Tõnu Kalvet: Hokitäht roosade kilplaste haardes

Käesoleva loo juhtmõte võiks olla selline: konkurendile „ära pannes“ jälgi hoolega, et sa iseennast narriks ei teeks!

Slovakk Peter Šťastný, Euroopa ja ka Põhja-Ameerika jäähokiajaloo üks väljapaistvamaid ründajaid, sattus äsja ise pentsiku (poliit)rünnaku sihtmärgiks.

Nimelt avaldas Euroopa Sotsialistlik Partei neljapäeval, 28. mail 2009 iselaadse „musta nimekirja“, kuhu oli pandud ka 52-aastane Šťastný. (Endine hokitäht on juba aastaid poliitik ja 2004. aastast alates Euroopa Parlamendi saadik, kuuludes seal mõjuvõimsaimasse, eurokonservatiivide saadikurühma.) Nimekirjas olijad (11 isikut) pidavat ESP teatel olema kõik sellised, kelle poolt 2009. aasta Europarlamendi valimistel hääletada ei ole soovitav. Kaheteistkümnenda persona non grata nime võis iga selle nimekirja lugeja ise sinna lisada.

Mida siis heidavad eurosotsid ette Šťastnýle?

„Härra Šťastný, kelle partei on Slovakkias opositsioonis, algatas Euroopa Rahvaparteis Slovakkia-alase seirerühma loomise, seda hoolimata asjaolust, et Slovakkial on demokraatlikult valitud parlament ja seaduslik valitsus. Härra Šťastný algatus tekitas mulje, justkui Slovakkias ei olekski demokraatlikku riigikorda ja seal ei austatakski inim- ega kodanikuõigusi.“

Selline oligi siis eurosotside meelest Šťastný „patt“. „Süüdlane“ ise teatas seepeale, et peab endale suureks auks olla sotside kaheteistkümne suurema vaenlase hulgas, sest see tähendavat, et ta on teinud Europarlamendis oldud aja jooksul head tööd.

Eurosotside käitumise kilplaslikkus selgus Šťastný kodupartei, Slovakkia Demokraatlik-Kristliku Liidu tehtud vastulausest. Seal meenutatakse, et eurosotsid kritiseerivad Šťastnýt selle eest, et too pärast viimatisi, 2006. aastal toimunud parlamendivalimisi hoiatas: on oht, et valimised võitnud erakond „Suund – sotsiaaldemokraatia“ (slovaki k. lüh. Smer) kutsub valitsusse kaks käremeelset erakonda – Liikumise Demokraatliku Slovakkia Eest ning Slovakkia Rahvuspartei. Ometi pitsitasid eurosotsid ise hiljem Smeri just selle eest, et selline valitsusliit tõepoolest sündis.

„Euroopa sotsialistid käivitasid Smeri vastu mitu kuud kestnud distsiplinaarjuurdluse, Euroopa sotsialistid kaalusid tõsiselt Smeri väljaviskamist oma ridadest, Euroopa sotsialistid panid LDSE-ga ja SRP-ga valitsusliidu sõlmimise eest Smeri häbiposti – ning heidavad nüüd Šťastnýle ette, et viimane oli hoiatanud sellise kolmikliidu sõlmimise ja sellega kaasneva eest,“ avas SDKL-i vastulause käesoleva juhtumi tausta.

„Seda kõike oligi oodata, valimiskampaania läheneb ju lõpule, mistõttu iga sotsialist otsib ettekäänet oma vastaskandidaati näotult ja alusetult rünnata,“ öeldakse SDKL-i vastulause algusosas.

Erinevalt spordist, poliitikas teatavasti ausa mängu põhimõtet eriti ei järgita. Küll aga oleks loogiline eeldada, et oma vastast ründavad poliitikud ei tee seda nii totralt ja iseenda mainet kahjustavalt, nagu tegid äsja Peter Šťastnýt rünnates „roosad kilplased“…

Tõnu Kalvet

863 total views, no views today

Kivisildnik: Lastetusmaksu kõrvale ka kultuuritusmaks

On rõõm kogeda, et vähemusvalituse võimu all polegi nii paha. Bolševikest oligi juba kõrini, natuke elutervet menševismi teeb meile ainult head. Oleme astunud pika sammu monarhia poole, monarhia pole ju midagi muud kui väljapeetud vähemusvalitsus. Ühesõnaga sõltumatu kuningriiklase Kalle Kulboki ideed elavad ja võidavad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Otse vastupidi, tänane positiivne programm on lastetusmaks. Lastetusmaksu on väga vaja, sest lapsed on tulevased pangaorjad, tulevased kontorirobotid ja need, kes kunagi poed rämpsust tühjaks ostavad. Lapsi on väga vaja, mitte isal ja emal silmarõõmuks vaid pankuritel ja ettevõtjatel kasumi teenimiseks.

Lapsed on ammendamatu rikkuse allikas, kõigepealt õpetatakse nad jooma šampoonimaitselist karastusjooki, siis šampoonimaitselist siidrit või longdriniki ning seejärel lähevad nad juba ise sujuvalt kangema kraami peale üle – see on väga hea, sest nii tiksub aktsiis bürokraatide arvele ja maksuvaba kasum jääb mürgiga kaubitsejale.

Seega on lastetusmaks ametnike ja rikkurite huvides ning sellele pole mitte ühtegi arukat vastuväidet. Isegi see pruuni triibuga paberitükk, Eesti Vabariigi põhisedus, ütleb et Eesti riik on eesti rahva, keele ja kultuuri jaoks tehtud. Kui lapsi ei sünni pööbli taastootmiseks piisavalt, on vaja sekkuda.

