Kivisildnik: Lastetusmaksu kõrvale ka kultuuritusmaks

On rõõm kogeda, et vähemusvalituse võimu all polegi nii paha. Bolševikest oligi juba kõrini, natuke elutervet menševismi teeb meile ainult head. Oleme astunud pika sammu monarhia poole, monarhia pole ju midagi muud kui väljapeetud vähemusvalitsus. Ühesõnaga sõltumatu kuningriiklase Kalle Kulboki ideed elavad ja võidavad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Otse vastupidi, tänane positiivne programm on lastetusmaks. Lastetusmaksu on väga vaja, sest lapsed on tulevased pangaorjad, tulevased kontorirobotid ja need, kes kunagi poed rämpsust tühjaks ostavad. Lapsi on väga vaja, mitte isal ja emal silmarõõmuks vaid pankuritel ja ettevõtjatel kasumi teenimiseks.

Lapsed on ammendamatu rikkuse allikas, kõigepealt õpetatakse nad jooma šampoonimaitselist karastusjooki, siis šampoonimaitselist siidrit või longdriniki ning seejärel lähevad nad juba ise sujuvalt kangema kraami peale üle – see on väga hea, sest nii tiksub aktsiis bürokraatide arvele ja maksuvaba kasum jääb mürgiga kaubitsejale.

Seega on lastetusmaks ametnike ja rikkurite huvides ning sellele pole mitte ühtegi arukat vastuväidet. Isegi see pruuni triibuga paberitükk, Eesti Vabariigi põhisedus, ütleb et Eesti riik on eesti rahva, keele ja kultuuri jaoks tehtud. Kui lapsi ei sünni pööbli taastootmiseks piisavalt, on vaja sekkuda.

Enne sundsünnitamise rakendamist tuleb kasutada pehmeid vahendeid, muuhulgas majanduslikku hooba. Lastetusmaks peab olema täiesti laostav, mingit sümboolset kahe-kolmekümne protsendilist lastetusmaksu me ei vaja. Las maksvad nii et inisevad, siis kaob tuju välja surra päeva pealt.

Piisav lastetusmaks on 30 kuni 90 protsenti sissetulekust, oleneb lastetuse raskusastmest ja sissetuleku suurusest. Loogika on lihtne, riik on selleks et taastoota rahvamassi ja kui sa riikliku tellimuse täitmisest kõrvale hoiad, maksad nii, et rõõm on vaadata. Ilmtingimata on vaja maksustada ka lastetute hoiuarved, kinnisvara, väärtpaberipahn ja muu sarnane.

Kui aga põhiseadusesse süveneda, siis räägib see veel ühest väga tähtsast riiklikust tellimusest, see on kultuur. Tore kui lapsed on aga kui nad kasvavad ebakultuurses perekonnas, siis on nad eelkõige praak ja ballast. Kui me tahame pankadele ja ettevõtjatele kasvatada täisväärtuslikke orje, peame kasvatame kultuurseid lapsi.

Paraku on täiskasvanutest 90 protsenti ebakultuursed ega ole võimelised andma kultuurseid järglasi. Mis on kasu võhiklikust rullnokast, kes sõidab vana gemmiga? Mitte midagi, seevastu teadlik ja kultuurne inimene sõidab säästliku ökoautoga, mis maksab kohutavat pappi. Nii tuleb tarbida.

Lastetusmaks on igati hea, mis võimaldab meil saada maksumaksjat kätte hämmastava koguse kerget raha. Ometi on lastetusmaksul üks saatuslik puudus, nimelt teda ei saa rakendada lastega peredele, kelle võib laste mähkimise ja koolitamise kõrvalt mõndagi üle jääda.

Selle ülejäägi saame kokku ametnike ja nende sponsorite arvele kantida väga lihtsalt. Toetudes põhiseadusele kehtestame kultuuritusmaksu. Kultuuritusmaksu maksavad ainult need lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad kultuurivaeses või kogunu kultuurivaenulikus kodus.

Kultuuri mõõdame rahas. Kui lapsevanemad ei suuda kultuuriministeeriumile veenvalt tõestada, et nad on kulutanud kultuurile kolmandiku oma sissetulekust, siis maksavad nad kultuuritusmaksu 50 protsenti sissetulekust. Nii Lihtne see ongi, kui meil on seadusega kehtestatud kultuur, siis olgu olla. Ei maksa oma laste vaimse arengu arvelt koonerdada.

Fakt on see, et inimesed, kellel pole lapsi ja või kes on ebakultuursed, ei vaja enam raha, kui bioloogiliseks virelemiseks hädapärast tarvis. On ju nii, kui sul pole kõrgemaid huvisid, kui sa ei ole võimeline või ei taha riigi rahva ja kultuuri poliitikat ellu viima – ära vii. Vaba maa.

Aga põhiseadusliku maksusüsteemiga teeme me Su lagedaks nagu püksinööbi. Maksusüsteem, mis toetub kahele vaalale, lastetusmaksule ja kultuuritusmaksule, toob sisse kogu olemasoleva raha. Ükskõik kui juhm ei oleks ka valitsus, mingi kogus sellest hiigelsummast peab tahes või tahtmata jõudma ka laste ja kultuurini.

Meil küll ei ole tõhusat ega arukat laste ega kultuuripoliitikat ega ole ka kedagi, kes oleks selleks võimeline või volitatud. Ma ei usu et meie väga austatud poliitikute rahastajad on Laarile, Ansipile, Reiljanile, Kundlale, Strandbergile või Oviirile öelnud, et kui nad kaste ja kultuuri eest ei hoolitse, siis on nendega kõik.

Loota on meil ainult juhusele ja inimlikule eksimusele. Kui riigi rahakotti laekuvad üleöö hiigelsummad, sajad miljardid, ennekõike laekuvad need kultuuritusmaksu arvelt aga lastetusmaks on ka abiks, siis võib ametnikke ja oligarhe tabada meeltesegadus.

Vaadake rokkstaare ja filminäitlejaid, üleöö rikkas saades hakkab nii mõnelgi katus sõitma. Maikl Tsäksonit mäletate, oli täitsa tavaline neegerlaulja, kui üleöö muutus laste sõbraks, ehitas neile Neverlandi nimelise lõbustuspargi, koos loomaaiaga, silitas lastel hellalt pead, võttis neid sülle ja öösel enda juurde voodisse.

Selline on raha jõud, ükski normaalne inimene võõrastele lastele Neverlandi ei ehita, aga kui miljardid arvele laekuvad, võib temas tärgata ka kultuurihuvi. Tsäkson nimelt tavatses osta miljoni dollari urne, rahvusliku mustriga briljantsokke, kullast kujusid ja muid võratuid taieseid.

Positiivne programm on lastetusmaks, kultuuritusmaks ja hõlptulust hullunud riigiaparaat. Lollikindel süsteem. Muide, hull keiser Nero oli maailma esimene performantsikunstnik.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud: ERR, 04.06.2009

466 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>