Rahvuslaste suvekool toimub 1.-2. augustil Raplamaal Vana-Vigalas

 

Koht:

Vana-Vigala, Pärna turismitalu.

Korraldaja: Rahvuslaste Tallinna Klubi

Kava:

1. august

11.00 Avamine.

11.30 Ettekanne mõtlemapanevatest sarnasustest ja erijoontest Eesti ja Rootsi vahel. Olukord Eestis on aastatega saanud selliseks, nagu see on olnud Rootsis aastakümneid; rootsi rahvuslastel on õnnestunud organiseerida arvestatav opositsioon. Kuidas nimelt? Organisatsiooni loomise ja poliitilise võitluse organiseerimise alused. 2 rootsi rahvuslast.

14.00 Vaheaeg. Lõuna.

14.30 Ettekanne äralörtsitud ja äralörtsimata demokraatiast. Demokraatia. Rahvus ja riik. Milliseid ühiskondi tunneb inimkond demokraatlikena? Vana-aja demokraatia, Veneetsia Vabariik, Šveits. Mille poolest erinevad nad meie “demokraatiast”? Jaan Hatto.

17.00 Vaheaeg

17.30 Filmiõhtu. Vaheaegadega. Kavas järgmised filmid: „Otsedemokraatia Šveitsis” (inglise k. “Direct democracy in Switzerland“), “Hermese varjus” ja „Ajavaim” (saksa k. “Zeitgeist“). Kõik filmid on eesti subtiitritega.

20.00 Vaheaeg. Õhtusöök

20.30 Filmiõhtu jätkub.

2. august

09.00 Hommikusöök

09.30 Mõttetalgud. (Vaheaegadega.) Võimalik(ud) külalisesineja(d). Eesti tulevik, rahvuslus, rahvuslaste koondamine/koondumine ja teised, juba kohapeal päevakorda tõstetavad teemad. Juhib Tõnu Kalvet.

15.00 Lõuna

15.30 Lõpetamine

Üritus on alkoholivaba, pildistamine ja videosalvestamine ilma korraldajate loata pole lubatud. Vajalik kohapeal registreerimine..

Muud tingimused:

Telkimine tasuta, kõik loengud ja filmid on tasuta. Kes soovib, saab hommikueinega öömaja 200 krooni eest. Talu perenaine valmistab soovijatele lihtsat toitu soodushinnaga, kavas antud kellaajal.

Otsebuss Vana-Vigalasse läheb Tallinnast vastavalt kell 8.40 ja 13.25.

741 total views, 1 views today

Kivisildnik: Keda meenutavad meile poliitikud?

Viimasel ajal on teadus taas pead tõstmas. Teadlased ei ole head. Teadlaste vandenõu tulemusel on loodus saastatud, kirjaoskus alla käinud ja pime mass vahib telekast tõsielusarju.

Ühiskonna teadlasi ei saa loomulikult süüdistada aatomipommi valmistamises ja planeedi elanikkonna kiibistamise ettevalmistamises, aga puhtad poisid pole nemadki. Viimasel ajal on ilmunud mitme Tartu politoloogi artiklid, mis kinnitavad nagu ühest suust, et demokraatiat ei ole enam, et parteid on kamp riigi raha laristavaid ahnepäitse ning valijat ei esinda tegelikult mitte keegi.

Politoloog Riho Kangur kinnitab Postimehes, et parteid kui kodanike vahendajad on surnud ja politoloog Tõnis Saarts samas väljaandes ütleb, et Eesti on kartellipoliitika fenomeni musternäide ning Rein Veidemann võtab poliitikute olemust eritleva keerulise jutu kokku ühe sõnaga – füürerid. Kas füürer on inimsuse vastase kurjategija teine nimi, jäägu raadiokuulajate otsustada.

Igal juhul kinnitavad lühikese aja jooksul mitu teadlast, et demokraatia on jäänud ajalukku ja lihtne valija orvukeseks. Isamaa isad on meie jaoks surnud ja vegeteerivad edasi vaid selleks, et hõlptulu taskusse kühveldada, politoloogid on nimelt välja uurinud, et parteide sissetulek tuleb suures osas riigikassast, kusjuures on oluline mainida, et liikmemaksude osa füürerite toidukorvis on tühine.

Politoloogid juhivad tähelepanu ka turunduslikele valimiskampaaniatele, mis ei oma enam mingit sidet ideoloogiatega ega muude maailmavaate ilmingutega. Tegemist on lihtsalt müügiga. Politoloogid räägivad ka sellest, et parteide palgalised isandad määravad kõike nii parteides, riigikogu fraktsioonides kui ka ministeeriumides, seega võimude lahususe printsiip on sama hästi kui peldikus.

Tegelikult pole selles politoloogide jutus midagi uut. Kõike seda on üksikud helgemad pead ammugi mõistnud. Mind paneb lihtsalt imestama see, miks elukutselistel politoloogidel läks ilmselge tõsiasja mõistmiseks niikaua aega. Suur hulk lihtsaid valijaid on parteidele juba niikuinii selja pööranud, sellest räägib kasvõi üksikkanditaat Tarandi mäekõrgune võit eurovalimistel.

Kartellipoliitika tunnisteks on riigikogus roikuvate poliitikute poolt välja töötatud tõhusad eneserahastamise skeemid, mis on läbipaistmatud ega allu mingile analüüsile ega kontrollile, valimissüsteem, mis on tehtud ainult selleks, et hoida võimul neid kes seal on ja nõksud, millega laamendada ise meedias ja hoida sealt võimalikud konkurendid eemal. Politoloogide juttu on muidugi ilus kuulata aga paraku on see kõik teisejärguline tagantjärele tarkus, kui igamehe argimõistus on jõudnud ilma teaduseta ja natuke varem samadele järeldustele kui eliitülikooli superajud, siis häda ajudele.

Et me edaspidi ei peaks ootama Tartu politoloogide järele ja laskma olukorra riigis järjekordsesse kaosesse langeda, pakun välja kodus kasutamiseks mõeldud kolmeküsimuselise poliitanalüüsi skeemi, mida võib igaüks paari minuti jooksul, vajadusel kas kord nädalas või kord kuus või kümme korda päevas ise ära teha ja otsustada, kas poliitikute tegevus vastab riigi eemärgile.

Politoloogide visatud päästerõngas jõuab parvlaev Estonia uppujateni alles täna, sest Eesti parteid olid Estonia uppumise ajaks juba ilmselgelt alla käinud. Nii nagu majanduskriisi nägid ajakirjanikud, poliitikud ja kõikvõimalikud hiigelajudega analüütikud alles siis, kui kõik oli juba pöördumatult ja ilmselgelt läbi kukkunud. Sinnani aga eitati kärarikkalt kinnisvaramulli ja tehti ennast ilmarahva ees lolliks.

See, mida mõtlevad, mõõdavad või järeldavad paar politoloogi, sotsioloogi või muud sarnast on mulle sügavalt ükskõik. Kirjaoskaja jaoks pole poliitikute ahnus ja nende valijate lolluse mitte midagi uut ega üllatavat. Piisab kui lugeda Jaroslav Hashekit humoreske või Juure ja Kivirähu Vremja skripte. Tõde on kusagil olemas ja see kusagil on kultuur.

Kui Juur ja Hashek ei ole teie maitse, lugege siis Gogolit, Tolstoid, Vildet, Tammsaaret või Philip Jose Farmerit – värdjate välimäärajasse on nad kõik andnud mehise panuse – kui te ei saa aru, millest jutt käib, siis võtke kätte “Põrgupõhja uus Vanapagan” ja lugege see tark raamat läbi.

