Vello Leito: Valimistulemuste prognoos

Kuidas sai Sotsiaaldemokraatlik Erakond eelmistel europarlamendi valimistel koguni kolm mandaati, ehkki veel poolteist kuud enne valimisi oli SD toetusprotsent olnud aastaid vaid 6-8%-i. Jah, loomulikult T. H. Ilvese personaalse jõulise tõusu läbi, ent mitte ainult. Võrrelge: Ilves sai 76 000 häält ja jõudis selleni vaid pooleteisekuulise kampaania läbi. Järgmine suurim kõikide aegade häältearv on Ansipil, mis on vaid 22 000 häält (üldvalimistel 2007) ning saavutas ta selle aastapikkuse eduka pronksisõja tulemusena. Kas see on loogiline? Ei ole, see pole isegi ebaloogiline, vaid see on võimatu. Ilvese ulmetulemus saavutati ulmelise valimisvõltsingu abil.

Kõigepealt taustaks valimisvõltsingute kaasaegsest tehnoloogiast Ukraina näite najal presidendivalimistelt 2004. a. novembris.

Juba esimeses valimisvoorus tõstis häält opositsioon (Juštšenko), et valimistulemused laekuvad keskvalimiskomisjoni serverisse suure viitega, kuni mitmetunnilise hilinemisega. Samas kuulas opositsioon salaja pealt ja salvestas Janukovitši meeskonna telefonikõnesid, kus räägiti lahtise tekstiga tulemuste korrigeerimise vajadusest Janukovitšile soodsas suunas. Telefonivestluses osales ka valimiste keskkomisjoni esimees.

Kõik see andis aluse opositsiooni väitele, et valimistulemusi manipuleeritakse. Väitele andis tugevat toetust eelnevalt teadaolnud fakt, et kuu aega enne valimisi oli nimetatud keskvalimiskomisjoni arvutivalitsusele pandud uus ülemus, kes nõudis endale kohe kõik koodid ja paroolid. Samamoodi oli mitmes oblasti piirkondlikus valimis-arvutikeskustest päev enne valimisi ära võetud elektonligipääsukoodid, ning nendest keskustes saabusid andmed valimiste tulemuste kohta isegi veel järgmise päeva hommikul.

Kõik see ja palju-palju muud andis opositsioonile aluse väita, et valimisi on võltsitud vaheserverite abil, nende isikute kaasabil, kes võtsid ära eletronligipääsukoodid. Valimistulemused protestiti ja kohus leidis, et keskvalimiskomisjon oli tõepoolest rikkunud seadusi. Huvitavat infot võltsingute kohta Ukrainas ilmus tookord isegi Eesti meedias.

Nüüd Eestisse. Siin oli olukord eelmiste eurovalimiste ajal veelgi värvikam. Võtkem ette näiteks Eesti Päevaleht 15.06.2004 ja artikkel „Tulemused lekkisid enne lubatud tähtaega“. Sealt leiame, et valimiste osakonnajuhataja Mihkel Pilvingu sõnul said vabariigi valimiskomisjoni kõik 20 liiget ja tehnilist töötajat kokkuvõtvad andmed valimistulemustest täpselt samal ajal kui need ilmusid internetti kõigi jaoks. Pilving: „Ja need ilmusid 23.02. Enne kella 23 ei andnud masin ühtegi kokkuvõtvat tulemust.“ Ometi teati lõpptulemusi varem.

Pilving teavitas, et jaoskondades andmete sisestajad nägid ainult oma jaoskonna tulemusi, mistõttu nende kaudu ei saanud kokkuvõtvaid andmeid tekkida. Vabariigi valimiskomisjoni liikmetel ja tehnilistel töötajatel oli võimalik jaoskondade kaupa tulemusi vaadata ja põhimõtteliselt oli neil võimalik ka andmeid ise käsitsi kokku lüüa. Sama võimalus oli ka Microlinki töötajail, kes kogu tehnilist poolt korraldasid ja ka kell 23 õigele nupule vajutasid, et arvuti andmed kokku saaks lüüa.

Ja mis me kõik teada saime? Vaat mida:

  1. Jaoskonnad üksteise kohta infot ei saanud, tervikpilti endile seetõttu luua ei saanud, mingit üldist vaatlust võimalike võltsingute kohta teha ei saanud.

