Kivisildnik: Luusrite võidupüha

Head võidupüha kõigile luusritele. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks võitnud midagi muud kui lotoga paarsada krooni. Minu tuttavad on üldiselt korralikud ja kultuuriinimesed, sellepärast. Kaheksakümnendate algul tundsin ma küll üht afgaani okupanti, aga ta sai selle sõja vist ikkagi pähe.

Tänased afgaani veteranid on kaotanud küll mõningaid kehaosi, aga et nad oleks mõne jala või munandi juurde võitnud, sellest pole kaitsejõudude pressiisand teatanud.

Lähiajalugu jutustab meile õpetliku loo sellest, et kõige olulisemate asjade kaotamiseks ei ole sõda tarvis. Võtame või need sada midagi tuhat inimest, kes on kaotanud töö ja sellega koos heaolu, lootuse ja eneseväärikuse. Kui nad pole veel kaotanud kodu, peret, tervist ja selget silmavaadet, siis ootab see neid alles ees.

Töötute armee valusad kaotused võiksid olla ka kõige juhmimale prolele hoomatav argument. Kuid majandustõusu, -languse ja -seisaku ajal oleme kaotanud hulga peenekoelist ollust, mille mõistmine meie riigis mitte mingil tasandil mõistetud ei ole ja mida mõistma ei hakatagi. Ma ei hakka mainima kultuuri, mis isegi Laine Jänesel juhtme kokku jooksutab.

Ma lähen vaikides mööda ka traditsioonidest, aadetest, puht tehnilisest kirjaoskusest, väärikusest, püsiväärtustest ja tervest mõistusest. Liiga keeruline. Kogu vaba aega täitev labane meelelahutus on lugupeetavaid sedavõrd nüristanud, et toimuvat ei saa nimetada kuidagi teisiti kui loomastumiseks. Me oleme kaotanud inimnäo. Tarbimiskohustus, nautimiskohustus, ahnitsemiskohustus, karjäärikohustus ja muud rasked koormised ei jäta inimlikkusele vähimaidki väljavaateid.

Ei hakka pikalt seletama, mille poolest erineb inimene loomast, vaadake mõnda molli klantspildilehe kaanel ning seejärel vaadake Sophoklese büsti aknalaual. Kui midagi jääb segaseks, vaadake peeglisse. Ma ei taha minna isiklikuks, aga kõige lihtsam on, kui selgitate välja mitu tundi te päevas oma aju kasutate ja millisel eesmärgi te seda teete.

Kui te pole pärast ülikooli lugenud ühtki kvaliteetset kirjandusteost, vaadanud väärtfilmi või kuulanud midagi süldist ja solgist erinevat, siis ma julgen küsida: mis alusel te peate ennast inimeseks? Loomalikul tasandil vegeteerides on väga mõnus päevi õhtusse saata, aga milline on teie osa maailmakultuuri tarvitamisel ja edendamisel?

Kui teie osa inimkonna kultuuriloos on null, siis olete te inimkonnale kadunud. See on valus kaotus. Sõja võib võita iga loll, aga mis väärtus on võidul, kui võitjad vedelevad viis tundi teleka ees ja manustavad endale saasta ning propagandal üliannuseid?

Meie vaprad võitjad kuulavad lolli juttu, mida müüdavad seapeedid neile näkku valetavad ning lõpetavad võlaorjuses. Tore võit küll, küprokhütt kusisel väljal ja kaks milli rootsi külakurnajale võlgu. Paras. Tähistage nüüd oma võitu, aga ärge unustage tähistamast ka sebi ja svedi võite, mis on teie omast märgatavalt suuremad.

Kuidas võiks kultuur või inimlikkus meid päästa, küsivad need, kes veel on võimelised midagi küsima. Kultuur on ühiskonna imuunsussüsteem, pole immuunsussüsteemi, siis imbub igasugune kõnts organismi ja hakkab laamendama. Olete kuulnud sellisest haigusest nagu aids? Immuunsuspuudulikkuse sündroom, nakkav ja tappev haigus.

Kultuuripuudulikkuse sündroom on samuti väga tappev, nimetage seda avatud ühiskonnaks, multikultuuriks, vabaturuks või mistahes muu eksitava nimega. Eesti riigil oli ainult üks viga, liigne avatus, kontrolli puudumine, immuunsuse puudumine ja tulemus ongi käes: panga-, bürokraatia- ja korruptsioonibakterid kasvasid üle pea ja nüüd ei aita enam muud kui intensiivravi.

Poleks ühtegi võitu, kui poleks ühtegi sõda. Sõda on mis? Enesekaitse? Immuunsus. Võõrale mõjule vastu astumine. Võõrale majandusele, kultuurile, ideoloogiale ja väärtusele verega sülitamine. Millist vaenlast on kõige kergem võita ja orjastada? Eks ikka seda kelle ühiskond on kõige avatum, kaitsetum, ahnem, tolerantsem, arem ja pugejalikum.

Eesti riik vastab kõige paremini ideaalse saaklooma kirjeldusele. Loll, nõrk ja ahne. Nii ongi meil võidupühal tähistada rohkem kui üks võit: tähistame eurooplaste võitu meie üle – nemad teevad meile seadusi, tähistame ameerikalsete võitu meie üle – me sureme nende oopiumi- ja naftasõdades, tähistame vähemuste koalitsiooni võitu enamuse üle, rikka vähemuse võtu, umbkeelese vähemuse võitu, bürokraatliku vähemuse võitu, perversse vähemuse võitu ja müüdava vähemuse võitu.

Et mitte lõpetada realistlikus tonaalsuses, meenutagem üht kirjakohta Brodsky nobeelikõnest. Jossif polnud just kõige rajum luuletaja, aga lihtsatest asjadest rääkis ta lihtsalt ja selgelt. Ta ütles, et stiilitundega inimene ei saa tõsiselt võtta sellist plära, nagu näiteks Stalini kõned. Nii ongi, kultuuriinimene ei saa tõsiselt võtta ei poliitikuid, bürokraate ega kaupmehi, sest nende sõnumid on esteetiliselt küündimatud.

Kirjaoskaja on immuunne nii Ansipi, Laari, Pihli kui Savisaare plärale, Rüütli verbaalsest pollutsioonidest rääkimata. Kirjaoskaja ei lähe ta pensionisamba müügimöla ega ilusaid mehi lubava valimispettuse õnge. Pole tähtis kas taseme paneb paika Ristikivi, Dostojevski või Buson, sellest latist ei saa üle ükski müüdav lojus ega nende loomalikult ablas peremees.

Aga et on võidupüha, siis ärme laseme ennast mõistuse häälel eksitada. Nüüd hakkavad jooma kõik need, kes võivad seda endale lubada. Kellel seda võimalust ei ole, hakkavad kommima nagu üks mees ja ma pärin kohtus teie üle ühe väikese, aga õige seksika võidu. Iraagi sõja võitjate terviseks! Põhjani!

Sven Sildnik

Esmaavaldatud Delfis 23.06.2009

489 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>