Paraku poliitkartell kardab kultuuri, just kuulsime sellest, et kultuurkapitalil on jälle sada miljonit krooni vähem välja jagada. Enesestki mõista ei käivita ükski poliitpersevstide jõuk selle peale kultuuri päästmise kriisiprojekti. Ei mingeid abipakette teatritele ega riigikirjatustele, Eestis polegi riigikirjastusi, sellpärast.

Ent tuleme tagasi kolmeosalise poliitanalüüsi skeemi juurde. Kui näete poliitikut, siis püüdke meenutada, millist amoraalset molkust ta teile mõnest klassikalisest teosest meenutab. Kas see tont, kes häälte saamiseks meie ees lipitseb, meenutab Tammsaare Kaval-Antsu, Kivirähu Lumememme või Kreutzwaldi Põhjakonna. Kui meenutab, sülitage talle näkku. Teine küsimus on, kas ta räägib kultuurist ja mis jutt see on.

Üldiselt nad ei räägi või peksavad segast – sellistele sülitage näkku. Kui kahe esimese küsimusega ei ole siiski kõik selge, siis küsige talt, kes on Jaan Oks, kui ei tea, siis sülitage talle näkku. Kolmandat küsimust tuleb enesestki mõista vajadust mööda varieerida.

Positiivne programm on lihtne: vaadelge poliitikuid ja kui nad meenutavad teile kas või natukenegi Jorh Aadniel Kiirt, Saalomon Vesipruuli, Jaan Tatikat, Mäeküla Piimameest, Katku Villut, Tarzanit, Romeot, Juliat või Rätsep Õhku, siis hoidke neist eemale nagu pahast haigusest.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud ERR, 23.07.2009

819 total views, no views today

Eesti Iseseisvuspartei avaldus erakonna liikme Talis Kitsingu ootamatu surma puhul

Eesti Iseseisvuspartei avaldab südamlikku kaastunnet oma varalahkunud liikme, 33-aastase Talis Kitsingu (28.03.1976 – 23.07.2009) lähedastele.

Eesti Iseseisvuspartei ühe liikme, Talis Kitsingu ootamatu surm oli üheaegselt vapustav ja hoiatav.

Vapustav seetõttu, et EIP-ga tänavu juunis liitunud Kitsing oli mees oma parimates aastates ja täis tegutsemistahet – nii, nagu kolmel võitlusspordialal (poks, karate, kick-poks) tippseltskonda jõudnud spordimehele iseloomulik.

Hoiatav seetõttu, et tekitab paratamatult mulje: kui võimuerakonna võrdlemisi tuntud liige lahkub sealt ust seljataga kinni lüües, astub “valesse” erakonda ning asub seda innukalt laiendama ja tugevdama, siis ei pruugi “sõnakuulmatu” nii-öelda korralekutsumine kujuneda kaugeltki pehmekäeliseks.

Mustamäe Halduskogusse kuuluv Talis Kitsing lahkus 2009. aasta juunis Reformierakonnast ning leidis endale parima eneseteostuspaiga EIP-s. Tal oli hulgaliselt häid ideid, kuidas EIP-d senisest märksa tugevamaks ja tõhusamaks muuta ning ta asus neid innuga ellu viima. Juuni lõpus, juuli alguses sai ta üle ka masendusest, mis oli teda tabanud kohe pärast parteivahetusega kaasnenud töökohakaotust (lahkunu enese sõnul: vallandamist). Juulis leidis ta tööd oma lemmikerialal ning pealegi kodulinnaosas – Mustamäel. Ülemus suhtus temasse hästi, töökaaslased niisamuti.

Talis Kitsingul olid suured plaanid, kuidas anda võimuparteidele esimene kõva lahing juba 2009. aasta sügisel toimuvatel kohalikel valimistel. Ta töötas välja valimisstrateegia ning asus oma laiaulatuslikke sidemeid kasutades EIP-le uusi liikmeid ja toetajaid tooma, samuti valmistas käivitama edutoovat tööd noortega.

Eesti iseseisvuslaste, üldse eesti rahva suurimaks vaenlaseks pidas Talis Kitsing Reformierakonda, kuna see partei olevat hoolimatu nii tavainimeste kui ka oma realiikmete suhtes.

Eeltoodust tulenevalt julgeb EIP kindlalt väita, et meie hulgast 33-aastaselt lahkunud Talis Kitsingu surm EI OLNUD enesetapp. Tegemist võis olla ka poliitmõrvaga. Vajadusel algatab EIP ses küsimuses kriminaalasja.

Eesti Iseseisvuspartei juhatus
Tallinnas, 24. juulil 2009.

 

http://en.wikipedia.org/wiki/Talis_Kitsing

945 total views, no views today

EIP pressiavaldus: Eesti Iseseisvuspartei seisukohavõtt homoseksualismi küsimuses

Me ei tunne olemise vormi, kus valitseks ainult sallivus. Me ei tunne ka olemise vormi, kus valitseks ainult sallimatus – elusloodus ei saa eksisteerida Browni liikumisena. Tsivilisatsiooni teeb võimalikuks üksnes sallimatus, sest selle kaudu tekivad eelistused, normid ja lõpuks seadused, mis fikseerivad sallivuse piirid. Igasugune sallimatuse ja sallivuse omavahelise piiri muutmine muudab tsivilisatsiooni olemust.

Oli kord täies jõus vägivaldne grupp, kes nimetas end kommunistideks – punasteks kommunistideks. Nad püüdsid sallimatuse piiri nihutada selles suunas, et kaotada planeedilt rahvused ja rahvusriigid. Seatud eesmärgi saavutamise hõlbustamiseks andsid nad taolisele, neile soovitavale asjade käigule ise hinnangu: kommunismi võit kogu maailmas on objektiivne paratamatus. Enesekesksuse deliiriumis uskusid nad isegi seda, et suudavad muuta jõgede voolu suunda. Punase kommunismi võidukäigu Euroopas tõkestas II MS, hoog rauges lõplikult kommunistliku impeeriumi majanduskasvu tagasihoidlikkuse läbi.

On kiiresti jõudu kogumas uus vägivaldne grupp, kellele samuti ei meeldi rahvusriigid ja rahvuste paljusus planeedil, vaid nad soovivad kõik rahvused omavahel ära segada, luua nivelleeritud tsivilisatsioon mida valitsevad vähesed inimesed ja loetud arv suurettevõtteid. Ise nimetavad nad endid globaliseerijateks. Meie nimetame neid uuskommunistideks – kollasteks kommunistideks, sest viisnurk neil kollane ja jumalaks kuld. Nende hulgas annavad tooni illuminaadid, vabamüürlased, trilateraalne komisjon, maailmavallutusprojekti Novus Ordo Seclorum elluviijad, ülemaailmne juutlus, jne.

Kollased kommunistid ei sea endale nii labaseid eesmärke nagu jõgede voolu suuna muutmine, nende eesmärgiks on kogu tsivilisatsiooni alistatud osa kiibistamine, nende muutmine elektroonselt jalarauastatud orjadeks, kogu tsivilisatsiooni arvukuse vähendamine 2 miljardini. Selleks peavad nad heaks kõiki vahendeid. Juba ammu on sel eesmärgil rakendatud haigusviiruste levitamine (sealjuures HIV).

Täna on aktualiseerunud üleilmne homopropaganda eesmärgiga nõrgestada tsivilisatsiooni seksuaaltervishoidu, soojätkamisvõime tervishoidu, laste painutmist pedofiiliaa meelevalla alla juba enne nende isiksuse väljakujunemist. Kõigeks selleks vajavadki homoseksuaalid homoabielude seadustamist, neile laste adopteerimisõiguse andmist. Sel eesmärgil ei säästa kollased kommunistid energiat ja totaalse ajupesu kvaliteetseks läbiviimiseks ka parimat ajupesuvahendit – raha. Nad on rakendanud sallivuse ja sallimatuse piiri nihutamiseks neile meeldivas suunas inimkonna seksuaalhälvikud – homoseksuaalid.

