad Kalevite kantsi põlisasukalt, et too seaks nende heaolu enda omast kõrgemale ning katsuks meelejärgi olla eeskätt neile. Teisisõnu: oleks „euroopalik“, „kaasaegne“, „külalislahke“, „salliv“, „mõistev“ ja mis kõik veel.

Vaat’ke, kõik on võhivõõras –
kas on see siis kodukant?
Tänavate tõmbetuules
hulgub sihitult migrant.

Vaat’ke, tal on silmis tühjus,
ta ei tunne, tea, ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest:

Peatage Lasnamäe!“

Nii ütleb laulusalm. Üks „laulva revolutsiooni“ ajal Alo Mattiiseni viisistatud viiest isamaalisest laulust (sõnad: Jüri Leesment). „Laulvast revolutsioonist“ on möödas juba paarkümmend aastat, kuid selles laulus öeldu on paraku päevakajaline veel kaasajalgi.

„Tänavate tõmbetuules sihitult hulkuvaid migrante“ oli 25. üldlaulupeo ajal Tallinnas näha vähem kui tavaliselt. Aga siiski oli. Ja nemad juba küll heatujulised polnud. Nägin seda laulupeo rongkäigu toimumispäeval, 4. juulil 2009 oma silmaga. Nimelt jalutasin tookord Põhja-Tallinna tagumisest sopist, Koplist kesklinna. Piki Kopli tänavat jalutades (trammid enam ei käinud, sest liiklus oli suletud) märkasin kahte vastassuunalist inimvoogu: üks liikus kesklinna poole ja oli rõõmsas ootusärevuses, teine aga äärelinna poole ning paistis olevat pahatihti tusane.

Kesklinna poole liikujad olid oma rõhuvas enamuses eestlased. Vastassuunas liikujate hulgast seevastu kostis põhiliselt venekeelset juttu. Viimastest möödudes oli tunda ja ka kuulda, et laulupeorongkäigu puhul kesklinnas ühistranspordi sulgemine on neile suureks tüliks, tõeliseks nuhtluseks, mis võinuks vabalt olemata olla. Pidutuju ei kiiranud nendest küll vähimalgi määral. Erinevalt kesklinna suundujatest, kes paistsid minevat nagu mingile rõõmsale palverännakule.

Ja ega palverännaku-kujund olegi vale või liialdus. On ju Tallinna lauluväljak eestlastele ja eestimeelsetele mitte-eestlastele (olgugi viimaseid võrdlemisi vähe) tõeline pühamu. Selles pühamus kogetakse vähemalt kord viie aasta jooksul võimsat tunnet, mis tekib eestlaste jõudude ühendamisest. Siis kaovad – kahjuks küll üksnes ajutiselt – eestlasi juba muistsest ajast eraldavad, hõimudevahelised vastuolud (saarlased läänlaste vastu, sakalased järvalaste ja virulaste vastu, ugalased sakalaste vastu ja nii peaaegu lõpmatult), mis muidu löövad lõputute nääkluste ja „ärapanemiste“ kujul välja tänapäevalgi.

Eestlaste ühinemisel tekkivat võimsat jõuvälja tunnevad ka siinsed kutsumata külalised. Tundsid 25. üldlaulupeo ajalgi. Ma ei näinud sellal oma kodukandis ega kesklinnas ainsatki georgi lindiga või Vene lipuga ringiliikuvat isendit. Nendega liputajad olid silmist kadunud. Nad redutasid nagu prussakad oma pragudes, tajudes, et sellisel ajal pole küll tark oma tavapärasel – väljakutsuval – moel esineda.

Osa selliseid praosredutajaid valas oma eestlastevastase viha internetikommentaaridesse, kommenteerides just laulupidu (!) kajastavaid uudiseid. Seda, eestlaste jaoks püha üritust nimetati tülikaks, tarbetuks, priiskavaks, nõmedaks, ohtlikuks, fašistlikuks, eestlasi endid aga matsirahvaks, primitiivseteks, fašistlikuks ja seetõttu hävitamisele kuuluvaks. Leidus selliseidki sapipritsijaid, kes kaalusid tõsimeeli, kuidas laulupeolisi küüditada või koguni tappa. Kurdeti vaid, et peolisi olevat „liiga palju“: neile ei saavat küllalt kiiresti piisaval hulgal loomavaguneid hankida ning nende hävitamiseks jäävat isegi paarist-kolmest „Maa – õhk“ tüüpi raketist väheks…

„Kas tasub eestivastaste olevuste internetis toimuvat sapi- ja tatipritsimist nii tõsiselt võtta? Sääraste arengutase on ju allpool igasugu arvestust,“ võib mõni lugeja siinkohal küsida.

Olen veendunud, et tasub küll. Sest esiteks, tegemist on inimestega meie endi kõrvalt, kes paljastamiskartusest vabana näitasid oma tõelist palet. (Ja näitavad tulevikuski, kui nende vastu midagi ette ei võeta.) Teiseks, neid pole üldsegi vähe. Ja kolmandaks, nende käitumine näitab taaskord üliveenvalt, kui erinev ikkagi on nende mõttemaailm ja teabeväli Eesti põliselanike mõttemaailmast ja teabeväljast. Säärastega „ühte heita“ – nagu integratsiooniapostlid palavikuliselt soovitavad – oleks põliselanike jaoks parimalgi juhul võrdne enesevägistamisega. Halvimal juhul aga… Brrr!

Vaat’ke, haavad rahva hinges
ikka veel ei parane,
ükski abinõu ei ole
enam liiga varane.

Needki Jüri Leesmendi loodud ja Alo Mattiiseni viisistatud read peavad kaasaja Eestis endiselt paika. Tõsi, 25. üldlaulupidu oma ülivõimsa jõulaenguga suutis neist haavadest mäda välja lasta ning need seejärel puhastada ja kinni õmmelda.

Eestlase kogemus aga näitab, et juba väga varsti poevad „praosredutanud prussakad“ oma peidukohast uuesti välja ning asuvad – väljakutsuvalt georgi linte ja Vene lippe lehvitades, aga ka muul moel – eesti rahva hingehaavu taas lahti kiskuma.

Ainus lootus on, et eestlane mäletab, kui meeldiv oli kogeda, et Kalevite kants on siiski eestlaste linn ning tahab seda kogeda üha uuesti ja uuesti, mitte vaid kord viie aasta jooksul.

25. üldlaulupidu oli nagu silmaarst: ta avas väga paljude eestlaste silmad.

Olgem siis sellele arstile koos ta arvukate abilistega (dirigendid, lauljad, muusikud, tantsijad, korraldajad jt) kogu südamest tänulikud.

„Praosredutavatele prussakatele“ aga vastakem Laulutaadi viisil ja Koidulauliku luulekeelel: „Las laimab võõra kadedus. Sa siiski elad südames, mu isamaa!“

Tõnu Kalvet

07.07.2009

558 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>