Kivisildnik: Peldikusein muutus üleöö solvavaks

Soovin teile inimväärikust ülendavat neljapäeva, head inimesed, kes te kannate ehk iseenese teadmatagi õigeid väärtushinnanguid. Palju on viimasel ajal räägitud väärtustest ja püsiväärtustest, aga igaüks ajab selles küsimuses oma joru ja selgust pole olnud mingit.

Lõpuks ometi on selgus käes ja see selgus tuli kõige kõrgemal kohtulevelil, täpsemalt riigikohtus. Mis siis juhtus? Riigikohus otsustas Delfi ja Leedo kohtuasjas, et internetiportaalid vastutavad kommentaatorite plära ja nilbuste eest.

Ühelt poolt on see kõrvalise tähtsusega kohtuasi. Teiselt poolt selgitas ta meile õige mitmed fundamentaalsed küsimused. Mis Leedo kohta öeldi, me ei tea ja kui teaksime, ei saaks korrata, sest muidu saaksime viis tonni trahvi. Üldjoontes juhtunut kirjeldades aga me seaduse vastu ei eksi ja piirdume sellega, et paarkümmend kommentaari olid vulgaarsed, inimväärikust alandavad ja ähvardava sisuga.

Kohus otsustas, et portaalipidaja peab saasta võimalikult kiiresti võrgust eemaldama või muidu… Samuti möönis kohus, et otsus riivab küll sõnavabadust aga see riive on põhjendatud kodaniku au ja väärikuse kaitsega. Tähtis on ka see, et nüüdsest saab esitada hagi nii portaali kui kommentaari postitaja vastu.

Lisame selle kohtuotsusele aga mõned aktuaalsest reaalsusest pärinevad faktid. Netis kommenteerimine on väga vana nähtus ja selle pika ent räpase ajaloo jooksul on ilma mingi probleemita üles riputatud sadu miljoneid räigeid kommentaare, aga need pole kellegi inimväärikust alandanud. Kui see oleks juhtunud oleksid, pidanud politseid, kohus ja kaitseliit sekkuma

Kuidas sai võimalikuks, et peldikusein muutus üleöö solvavaks? Ma pole küll kuulnud, et peldikute kuulsusrikka ajaloo jooksul oleks mõni peldikupidaja kohtus süüdi jäänud poti kohale soditud salvavate märkuse pärast. Ma ei hakka siinkohal konkreetselt ühegi praami peldikute iseärasusi kirjeldama.

Huvitav on lihtsalt see, et riik seab au ja väärikuse sõnavabadusest kõrgemale. Kindlasti on siin tegemist järjekordse loomastumisaktiga. Kirjaoskus ja sellega seotud sõnavabadus on loomastunud isikutele võõras mure. Au ja väärikus aga on olemas ka bioloogilisel tasandil vegeteerivatel isenditel.

Uurime lähemalt, milliste institutsioonide varal Eesti riik hoolitseb sõnavabaduse eest ja milliste institutsioonidega au ja väärikuse eest.

Sõnavabaduse levitamiseks on meil väga võimsad riiklikud ja eraalgatuslikud ning ärilised institutsioonid. Alates koolidega, mis õpetavad kirjaoskust, ning lõpetades ajalehtede, raamatukogude, raamatupoodide ajaleheputkade, mobiilivõrkude, päevalehtede, kõnekoosolekute, interneti, reklaamikontorite ja telejaamadega.

Kogu riik on kaetud mitmekihilise, põhjalikult väljaaarendatud ja äärmiselt kuluka sõnavabaduse realiseerimise võrgustikuga. Sõnavabadust peetakse nii tähtsaks, et selle edendamise ja rakendamise jaoks luuakse tuhandeid ettevõtteid ja organisatsioone, sellele kulutatakse üüratult palju raha.

Vaatame tõsiasjadele silma: sõnavabadus on üks tähtsamaid asju meie elus, keskmine eestlane vaatab ainuüksi telekat neli-viis tundi päevas – selge, et sest poleks midagi vaadata, kui poleks demokraatlikku sõnavabadust. Kõige populaarsemad esinejad on Juur, Oja ja Kivirähk, kes poleks olemas, kui meil poleks sõnavabadust.

Äsja valiti saja tuhande häälega keegi Tarand europarlamenti – terava keelega tüüp, kes on saanud populaareks just tänu sapisevõitu keelekasutusele. Seega rahvas valib ja usaldab rohkem neid, kes kasutavad sõnavabadust rohkem kui teised. Ka meelelahutuses on sõnavabadus võtmeküsimuseks. Veelkord Juur, Kivirähk, Võsa ja Oja-Petsid.

Milline osa on aga heal nimel ja väärikusel meie ühiskonnas? Millised institutsioonid sellega tegelevad? Kes on need hea nimega ja väärikad isikud, keda valija usaldab, kes lahutavad rahva meelt ja kelle teenistuses on tuhanded äriettevõtted ja organisatsioonid?

Selliseid ei ole olemas. Peale homode survegrupi ei meenugi kedagi ja isegi filateliste on rohkem.

Nii me oleme siis olukorras, kus ühiskonnas on väga tähtis asi, kindlasti üks tähtsamaid, see, et sõnavabadus on kohtus allutatud marginaalsele, hämarale, egoistlikule, närvilistele vähemustele kaikaks olevale ja tühisele heale nimele. Minule kui kirjanikule on asi selge: kirjaniku hea nimi tekib ainult ühel viisil – siis, kui kirjanik rakendab edukalt sõnavabadust.

See, et väärikuse ja ma ei tea mis väärtuste pooldajad on Gustav Suitsu ja Hendrik Visapuud aegade algusest peale sõimanud libude laulikuks. Kuidas nad Marie Underit sildistasid, hetkel ei meenu, tuleb kirjandusmuuseumist järgi küsida. Suitsu, Visnapuud ja Underit tunnevad kirjaoskajad hästi, teised on näinud koolis pildi peal.

Mis on aga saanud köstritest ja kösterkoolmeistritest, kes suvaväärtus ühel ja malakas teises käes sõnavabaduse vastu võitlesid, seda teame me väga hästi – nad muutusid ajaloo prügikasti alumises kihis kiirelt kompostiks. Samas kohtus hukka mõistetud vulgaarsuse vastu on põhjust olla meil kõigil.

Võrreldes ilukirjandusega on ajakirjandus vulgaarne, ka reklaamid on võrreldes maalidega vulgaarsed, poliitikute sõnavõtud on vulgaarsed võrreldes ahvitsirkusega ja üldse on vabrikus valmistatud masstooted vulgaarsemad kui käsitöö või kunst ning tolmune suvine linn on ikka väga palju vulgaarsem kui vaikne metsatalu.

Positiivne programm on rohkem sõnavabadust ja vähem vulgaarsust.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud 18.06.2009 ERR Vikerraadios

973 total views, no views today