Seepärast: homopropagandistid ei ole tavainimesed, nad on globaalterroristid, tsivilisatsiooni vägivaldse muutmise tööriistad, kollase kommunismi sõdalased. Homo- ja pederastiapropaganda tuleb karistusmäärades seada ettepoole karistusmääradest mida kasutatakse rahvusvahelise terrorismi puhul, sest omasooiharate ja lapsepilastajate tegevus kahjustab mitte ainult üksikuid riike, vaid on rünnak kogu inimkonna vastu. Selle rünnaku jätkumisega kaasnev agoonia jõuaks lõppkokkuvõttes iga inimeseni tsivilisatsiooni suureneva invaliidistumise läbi.

Seetõttu pole süütu tegevus ka ükskõiksus ja kõrvalseismine toimuva suhtes, vastupidi, tegevusetus tekitab kaassüü. Eesti Iseseisvuspartei kuuulutab: homopropaganda on inimsusevastane kuritegu.

Eesti Iseseisvuspartei

21. juuli 2009

997 total views, no views today

Europarlamendi saadik soovitab illegaalsete immigrantide laevad uputada

 

Euroopa Parlamendi liige, britt Nigel Griffin ütles BBC-le antud teleintervjuus, et Euroopa Liit peab illegaalsete immigrantide pidurdamiseks kasutama väga rangeid meetmeid, kuni nende laevade uputamiseni välja.

Briti Rahvuspartei esimees, tänavu juuni algul Euroopa Parlamenti valitud Griffin hoiatas 8. juulil 2009 BBC saates “The Record Europe” esinedes: “Euroopal tuleb oma piirid sulgeda varem või hiljem, muidu ujutab Kolmas Maailm ta lihtsalt üle.”

Erilist ohtu näeb Griffin nendes ebaseaduslikes sisserändajates, kes saabuvad Euroopa Liitu Aafrika põhjarannikult, s.t. meritsi.

Griffin ütles, et vajadusel tuleb selliste sisserändajate laevad lihtsalt põhja lasta.

Kui Griffinit usutlev BBC ajakirjanik Shirin Wheeler arvas, et Euroopa Liit ei kiidaks meritsi tulijate mõrvamist heaks, täpsustas Griffin, et ta polnudki mõelnud mõrvamist. “Neile võib ju päästeparve visata, sellega saavad nad Liibüasse tagasi sõita,” selgitas Briti Rahvuspartei juht.

Põhja-Aafrika rannikuriik Liibüa on kaua aega olnud omalaadseks vahejaamaks või hüppelauaks eriti just Sahara kõrbest lõunasse jäävatest Aafrika riikidest, samuti Egiptusest pärit isikutele, kes tahavad ebaseaduslikult Euroopa Liitu jõuda.

“Eelmisel aastal tuli üle Vahemere enam kui 67 000 põgenikku, kes soovis Euroopast varjupaika saada. Pool neist randus – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni statistika kohaselt – Itaalias või Maltal, kirjutas sama teemat käsitledes 9. juulil 2009 nimekas Saksa päevaleht “Die Welt”. BBC andmetel oli Itaalias maabunud illegaalseid immigrante mullu ligemale 37 000, mis on tervelt 75 protsenti rohkem kui tunamullu.

Nick Griffin kinnitas BBC-le antud usutluses, et Briti Rahvuspartei peab oma liitlaseks igaüht, kes toetab rangete meetmete kasutamist Euroopa Liitu ebaseaduslikult sisenejate vastu, teatas 9. juulil Slovakkia uudisteagentuur SITA.

Tõnu Kalvet

Allikad: BBC, “Welt”, SITA

784 total views, no views today

Kirjandusklassik Hemingway oli KGB agent

 

Maailmakuulus 20. sajandi ameerika kirjanik Ernest Hemingway (21.VII 1899 – 2.VII 1961) oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent, teatas 13. juulil 2009 Slovakkia uudisteagentuur SITA.

Hemingway agendimineviku kohta esitab veenvaid tõendeid kolm ajaloolast oma hiljuti ilmunud raamatus “Spioonid: KGB tõus ja langus Ameerikas” (inglise k. Spies: The Rise and Fall of the KGB in America). Kõnealuse raamatu kohta 9. juulil 2009 arvustuse avaldanud nimekas Briti päevaleht “The Guardian” mainib, et Hemingway koostööst KGB-ga annavad tunnistust Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse sellealased dokumendid.

Hemingway toimiku kohaselt oli kirjaniku agendinimeks Argo ja oma abi pakkus mees KGB-le (toonase nimega: NKVD-le) ise. “Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata,” öeldakse Hemingway toimikus.

KGB arhiivist avastas Hemingway toimiku endine julgeolekuohvitser, praegune ajaloolane Aleksandr Vassiljev, kes on üks KGB tegevusest USA-s pajatava raamatu autoritest.

Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne oma Hiina-reisi. 1940-ndate lõpul teatasid nõukogulased aga, et ei vaja ta teeneid enam. “Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni,” põhjendatakse kirjaniku toimikus koostöö lõpetamist.

Oma tuntuima teose, 1950. aastal ilmunud romaani “Vanamees ja meri” (inglise k. The Old Man and the Sea) eest sai Hemingway nii parimale kirjanikule kui ka parimale ajakirjanikule antava auhinna: vastavalt Nobeli kirjandusauhinna (1954. a.) ja Pulitzeri auhinna (1953. a.).

Kõik Hemingway olulisemad teosed on ilmunud ka eesti keeles.

Tõnu Kalvet

Allikad: SITA, “Guardian”

967 total views, no views today

Islandi juhtkond otsustas oma riigi ühendada Euroopa Liiduga

 

Põhjapoolseima Skandinaaviamaa seadusandjad kiitsid ägeda vaidluse järel heaks valitsuse kava esitada Euroopa Liidule ühinemistaotlus. 63-st parlamendiliikmest toetas seda plaani 33, vastu oli 28, kaks saadikut jäi erapooletuks, teatas 16. juulil 2009 Ungari internetiportaal “Kuruc”.

Vaidluse ägedust näitab seegi asjaolu, et otsustav hääletus lükati edasi tervelt viiel korral, lisab “Kuruc”.

Paremtsentristidest koosneva vastasrinna ettepaneku, et ühinemistaotluse esitamine pandaks rahvahääletusele, lükkas valitsusliit tagasi.

Atlandi ookeani põhjaosas paiknev saareriik võib Euroopa Liidu juhtkonna hinnangul saada Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks 2011. ja 2013. aasta vahel – pärast seda, kui ta liitumise on heaks kiitnud kõik liikmesriigid. Seejärel saavad oma arvamust ses küsimuses avaldada Islandi kodanikud: EL-iga ühinemine pannakse rahvahääletusele.

320 tuhande elanikuga saareriigi muudab liitumisest huvitatuks ta majanduse ja rahanduse äärmiselt raske olukord. Suurte pankade kokkuvarisemise järel on Island kui riik pankrottimineku äärel, selgitab “Kuruc” Islandi juhtkonna kõnealuse sammu tagamaid.

Samas peab rahandusminister Steingrimur Sigfusson vägagi võimalikuks, et rahvahääletusel lükatakse liitumine tagasi.

Naispeaminister Johanna Sigurdardottiri juhitav sotsiaaldemokraatlik valitsus kavatseb Islandi liitumissoovi kinnitava pöördumise anda Euroopa Liidu juhtkonnale üle juba käesoleva aasta 27. juulil Brüsselis.