  2. Kogu sisendinfo jookseb mingisuguste Microlinki tehniliste töötajate kätte kuskil n.-ö mustas ruumis.

  3. Kogu summeerimiprotsess oli ainuüksi nende kontrolli all ja võis kesta tunde.

  4. „Musta ruumi“ vaatlejaid ligi ei lastud, jaoskondadest laekunud infot reaalajas vaatlejad ei näinud ega saanud nad ka „musta ruumi“ musta kasti tööd kontrollida.

Küsimusi on ? Ei ole.

Eriti märkimisväärne on seejuures see, et Eesti ja Läti eurovalimised ei saa toimuda ühel ja samal päeval sellepärast, et üks ja seesama „Microlinki töötajate meeskond“ korraldasid ja kontrollisid kogu protsessi nii siin kui seal, ilma nendeta ei toimunud midagi. Milline suveräänsus! Ja kes nad sellised üldse on?

Aga kelle alluvuses on need, kes Ukrainas paroolid ära võtsid ja meil ainukestena „Mikrolinki tehniliste töötajate“ „musta ruumi“ omatahtsi siseneda võisid? Need olid poliitilise politsei, teisiõnu KAPO, kolmatsõnu siseministeeriumi töötajad. Selge siis, miks Reform ja IRL kõikeväljapanevalt tahtsid siseministri portfelli enda kätte saada just enne valimisi.

Eeelmine kord oli häälepüüdmislegend üles ehitatud Ilvese peale, seekord Reformierakonna Indrek Tarandi peale. Kui keegi väidab, et ta on ju ükiskkandidaat, siis eksite, see on näiline: kogu kampaania tema ülemvõimuks on üles ehitanud Reformirereakond ja selle hääletoru Eesti Rahvusringhääling, pluss lisaks kõik hääletorud ja käigukangid, mis Reformile käeulatusel. Saadav poliitiline profiit läheb mõistagi Reformierakonnale.

Nüüd valimisennustuse juurde.

Kuna kogu häältesaagi e-hääletuselt ja eelhääletuselt jaotavad omavahel võimuparteid kui taevaliku lisaboonuse (nende häälte liikumist ja võltsimist pole põhimõtteliselt võimalik vaatlejate abil kontrollida) oma äranägemise järgi, valimistepäeva saagi jagab aga eelhäälestatud vaheserver „mustas ruumis“, siis valimisprognoosi tegemiseks pole üleüldse vaja teada tegelikult antud hääte arvu ega jaotust, sest hääled jaotatakse poliitiliste otsuste alusel juba enne valimisi. Prognoosin, et poliitilised otsused tehti järgnevatest kaalutlustest lähtudes:

Keskerakonda täiesti ilma jätta ei saa, seega antakse üks koht.

  1. Kas presidendiparteid (loe: USA geopoliitiliste huvide esindajat) juletakse jätta ilma mandaadita? Ma arvan, et ei juleta, seega neile üks koht.

  2. Mõistagi ei saa Ilvese-effekti põhifiguuri Indrek Tarandit mandaadita jätta, siit üks koht tinglikult Reformierakonnale.

  3. Kõik ülejäänud mandaadid saavad võimuerakonnad. Reform Tarandi kaudu ühe juba sai, ühe saab veel, kaks ülejäänut lähevad loomulikult IRL-le.

Seega euromeeskonnaks kujuneb minu prognoosi kohaselt: Tarand, Ojuland, Kelam, Mihkelson, Oviir, Padar.

Loo moraal:

Eestis valimisi ei toimu, toimub vaid jõuparteide omavaheline võitlus kuidas hääled jagada. Mind hingepõhjani hämmastab see, kuidas tohutu kommentaatorite armee, pealtnäha targad inimesed sellest aru ei saa ning vaidlevad omavahel, et kes on parem kandidaat, millist parteid valida ja millist valimissüsteemi rakendada. Hääled ei jõua ju adressaadini!

Kuni pole jõutud arusaamani, et seaduslikud on üksnes traditsioonilised hääletused valimisjaoskondades, et iga jaoskond peab olema pidevalt mitme vaatlejate kontrolli all, et kõik peab olema videosalvestatud, seni sit venia verbo: tõlda ei saa juhtida kui ohjad on naeltega kinni löödud.

Vello Leito

06.06.2009

532 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>