Enne sundsünnitamise rakendamist tuleb kasutada pehmeid vahendeid, muuhulgas majanduslikku hooba. Lastetusmaks peab olema täiesti laostav, mingit sümboolset kahe-kolmekümne protsendilist lastetusmaksu me ei vaja. Las maksvad nii et inisevad, siis kaob tuju välja surra päeva pealt.

Piisav lastetusmaks on 30 kuni 90 protsenti sissetulekust, oleneb lastetuse raskusastmest ja sissetuleku suurusest. Loogika on lihtne, riik on selleks et taastoota rahvamassi ja kui sa riikliku tellimuse täitmisest kõrvale hoiad, maksad nii, et rõõm on vaadata. Ilmtingimata on vaja maksustada ka lastetute hoiuarved, kinnisvara, väärtpaberipahn ja muu sarnane.

Kui aga põhiseadusesse süveneda, siis räägib see veel ühest väga tähtsast riiklikust tellimusest, see on kultuur. Tore kui lapsed on aga kui nad kasvavad ebakultuurses perekonnas, siis on nad eelkõige praak ja ballast. Kui me tahame pankadele ja ettevõtjatele kasvatada täisväärtuslikke orje, peame kasvatame kultuurseid lapsi.

Paraku on täiskasvanutest 90 protsenti ebakultuursed ega ole võimelised andma kultuurseid järglasi. Mis on kasu võhiklikust rullnokast, kes sõidab vana gemmiga? Mitte midagi, seevastu teadlik ja kultuurne inimene sõidab säästliku ökoautoga, mis maksab kohutavat pappi. Nii tuleb tarbida.

Lastetusmaks on igati hea, mis võimaldab meil saada maksumaksjat kätte hämmastava koguse kerget raha. Ometi on lastetusmaksul üks saatuslik puudus, nimelt teda ei saa rakendada lastega peredele, kelle võib laste mähkimise ja koolitamise kõrvalt mõndagi üle jääda.

Selle ülejäägi saame kokku ametnike ja nende sponsorite arvele kantida väga lihtsalt. Toetudes põhiseadusele kehtestame kultuuritusmaksu. Kultuuritusmaksu maksavad ainult need lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad kultuurivaeses või kogunu kultuurivaenulikus kodus.

Kultuuri mõõdame rahas. Kui lapsevanemad ei suuda kultuuriministeeriumile veenvalt tõestada, et nad on kulutanud kultuurile kolmandiku oma sissetulekust, siis maksavad nad kultuuritusmaksu 50 protsenti sissetulekust. Nii Lihtne see ongi, kui meil on seadusega kehtestatud kultuur, siis olgu olla. Ei maksa oma laste vaimse arengu arvelt koonerdada.

Fakt on see, et inimesed, kellel pole lapsi ja või kes on ebakultuursed, ei vaja enam raha, kui bioloogiliseks virelemiseks hädapärast tarvis. On ju nii, kui sul pole kõrgemaid huvisid, kui sa ei ole võimeline või ei taha riigi rahva ja kultuuri poliitikat ellu viima – ära vii. Vaba maa.

Aga põhiseadusliku maksusüsteemiga teeme me Su lagedaks nagu püksinööbi. Maksusüsteem, mis toetub kahele vaalale, lastetusmaksule ja kultuuritusmaksule, toob sisse kogu olemasoleva raha. Ükskõik kui juhm ei oleks ka valitsus, mingi kogus sellest hiigelsummast peab tahes või tahtmata jõudma ka laste ja kultuurini.

Meil küll ei ole tõhusat ega arukat laste ega kultuuripoliitikat ega ole ka kedagi, kes oleks selleks võimeline või volitatud. Ma ei usu et meie väga austatud poliitikute rahastajad on Laarile, Ansipile, Reiljanile, Kundlale, Strandbergile või Oviirile öelnud, et kui nad kaste ja kultuuri eest ei hoolitse, siis on nendega kõik.

Loota on meil ainult juhusele ja inimlikule eksimusele. Kui riigi rahakotti laekuvad üleöö hiigelsummad, sajad miljardid, ennekõike laekuvad need kultuuritusmaksu arvelt aga lastetusmaks on ka abiks, siis võib ametnikke ja oligarhe tabada meeltesegadus.

Vaadake rokkstaare ja filminäitlejaid, üleöö rikkas saades hakkab nii mõnelgi katus sõitma. Maikl Tsäksonit mäletate, oli täitsa tavaline neegerlaulja, kui üleöö muutus laste sõbraks, ehitas neile Neverlandi nimelise lõbustuspargi, koos loomaaiaga, silitas lastel hellalt pead, võttis neid sülle ja öösel enda juurde voodisse.

Selline on raha jõud, ükski normaalne inimene võõrastele lastele Neverlandi ei ehita, aga kui miljardid arvele laekuvad, võib temas tärgata ka kultuurihuvi. Tsäkson nimelt tavatses osta miljoni dollari urne, rahvusliku mustriga briljantsokke, kullast kujusid ja muid võratuid taieseid.

Positiivne programm on lastetusmaks, kultuuritusmaks ja hõlptulust hullunud riigiaparaat. Lollikindel süsteem. Muide, hull keiser Nero oli maailma esimene performantsikunstnik.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud: ERR, 04.06.2009

780 total views, no views today