Tõnu Kalvet

Allikas: “Kuruc”

684 total views, 1 views today

Iisraeli usujuht: holokaust on karistus kuldvasika kummardamise eest

 

OvadiaIisraeli valitsusliitu kuuluva erakonna Šas usujuht, rabi Ovadia Yosef on seisukohal, et holokausti käigus mõrvatud isikud on tegelikult varasemate põlvkondade uuestisündinud patused, teatas 5. juulil 2009 mõjukas Austria päevaleht “Der Standard”.

Oma iganädalast jutlust pidades ütles Ovadia Yosef (pildil) päev varem, 4. juulil, et kõik juutidele ajaloo jooksul osaks saanud kannatused olevat karistus omaaegse kuldvasika-kummardamise eest. Rabi pidas silmas seda, Vanast Testamendistki tuntud lugu, mille kohaselt olevat juudid Moosese lühikesel äraolekul lõhkunud ära Moosese käsulauad ning valanud kullast vasika ja asunud seeläbi kummardama oma vana jumalust.

“Kõik need vaesed holokausti-inimesed… Tekib küsimus: kuidas sai see juhtuda? Oli ju nende hulgas õiglasigi inimesi. Kuid nad said karistada eelnenud põlvkondade sooritatud pattude tõttu,” ütles Ovadia Yosef kõnealuses jutluses.

Eeskätt idamaadelt pärit juutidest koosnev Šas on valitsusliitu kuulunud korduvalt varemgi. Partei esimees Eli Yishai on Iisraeli praeguses valitsuses asepeaminister ja siseminister, selgitab “Der Standard” rabi Ovadia Yosefi erakonna tausta.

Tõnu Kalvet

Allikas: “Der Standard”

710 total views, no views today

Vello Leito: Libarahvuslast ära tunda on väga lihtne

Kopeerisin ühest kommentaariumist sellise lõigu: „Heameel selle üle, et üha enam nähakse võimalust koondudes üheks rahvuslikuks jõuks, mis on ka minu isiklik seisukoht. Gruppidena ei suudeta kahjuks saavutada vajalikku tulemust ja tuleks lahkarvamused läbi arutada. Ükski eriarvamus või isiklik antipaatia ei tohiks olla tähtsamal kohal, kui Eesti iseseisvuse säilimine!“. Selles on briljantsel kujul olemas libarahvuslaste trumpässad:

1. koondumine üheks rahvuslikuks jõuks;

2. miski ei tohiks olla tähtsamal kohal kui iseseisvuse säilimine.

Kui palju kordi on EIP kirjutistes välja öeldud, et sõnal ‘rahvuslik’ ei ole politoloogilist iseseisvat tähendust, tegemist on tavalise omadussõnaga. Politoloogiliselt iseseisev mõiste on rahvuslane, kuid ka selle puhul tuleb alati kasutada täiendsõna millise rahvuslasega on tegemist.

Dimitri Klenski on samuti rahvuslane, ent eesti-vene rahvuslane (või vene rahvuslane Eestis?). Ja kui keegi kutsub üles, et Eestis peaksid kõik rahvuslased koonduma, siis ta peab endale aru andma, et ta kutsub üles koonduma eesti rahvuslasi, eesti-vene rahvuslasi (või vene rahvuslasi Eestis), eesti-juudi rahvuslasi (või juudi rahvuslasi Eestis), jne. Kõik sõltuvalt sellest millise rahvuse rahvusriiklust vaatlusalune toetab. Sellega ma ei tahtnud veel öelda, et taoline üleskutse oleks arulage, ent väljenduslik täpsus nii ülitundlikus valdkonnas on vältimatu.

Tõeline poliitiline fopaa/tahtlik poliitiline vale on aga „Eesti iseseisvuse säilimine“. Kõik, kes kasutavad väljendit ‘iseseisev Eesti’, peavad endale aru andma, et Eesti on 2004. aastast saadik ELiidu liikmesriik ja ei ole seega iseseisev riik.

Viimane mõte on samuti arutul hulgal kordadest kodulehel lahatud politoloogiline lihttõde. Kui keegi nimetab Eestit iseseisvaks riigiks, siis on ta kas poliitiliselt asjatundmatu või siis libarahvuslane, kes valetab teadlikult. Ilmselt isegi mitte ükski tasemel libarahvuslane ei riskiks üritada avalikkuses tõestada, et EV Põhiseadus on ülimuslik EL õiguse suhtes. Üheaegselt aga kaks õigust ülimuslikud ühel ja samal territooriumil olla ei saa, nii et ülimuslikuks on mõistagi EL õigus. Dokument, millele on nimeks pandud EV Põhiseadus, on haldusõiguslik dokument.

Eesti (iseseisvus)rahvuslased ja libarahvuslased koonduda ei saa. Libarahvuslasi ainult selleks klikiparteide poolt ju toodetaksegi, et need seguneksid eesti rahvuslastega ja muudaksid rahvusluse võitlusvõimetuks.

Tsiteerin järgnevalt ühte anonüümset kommentaatorit: „Siin tulebki mängu rahvusaate kandjate kiht, keda ärksam eliit lõpuks enda elu päästmiseks finantseerida üritab. Kuid küsimus on KES on rahvusaate kandja, kes liba? Kas Eesti Iseseisvuspartei või Eesti Rahvuslik Liikumine? (siinkohal asendasin anonüümi kodukootud poliitilise žargooni juriidiliselt korrektsete nimedega –V.L.). Eksimine võrdub hukuga, selle sõna otseses tähenduses ……… AEGA ENAM POLE !“ Tõepoolest on anonüüm täpselt tabanud, kes esindab eesti rahvuslasi ja kes libarahvuslasi. Lugejad, kes aga pole veel aru saanud, millist poolust kumbki esindab, need on klikiparteide massiivse libarahvuslusideoloogia poolt intellektuaalselt vigastatud inimesed ning Eesti poliitilisel maastikul edasi liikuda ei suuda.

Kurb on see, et esimene tsitaat pärineb EIP verivärskelt liikmelt. Eilsel juhatuse istungil võeti vastu 104 uut liiget, üks nendest on tsitaadi autor. EIP juhtkonnal on ees veel palju tööd kõikide oma liikmete poliitiliselt „rüütliks löömisel“.

Vello Leito

15.07.2009

1,064 total views, no views today

Kivisildnik: Põhimõttelagedus laulupeol

Ma tervitan kõiki laulupidulisi, kellel õnnestus järjekordne suursündmus üle elada. Laulupeoga oli kõik hästi, kolonn oli pikem kui kunagi varem ja teleülekanne oli kõigi aegade kõige sisukam – toimus maailma esimene laulupeointervjuu Ingrid Tähismaaga. Sellised asjad jäävad elu lõpuni meelde.

Mulle isiklikult meeldis väga tänavuse laulupeo intellektuaalne ja elitaarne stiil. Pooleteisttunnine mõttepaus enne esimese päeva programmi algust oli paljudel pidulistel ainuke hetk aastas, millal neil oli võimalus maailma asjade ja elu üle sügavamalt järele mõelda.

Esimene päev, see tähtis rongkäigupäev, oli ülikõva. Anti auhindu ja peeti kõnesid ja esitati muid asjakohaseid triaade – Jannseni eluloost peeti pikk ja sisukas ettekanne, just sellised akadeemilised referaadid loovad selle õige peotuju, välismaa heliloojate elust räägiti põhjalikult ja huvitavalt.

Öösel vihmaga ei oska paremat tahtagi, mitusada inimest nautis laulukaare ees seda sama, mida mina teleka ees. Esimese päeva programm oli parim võimalikest. Tunnistan ausalt, et ma olen kõigist laulupidudest vaimustuses, aga need laulukoorid söövad mul närvid seest. See probleem oli lõpuks ometi lahendatud.

