Kivisildnik: Brüssel tuleb võtta pesija ja masseerijaga

Soovin teile head uut kuluaariajastut, kes te targu, tasa ja avalikkuse eest varjatult toimetate. Valisime endale uued europarmamendi saadikud kindlas teadmises, et null koma kaheksa protsenti saadikuid mõjutab piisava tõhususega europarlamenti.

Mainitud europarlament vastab õige mitmes mõttes Eesti Vabariigi põhiseaduses kehtestatud otseste valimiste nõudele. Üksikkandidaate sai otse valida ja võimalik, et nad sõidavad Brüsselisse kõige otsemat teed pidi. Ehkki mainitud europarlament, mis annab meile 80% seadustest, saab ise need valmiskujul Euroopa nõukogust.

Euroopa nõukogu on aga nii tähtis organ, et selle valimist ei saa igasugustele usaldada ning see määratakse demokraatlikult ülevalt poolt umbes nii nagu meil vabad ja sõltumatud maavanemad, seega ei peagi Euroopa nõukogu valimistele kehtestatud nõuetele vastama. Nii nagu jalgratas ei pea vastama traktorile kehtestatud kvaliteedinäitajatele.

Ühiskonna asjade ekspertidel tekib nüüd õigustatud küsimusi. Et kuidas saab siis Eesti eurosaadik, näiteks üks koalitsioonist väljapekstud Padar, mõjutada europarlamenti, kui ta ei suuda palju tugevamalt positsioonilt mõjutada Ansipit? Ja mis sellest europarlamendi mõjutamisest kasu on, kui seadusi teeb hoopiski Euroopa komisjon?

Need on lihtsad küsimused, millele oleme kuulnud selget vastust kümnetel ja sadadel kordadel. Vastus on kuluaar. Töö tehakse ära kuluaarides, nii et keegi ei näe, keegi ei kuule ja keegi aru ei saa. Kuluaarid on sõnaraamatu järgi koridorid väljaspool istungisaale aga ka järskudel taimkatteta mäenõlvadel paiknevad kitsad rennitaolised vagumused, mida mööda veereb alla kivipurd, nii et nõlva alla moodustub rusukuhikuid.

Keskendume siinkohal kuluaaride esmasele tähendusele, sest see rennitaoline moodustis, mis moodustab rusukuhikuid, ei vasta tõsioludele. Rusudes on ainult meie majandus, sündimus, kultuur, tervis, moraal, terve mõistus ja mõned muud kõrvalise tähtsusega pisiasjad.

Kuid vaatame hetkeks, kuidas mõistavad kuluaariasjandust lihtsad inimesed:

“Lõpuks on kandnud vilja viis aastat järjepidevat selgitustööd nii europarlamendi kuluaarides, avalikel kuulamistel, üldharivatel seminaridel ning kõikvõimalikes muudes vormides, et selgitada 20. sajandi kommunistlike režiimide kuritegelikku olemust” – Isamaa ja Res Publica Liidu ajaleht, aprill 2009.

“Laskumata europarlamendi töökorralduse üksikasjadesse, mõistes saadiku avalikkusele nähtamatuks jäävat tööd kuluaarides ja tunnustades üksikuid süvaartikleid meedias, tuleb siiski tunnistada, et tööpanuse ja palga suhe on juba praegu pehmelt öeldes vildakas ning seda tahetakse veelgi enam viltu lükata” – Rahvaliidu esinumber Anto Liivat Sakalas.

“Komisjonitöö kõrval on Kreitzbergi sõnul eesmärkide saavutamiseks äärmiselt olulised ka mitteformaalsed kohtumised kuluaarides ehk informeeritud lobitöö, mis nõuab saadikult keeleoskust ja kontakte” – Postimees.

“Väga palju tehakse tööd kuluaarides, kohtutakse inimestega, käiakse väljas ühistel õhtusöökidel – see on asi, mis maksab,” valgustab Berg vaatleja keerulist elu” – Õhtuleht.

Nagu näeme Kreitzbergi ja Bergi avaldustest, tuleb kuluaare mõista tunduvalt laiemalt kui koridore erinevate koosoleku ruumide vahel. Ma ei usu, et europarlamentäärid söövad, magavad ja veedavad kogu oma vaba aja koridorides. Nad on ju ka inimesed. Kreitzbergi andmetel kontakteeruvad ja Bergi andmetel koguni söövad.

Mida me kõigest eelnevast järeldame? Europarlament on pehme nagu savi – paar ääremaade saadikut võivad neid iga kell pehmeks rääkida ja nad on nõus tegema mida iganes. Kas või läbi põleva rõnga hüppama. Seetõttu ei tohiks me vastutusrikkas kuluaaritöös piirduda kaheksa eurosaadikuga.

Parlamendi saali me ei pääse aga koridoridesse küll, ning just seal toimub see kõige olulisem. Pole vahet, kas murrame parlamentääre koridorides saadikute, fotograafide, koristajate, turva- või remondimeestena. Enda kätte tuleb haarata kogu europarlamenti teenindav sfäär. Nõudepesijatest ja masseerijatest kuni arstide ja tõlkideni.

Lobist peab nägema palju vaeva, et õige isikuni jõuda, tõlk istub tal aga kõrval ja turvamees seljataga. Ehkki europarlamendi ümber tiirleb tuhatkond lobisti on see ilmselge raharaiskamine. Lobist on mingi suvaline tüüp, kes lipitsedes ja lõunaid välja tehes üritab ametnikke pistisevõtmise libedale teele kallutada.

Kes tahab selliste pasatskitega suhelda. Tüütu lobistiga suhtlemisel tuleb poliitikul pidevalt kasutada konspiratsioonireegleid, tunda ennast kurjategijana ning üritada aru saada, mida lobistide krüpteeritud sõnumid tegelikult tähendavad, alguses lubab füüri välja visata aga pärast salgab kõike.

Palju tõhusam on kui lihtne inimene kurdab oma muret. Isegi prillide ja pintsakuga Kelam äratas aastunnet, mis siis rääkida tolmustes kummikutes ja rakkus kätega Padarist. Parlamentäärid on ju ikkagi inimesed ja kui nendega ilusasti kohvikus rääkida, siis nad kindlasti räägivad teie murest mõnele Euroopa nõukogu tähtsale tegelasele ja kõik saab korda.

Probleem on lihtsalt selles, et kuus saadikut on piiripeal, mitte just vähe, aga võiks rohkem olla. Samas pole Brüsseli kohvikute, ööklubide ja ostukeskuste külastamiseks tarvis valijate mandaati, lennukipiletist piisab, Kel vähegi vaba aega sõitku Brüsselisse ja tehku kuluaaritööd, isamaa ei unusta teie teeneid.

Väga positiivne on minna Brüsselisse ja aidata Padaril õigete isikutega viina visata. Kui kuluaaritöö selge, võib seda jätkata omal käel.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud 11.06.2009 ERR Vikerraadios

898 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>