Ma mõistan, et ilma koorideta vist ei saagi laulupidu teha, aga see, et koore rakendati põhiliselt rongkäigus ja hiljem publikuna, oli geniaalne idee. Las asjaarmastajad kuulavad, kuidas need päris koorid päris muusikat esitavad. Sada tuhat taidluslauljat kuulavad, kuidas sadakond elukutselist lauljat esinevad.

Võimas elamus, nii suurt hulka nii pädevat muusikapublikut ei ole küll kusagil maailmas. Laval oli küll veel liiga palju rahvast ja tase ei olnud siiski päris see. Milleks koor? Ka väike professionaalne laulukoor on paraku ainult koor. Kas siis lõpuks ei saaks üle minna ooperitrupile ja seejärel ühele tõeliselt pädevale solistile?

Rahvaüritused peavad olema elitaarsemad, professionaalsemad ja filharmoonilisemad. Mitte midagi rahvalikku ja meelelahutuslikku ei tohi olla. Kui, siis ainult rongkäigus. Varsti me jõuame niikaugele. Allakirjutanu meelehärmiks lauldi siiski veel mõningaid eestikeelseid ja eesti autorite laule, millest kõigist ei saanud kohe aru, millise suure välismaa eeskuju väikesed maavillased koopiad need on.

Mitu korda tekkis kahtlus, kas pole tegu millegi täiesti originaalsega, ehk koguni millegi loovaga, lausa kunstiga. Õnneks need üksikud nõrkusehetked ei pääsenud üldise tuima elukutselise ja hingetu intellektualismi hiidlainete kõrval mõjule. Ma ei saa aru, miks peaks laulupeorepertuaar erinema maailma kõige kõrgemalt hinnatud filharmoonikute repertuaarist.

Kas me siis kuidagi ei või aru saada, et see, mis on hea Sydney Ooperiteatris ja Estonias ja üldse kõigis Euroopa, Hiina ja Aafrika kontserdisaalides, on hea ka meie laululaval. Paremat lihtsalt pole. Esimene päev oli üksikute väärastustega täiesti kõlblik ettekandmiseks mis tahes Poola või Itaalia klassikalise muusika müügikeskuses.

Kohalikku, ebakvaliteetset, ilma igasuguse kaubandusliku väärtuseta vaimutegu, kõiki neid –  sauna taga tiigi ääres, manniga ja lõhkilöödud panniga – maitsevääratusi praktiliselt ette ei kantud. See oli hea. Eesti rahva filharmooniline eliit, see maa sool, esitas Wagnerit ja Carmina Buranat ja kõiki muid eesti kultuuri aluseks olevaid kvaliteettooteid.

Ma ei hakka siin kõigile kangekaelselt Eesti joru ajavatele isikutele selgitama, et kui Lembitu ja Meleleiva aegadel oleks Wagner ja Burana olemas olnud, siis oleks Läti Hendrikul jäänud kirja panemata esinesid eesti laulusõnad “laula, laula, pappi…”. teatavasti piinati ja põletati selle hiti saatel kristlikke misjonäre. Misjonärid oleks kindlasti parema meelega piinelnud ja põlenud Nibelungide avamängu saatel.

Mida ma tahan sellega öelda. Ainult seda, et laulupidu ei ole ega ole kunagi olnud mingi rahvalik kamarajura rumalale ja laiale massile vaid: esiteks elukutseliste muusikute ülbuse ja snobismi platsdarm ja teiseks altar, kus tuuakse ande võõrvõimule.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud ERR, 09.07.2009

850 total views, no views today

Itaalia saatis riiki ebaseaduslikult siseneda kavatsenud liibüalased kohe tagasi

 

Itaalia rannavalve pidas ööl vastu 1. juulit 2009 kinni täispuhutava parve, mis oli riiki ebaseaduslikult siseneda tahtvaid liibüalasi pilgeni täis, teatas 5. juulil 2009 Tšehhi internetiportaal “Eurabia”.

Kõnealune kummiparv peeti kinni Itaalia lõunarannikust umbes 50 kilomeetri kaugusel asuva Lampedusa saare lähedal.

Ebaseaduslikud parvepõgenikud olid teel hoopis Maltale ja lootsid SOS-signaali välja saates, et nad korjab üles Malta rannavalvepatrull. (Maltal – erinevalt Itaaliast – ei ole Liibüaga kokkulepet ebaseaduslike põgenike koheseks tagasisaatmiseks nende kodumaale. Itaalia sõlmis Liibüaga sellise leppe tänavu.) Parvelolijate plaan ei läinud aga läbi ning nad korjas üles hoopis Itaalia rannavalve.

Itaalia piirivalvurid toimetasid kutsumata külalised (89 isikut) kohemaid ühele naftaplatvormile ja andsid seal oma Liibüa kolleegidele üle.

Itaalia-Liibüa vastavat lepet arvustavate võltshumanistide meelest polevat ikkagi õige käsitleda kõiki merehädalisi ebaseaduslike sisserändajatena ning enne tagasisaatmist tulevat ikkagi uurida, kas tulijatel pole siiski õigust saada asüüli, kirjutas “Eurabia”.

Tõnu Kalvet

Allikas: “Eurabia”.

778 total views, 1 views today

Vello Leito: Riik mitte ei või pankrotti minna, vaid seda aetakse pankrotti paanilise raevuga III

Kõige toimuva mõistmiseks on olemas lihtne võti. Nimelt tõsiasi, et Euroopa Liidu föderatsioon loodi selleks, et:

- kaotada rahvusriigid,

- segada rahvad,

- ühineda Vene Föderatsiooniga, luua hegemoniaalne geopoliitiline ruum – Eurussia Impeerium.

Rahvusriikide hävitamine ja hukkumine hakkab pihta loomulikult kõige nõrgemast, ehk siis Eestist. Laialt on levinud arusaam, et nõrgim lüli on Läti, kuid see on ilmne eksihinnang, mis tuleneb sellest, et Läti on „arengus“ faasis lihtsalt veidi meist ees. Läti majanduse tootlusvõime on suurem, vältimatud strukturaalsed reformid väiksemad, lätlaste julgus ja võime üliraskeid otsuseid vastu võtta ning ellu viia on meie omast oluliselt suuremad. Need kvaliteedid on kasvanud tõenäolist välja sellest, et Lätis on venelaste osakaal suurem, nende roll majanduses tugevam. Kuid ei eesti ega läti venelased oma enamuses soovi kohaliku omariikluse kadumist, mis neile tähendaks muutumist relvakandjateks idast saabuvatele raudrüütlitele. Sellega tuleb arvestada

Välissurve Lätile läänest on tugev. Lugege veelkord väga tähelepanelikult läbi Jüri Uustalu artikkel meie kodulehel (07.07.2009), sest see on järgneva mõistmiseks vajalik. Ühe käega IMF, EL ja Rootsi annavad (jah, kui ikkagi annavad) ühislaenu 75 miljardit krooni, ent samas võetakse teise käega 12 miljardit tagasi.

Kuid see ju alles lapsemäng. Meedias liiguvad juba pikalt visad jutud saladokumendist – visad aga tavaliselt võidavad – et Rootsi tütarpangad Lätis valmistuvad emapankadele tagasi andma osa võetud laenudest. Eesmärgiks on seatud ja tagasimaksmisel saab see ka vältimatult teoks, et rahapakkumine Lätis väheneb nii, et järelejäävast 63 miljardist ei piisa majanduse reformimiseks, et majanduslangusele jalg ette panna plaanitud -18% kohal. Täiesti reaalne, et ühisüritades lääne „heategijatel“ õnnestubki Läti pankrotti viia.

Eile küll Läti peaminister oma intervjuus Läti televisioonile väitis, et majanduses olevat põhi käes, edasi järgnevat stabiliseerumine ja eesmärgiks seatud stopp -18% kohal olevat saavutatav. Selline hinnang on siiski vaid poliitiline ilukõne, kohustuslik koogutamine. Pankrott pole mingil juhul välistatud, vastupidi, see on isegi väga reaalne; lausa võimatu on aga pidamajäämine -18% joone ees – selline on minu prognoos.

Seejuures on objektiivsetele analüütikutele ammu selge, et Läti oma lati devalveerimisest ei pääse, ehkki lätlased ise arvavad teadagi teisiti. Sellest ei pääse ammugi Eesti ja devalveerimise sügavuseks tuleb meil vähemalt 50%.

Kuidas on aga Eesti ühiskond viimasel ajal edasi libisenud majandusliku alamäe hõlpsal teel? Meeldetuletuseks mõned väljavõtted käesoleva kirjutise eelmisest osast.

Swedbanki asepresident Thomas Backteman: „Peamine õppetund, mille me Rootsist saime, on see, et see osa ettevõttest, mis tegeleb halbade laenudega tuleb eraldada sellest osast, mis tegeleb strateegiliste operatsioonidega. /-/ Kui pank paigutab kogutud varad eriotstarbelistesse finanatsettevvõtetesse ehk SPV-desse, siis pole hirmu, et panga väärtus häviks ja halbade laenude osakaal süvendaks turu ebakindlust. /-/ Svedbank pole kindel, kas SPV-d ongi hädavajalikud, sest pank kaalub Baltikumis ka võimalust paigutada halvad varad panga sees asuvatesse üksusesse. Panga kinnitusel luuakse Baltimaadele vajalik struktuur, olgu siis SPV või pangasisene üksus, järgmise kolme ja poole kuu jooksul (siis alates 24.03.2009 – V.L.). /-/ Selle tulemusel võib Swedbankist saada lähiaastatel Eestis, Lätis ja Leedus märkimisväärselt suur kinnisvaraomanik.“

Niisiis millised on Eesti ees seisvad võimalikud „arengud“, silmas pidades seda, et devalvatsioon 50% (veel sel aastal) on vältimatus?

A. Pankades olevad europõhised laenud viiaks üle kroonipõhiseks. Laenuvõtjad selle variandi puhul devalvatsiooni läbi ei kaotaks, kaotajaks jääks pank. Viimane on nõus kroonipõhisusega aga nõuab valitsuselt kahjumi hüvitamist. Valitsusel raha pole, ees seisaks pankrott. Panku see rahuldaks, eesti rahvast mitte, seetõttu variandil on vaid teoreetiline väärtus.

B. Laenud jäävad europõhiseks. Devalvatsioon tõstaks laenuvõtjale laenumaksmise kaks korda raskemaks – hinnanguliselt ca 100 000 leibkonda lähevad pankrotti, vast ehk ülejäänud 50 000 leibkonda jaksaks laenukoormat edasi vedada. Valitsus aga „lendaks korstnasse“. Seega valitsus vabatahtlikult devalveerima ei hakka, venitab kummipaela kuni see ise katkeb, lootuses, et see toimub peale KOV valimisi.

C. Pangad võtava riigis juhtimise enda kätte ja paiskavad hapuksläinud kinnisvara vabamüüki, kas siis pangasiseste osakondade kaudu või SPV-de kaudu. Selle variandi kohaselt algaks sotsiaalne kaos (mida prognoosisin juba 2007.a. valimistevaäitluses televisioooni otsesaates). Kusjuures viimane variant võib niisiis realiseeruda juba juulis. Ülesostjateks saavad olema esmajärjekorras Venemaa venelased, seda tõenäoliselt kohalike tankistide kaudu sularahas. SPV-variandi puhul oleks ülesostjateks Venemaa pangad.

Artikli esimeses osas (11.03.2009) panin paberile ka sellised mõtted: „Hoopis raskem oli näha sidet ja prognoosida, et Raasukese hüpe üle väikese vee on seotud ühe hoopis suurema hüppega, mis toimus enne seda, nimelt sellega, et Indrek Neivelt kandidti Venemaale panga Sankt Peterburg nõukogu esimeheks. Olen veendunud, et see side on nimelt selline: siis kui Raasuke on Swedpanga peabossiks saanud, tehakse jõu ja ilunumber: Swedpanga Eesti harukontorid müükse Venemaale maha koos laenuorjadega!!! Et siis nagu üks eestlane müüs teisele eestlasele, ega Rootsi ja Venamaa milleski süüdi ole!“

Miski ei viita sellel, et minu prognoos võiks valeks osutuda. Küsimus on vaid selles, millal maskidel lastakse langeda ja eesti rahvale tõde näkku lüüakse, otsaette aga orjatempel.

Järjekordseks meeldetuletuseks kõikidele, et kui Eesti omariiklus hukkub ja eestlasest saab aborigeen – praegu ollakse vääramatult sellel kursil – siis toimub see ainuüksi eestlaste omal vabal tahtel. Nimelt on eesti rahvas juba 18 aastat jäigalt keeldunud tõele näkku vaatamast, jäigalt keeldunud tõde tunnistamast. Tõe eiramine on Olemise Negatiivse Printsiibi teenimine (loe: „Eesti & geopoliitika“, Vello Leito, Tallinn 2002, lk 124-127). Seda Printsiipi mõistis suurepäraselt USA emissar punarevolutsioonijärgses NLiidus Armand Hammer. Ajalukku on läinud tema sõnad: „Tõerääkijatel pole tulevikku, tulevikku ehitatakse ainult valedele.“ Milline on valekuulutajate ‘tulevik’, see on igaühele täpselt teada. Igaks juhuks: see on isehakanud eliidi võim kõikide teiste üle, kes seejuures ühtseks orjamassiks äranivelleeritud on. Eesti rahvas on valinud endale valekuulutajate tuleviku.

Vello Leito

09.07.2009

843 total views, no views today

Jüri Uustalu: Kuidas IMF ja Euroopa Komisjon Läti riigi “paljaks tegid”

Kui keegi veel kusagil uskus, et IMF oma klientriike “abistab”, siis möödunud nädala sündmused näitavad selgesti, et IMFi põhimure on kuidas kriisis kannatavate maade käest suurkorporatsioonide kasuks võimalikult palju raha välja pressida, kirjutab majandusanalüütik Jüri Uustalu.

Nimelt kuulutas Austria pank RZB läinud nädalal, et vahetab oma võlakirjad uute vastu, makstes praeguste võlakirjade omanikele vaid 55 senti euro pealt. RZB on sattunud raskustesse ülearu agressiivse laenamisega Ida-Euroopas ja panga bilansis haigutab suur puudujääk. Muidugi võiks Austria valitsus panga riigistada, puudujägid riigikassast katta, ja võlakirjade omanikud hädast välja aidata. Tõenäoliselt ei taha Austria valitsus võlakirjade omanikke aidata ennekõike seetõttu, et hädas olevaid panku on teisigi ja kui kõiki aidata, siis läheks Austria riik ise pankrotti. Parem siis mõne panga pankrot kui kogu riigi pankrot.

Samad reeglid ei kehtinud aga Läti kohta. Hämmastava küünilisusega sunniti lätlasi “abi” raames garanteerima välisinvestoritele kuuluv 775 miljoni euro suurune Parexi panga sündikaatlaen. Seega läheb suur osa IMF-i ja Euroopa Komisjoni nn. abist mitte lätlastele vaid hoopiski Parexi rahvusvahelistele kreeditoridele.

Samal ajal ootavad need “investorid”, kelle kaotusi Parexi sündikaatlaenu läbi maksab praegu kinni Läti maksumaksja kiivalt Läti riigi pankrotti. Sest nii loodavad “investorid” panna käpa peale Läti infrastruktuuri tähtsamatele objektidele – sadamad, lennuväljad jms. Majanduslik okupatsioon, ühesõnaga.

Arvata võib, et samasuguse “abi” programmid on välja töötatud ka Eesti jaoks. Teatud analüütikud levitasid ettepanekut, et Eesti peaks krooni devalveerima ja kõik laenud eurodest kroonidesse muutma. See oleks täiesti mõistlik.

Aga samas lisati juurde, et Eesti peaks “kompenseerima” pankadele nende devalveerimisest tekkinud kaotused. See oleks idiootlik – keegi ei sundinud panku eurodes odavaid laene väljastama ja see, et nii tehti, on pankade endi jäme riskijuhtimise viga.

Loomulikult teavad sellise “devalveerimise kompensatsiooni” nõudjad hästi, et see Eesti riigi pankrotistaks. Ettevalmistused juba käivad – kuuldavasti luuakse investeerimisfonde selleks, et omandada Eesti metsa jms. Praegune “kärbete poliitka” viib kindlal sammul Eesti riigi pankroti poole. Jääb üle loota, et Eesti valitsusel ja Riigikogul tuleb enne mõistus pähe kui see juhtuda jõuab.

Jüri Uustalu, majandusanalüütik New Yorgist

Äripäev.ee, 29.06.2009

892 total views, no views today

Tõnu Kalvet: Üldlaulupidu kui silmaarst

Kõige meeldivam tunne pidavat olema vahetult pärast valu möödumist. On aga midagi, mis on küllap sellestki meeldivam – nägemise tagasisaamine. Just viimasega võibki võrrelda 25. üldlaulupeo mõju eestlasele.

See pidu pani nii mind ennast kui ka mu tuttavaid tundma, kui ütlemata meeldiv on kogeda, et Tallinn on ikkagi eestlaste pealinn. Selline linn, kus eesti keelt on kuulda pea igal sammul ning kus väga paljud linnasliikujad on rahvarõivastes – NB! eesti rahvarõivastes! – ja heas tujus. Või siis ilma rahvarõivasteta, kuid sellegipoolest heas tujus.

Põlisrahvusest tallinlane oskab seda pealinna muutust veel eriti hästi hinnata. Ta ju teab, et tavaliselt on Tallinn paigaks, kus pahatihti kipub laiutama võõras keel ja meel ning kus eestlane ei tunne ennast just päris igal pool koduselt. Nii idast kui muudest ilmakaartest pärit kahtlased tegelased ootavad Kalevite kantsi põlisasukalt, et too seaks nende heaolu enda omast kõrgemale ning katsuks meelejärgi olla eeskätt neile. Teisisõnu: oleks „euroopalik“, „kaasaegne“, „külalislahke“, „salliv“, „mõistev“ ja mis kõik veel.

Vaat’ke, kõik on võhivõõras –
kas on see siis kodukant?
Tänavate tõmbetuules
hulgub sihitult migrant.

Vaat’ke, tal on silmis tühjus,
ta ei tunne, tea, ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest:

Peatage Lasnamäe!“

Nii ütleb laulusalm. Üks „laulva revolutsiooni“ ajal Alo Mattiiseni viisistatud viiest isamaalisest laulust (sõnad: Jüri Leesment). „Laulvast revolutsioonist“ on möödas juba paarkümmend aastat, kuid selles laulus öeldu on paraku päevakajaline veel kaasajalgi.

„Tänavate tõmbetuules sihitult hulkuvaid migrante“ oli 25. üldlaulupeo ajal Tallinnas näha vähem kui tavaliselt. Aga siiski oli. Ja nemad juba küll heatujulised polnud. Nägin seda laulupeo rongkäigu toimumispäeval, 4. juulil 2009 oma silmaga. Nimelt jalutasin tookord Põhja-Tallinna tagumisest sopist, Koplist kesklinna. Piki Kopli tänavat jalutades (trammid enam ei käinud, sest liiklus oli suletud) märkasin kahte vastassuunalist inimvoogu: üks liikus kesklinna poole ja oli rõõmsas ootusärevuses, teine aga äärelinna poole ning paistis olevat pahatihti tusane.

Kesklinna poole liikujad olid oma rõhuvas enamuses eestlased. Vastassuunas liikujate hulgast seevastu kostis põhiliselt venekeelset juttu. Viimastest möödudes oli tunda ja ka kuulda, et laulupeorongkäigu puhul kesklinnas ühistranspordi sulgemine on neile suureks tüliks, tõeliseks nuhtluseks, mis võinuks vabalt olemata olla. Pidutuju ei kiiranud nendest küll vähimalgi määral. Erinevalt kesklinna suundujatest, kes paistsid minevat nagu mingile rõõmsale palverännakule.

Ja ega palverännaku-kujund olegi vale või liialdus. On ju Tallinna lauluväljak eestlastele ja eestimeelsetele mitte-eestlastele (olgugi viimaseid võrdlemisi vähe) tõeline pühamu. Selles pühamus kogetakse vähemalt kord viie aasta jooksul võimsat tunnet, mis tekib eestlaste jõudude ühendamisest. Siis kaovad – kahjuks küll üksnes ajutiselt – eestlasi juba muistsest ajast eraldavad, hõimudevahelised vastuolud (saarlased läänlaste vastu, sakalased järvalaste ja virulaste vastu, ugalased sakalaste vastu ja nii peaaegu lõpmatult), mis muidu löövad lõputute nääkluste ja „ärapanemiste“ kujul välja tänapäevalgi.

Eestlaste ühinemisel tekkivat võimsat jõuvälja tunnevad ka siinsed kutsumata külalised. Tundsid 25. üldlaulupeo ajalgi. Ma ei näinud sellal oma kodukandis ega kesklinnas ainsatki georgi lindiga või Vene lipuga ringiliikuvat isendit. Nendega liputajad olid silmist kadunud. Nad redutasid nagu prussakad oma pragudes, tajudes, et sellisel ajal pole küll tark oma tavapärasel – väljakutsuval – moel esineda.

Osa selliseid praosredutajaid valas oma eestlastevastase viha internetikommentaaridesse, kommenteerides just laulupidu (!) kajastavaid uudiseid. Seda, eestlaste jaoks püha üritust nimetati tülikaks, tarbetuks, priiskavaks, nõmedaks, ohtlikuks, fašistlikuks, eestlasi endid aga matsirahvaks, primitiivseteks, fašistlikuks ja seetõttu hävitamisele kuuluvaks. Leidus selliseidki sapipritsijaid, kes kaalusid tõsimeeli, kuidas laulupeolisi küüditada või koguni tappa. Kurdeti vaid, et peolisi olevat „liiga palju“: neile ei saavat küllalt kiiresti piisaval hulgal loomavaguneid hankida ning nende hävitamiseks jäävat isegi paarist-kolmest „Maa – õhk“ tüüpi raketist väheks…

„Kas tasub eestivastaste olevuste internetis toimuvat sapi- ja tatipritsimist nii tõsiselt võtta? Sääraste arengutase on ju allpool igasugu arvestust,“ võib mõni lugeja siinkohal küsida.

Olen veendunud, et tasub küll. Sest esiteks, tegemist on inimestega meie endi kõrvalt, kes paljastamiskartusest vabana näitasid oma tõelist palet. (Ja näitavad tulevikuski, kui nende vastu midagi ette ei võeta.) Teiseks, neid pole üldsegi vähe. Ja kolmandaks, nende käitumine näitab taaskord üliveenvalt, kui erinev ikkagi on nende mõttemaailm ja teabeväli Eesti põliselanike mõttemaailmast ja teabeväljast. Säärastega „ühte heita“ – nagu integratsiooniapostlid palavikuliselt soovitavad – oleks põliselanike jaoks parimalgi juhul võrdne enesevägistamisega. Halvimal juhul aga… Brrr!

Vaat’ke, haavad rahva hinges
ikka veel ei parane,
ükski abinõu ei ole
enam liiga varane.

Needki Jüri Leesmendi loodud ja Alo Mattiiseni viisistatud read peavad kaasaja Eestis endiselt paika. Tõsi, 25. üldlaulupidu oma ülivõimsa jõulaenguga suutis neist haavadest mäda välja lasta ning need seejärel puhastada ja kinni õmmelda.

Eestlase kogemus aga näitab, et juba väga varsti poevad „praosredutanud prussakad“ oma peidukohast uuesti välja ning asuvad – väljakutsuvalt georgi linte ja Vene lippe lehvitades, aga ka muul moel – eesti rahva hingehaavu taas lahti kiskuma.

Ainus lootus on, et eestlane mäletab, kui meeldiv oli kogeda, et Kalevite kants on siiski eestlaste linn ning tahab seda kogeda üha uuesti ja uuesti, mitte vaid kord viie aasta jooksul.

25. üldlaulupidu oli nagu silmaarst: ta avas väga paljude eestlaste silmad.

Olgem siis sellele arstile koos ta arvukate abilistega (dirigendid, lauljad, muusikud, tantsijad, korraldajad jt) kogu südamest tänulikud.

„Praosredutavatele prussakatele“ aga vastakem Laulutaadi viisil ja Koidulauliku luulekeelel: „Las laimab võõra kadedus. Sa siiski elad südames, mu isamaa!“

Tõnu Kalvet

07.07.2009

1,312 total views, 2 views today

Kivisildnik: Demokraatia24 pääses võidule

Õnnitlen teid otsese ja täieliku demokraatia võidulepääsemise puhul. Siiani oli paljudel Eesti Vabariigi kodanikel ilmseid raskusi demokraatia toimemehhanismide mõistmisel. Üheltpoolt on justkui valimised ja kõik korras, teiselt poolt on valimisnimekirjad, kvoodid, häälte ülekandmine – ühesõnaga mingi analüütiline keemia.

Kuidas aga rakendada oma tahet valimiste vahel, oli üldse arusaamatu. Tänaseks on kehtestatud uus, vahetu ja igapäevane, sõna otseses mõttes 24h demokraatia. Rumalad ja pahatahtlikud isikud nimetavad demokraatia uut taset käibemaksu tõusuks, aga milleks takerduda formalismi ja vaadata mööda asja sisulisest küljest.

Kui varem pidid kodanikud ootama oma poliitilise tahte rakendamiseks valimisi ja sageli tuli seda teha aastaid, siis nüüd on asjad teisiti. Kui pooldad valitsuse poliitikat, ostad kaks õlut –  käibemaks laekub riigieelarvesse ja presidendiprouale ostetakse esimesel võimalusel kahe miljoni kroonine maastur.

Kui arvad, et valitsus on küündimatu ja seda lurjuste kampa pole vaja toetada, siis sa lihtsalt ei osta midagi, käibemaksu ei laeku ja kogu ühiskondlik formatsioon variseb kokku.

Päeval on meil poliitilise tahte väljendamiseks kaubamajad, kioskid, turud ja joomaurkad. Öösel on meil aga võimalik väljendada oma poliitilisi kirgi kasiinos, taksos või kui pole tahtmist kodust väljuda, võime kutsuda kiirabi ehk tuletõrje.

Peaasi on teha kulu, pole tähtis, kas kulutad enda või kellegi teise peale. Võimalusel tuleb vältida objektide ja esemete hävitamist, kuigi iga laamendamine teeb käivet, pole see tavaolukorras mõistlik.

Minul on igal juhul väga hea meel, et demokraatia24 kehtestati. Üle öö maksude tõstmine on selge signaal sellest, et võimul olevate ringkondade sõna ei maksa midagi. Ja see on väga hea uudis. Lubasid, et ei tõsta makse aga ikkagi tõstsid, kusjuures tõstsid ette hoiatamata ja pööbliga arutamata.

Toimunu näitab, et kuigi kogu see Stenbocki maja ja Toompea jõuk peksab täiega segast, teevad nad sellele vaatamata mõistlikke tegusid. Kui targad teod lähevad lahku lollist jutust, on kõik kokkuvõttes hästi. Ent veelgi olulisem on see, et valitsus ei lase ennast demagoogidel, populistidel ja igasugustel värdjatel mõjutada.

Demokraatia24 saabumist ei saanud mitte keegi mitte mingil kombel takistada, sest sisulist arutelu ei toimunud. Nii on õige, kui on hea asi, pole vaja seda kellegagi arutada, kahjurid on alati vastu. Loodan, et ka edaspidi ei saa poliitiline lehmakauplemine takistada demokraatia24, rahu24 ja õnn24 õitsengut.

Mul on hea meel sellest, et rahvas toetab üksmeelselt valitsuse poliitikat ja maksab käibemaksu nii et mühiseb. Mul on hea meel ka sellepärast, et käibemaks ei riiva kuidagi ettevõtjate huvisid – nemad saavad käibemaksu riigilt tagasi. Sel kombel ei saa rahajõmmid sekkuda demokraatia24 mehhanismidesse. Väga turvaline ja mõnus.

Demokraatia24 peaks tooma rõõmupisara ka nende palgele, kes igatsevad tagasi nõukogude okupatsiooni. Teatavasti oli kommude ikke all ühiskondlikult kasulik töö, lühendatult ÜKT, laialt levinud, ning laupäevakud, see tähendab tasuta töö laupäeviti, oli ülimalt populaarne meelelahutus.

Kui arvutada nii, et kaks protsenti käibemaksu tõusu vastab kahele protsendile kolmesaja kuuekümne viiest kalendripäevast, saame 7,3 päeva ehk üle seitsme laupäevaku, iga kahe kuu kohta üks lõbus laupäevak. Laupäevi on aga igal aastal viiskümmend kaks, nii et arenguruumi on enam kui küll.

Ahnepäitsudel ja tähenärijatel tekib muidugi tahtmine põhiseadusega vehkida ning rääkida õigustatud ootusest ning võrdsest kohtlemisest ning vastavalt loodud pretsedendile nõuda ka füüsilise isiku käibemaks riigilt tagasi. Et kui firmad saavad käibemaksu tagasi, siis tahan mina ka pappi saada.

Sina ei saa. Kui sa käid valimistel oma poliitilist tahet avaldamas, ei anna sulle keegi häält tagasi, nii ei saa sa ka käibemaksu tagasi. Kui sul oma häälest kahju on, siis sa ei lähe valima ja kui sa oled kooner, siis sa lihtsalt ei maksa käibemaksu. Alati võib minna kloostrisse ja seal paastuda või hakata elukutseliseks kultuuritegelaseks ning elada aegade lõpuni ilma, et oleks vaja raha ja käibemaksuga kokku puutuda.

Paraku on Eestis vähe mõistlikke inimesi ja väga paljud on põhimõtteliselt selle vastu, et riigil läheb hästi. Tõsta käibemaksu kui palju tahad, nemad pole kunagi rahul. Tuleb teha kõik selliste vastikute tüüpide emigratsiooni suunamiseks. Mis nad siin piinlevad. Tuleb soodustada Eesti kodakondsusest loobumist.

Välisfirmadel on väga palju maksusoodustusi, sarnased ja veel paremaid soodustused tuleb pakkuda ka kõigile neile, kes soovivad Eesti kodakondsusest loobuda. Ühesõnaga, kui loobud Eesti kodakondsusest, saad riigile makstud raha tagasi, iga viimase kui sendi.

Positiivne programm lihtne: ostame ennast vingujatest vabaks ja läheme eluga edasi. Mida vähem kodanikke, seda vähem probleeme, ilma meieta töötab riigiaparaat häirimatult ja laitmatult.

Sven Sildnik, kirjastaja

02.07.2009

Esmaavaldatud ERR Vikerraadios

955 total views, no views today