Jaan Hatto: Miks ma ei saa hääletada Europarlamendi valimistel?

Ukse ees on Europarlamendi valimised. Meedia lainetel kaiguvad hüüdlaused: millist Euroopat me tahame, millist Euroopat teeme ja valime? Ei kuule küsimust: millist Eestit me tahame? Mis on eesti identiteet? Milline on Eesti tulevik? “AIDS, lühike eluiga, proletaarne mentaliteet, südamehaigused, korruptsioon, võlaorjus, kirjaoskamatus, Reformierakonna poliitika, reetmine, telesõltuvus, kihistumine, vaesus, mandumine, sotsiaalsete garantiide puudumine, lauslollus, fanaatiline turufundamentalism ja kõik muu, tänu millele me lõbusasti välja sureme”. Nii kirjeldab Eesti olukorda Eesti Iseseisvuspartei aseesimees Sven Kivisildnik oma artiklis “Positiivselt kõngev”. Kas väljasuremine on Eesti tulevik Euroopa Liidus? Selle hävingu taustal käib siis palagan: millist Euroopat me tahame?

Vastan kohe ja ma ei kahtle vastuse õigsuses: me ei tee, ei vali ega saa tahta mingit Euroopat, sest meil ei ole enam midagi Euroopas tahta, valida ega teha, kuna Eesti taandas ennast iseseisvast Euroopa riigist ise kellegi tähtsusetuks provintsiks, kelle tahtmiste tähtsust ja suurust iseloomustab võib-olla tõesti suhtarv 6/785 ja mis tegelikkuses pole isegi mitte seda.

Veel enam, kogu ettevõtmine on null kuubis. Esiteks, nn. Euroopa Parlament on foorum, kellel pole seadusandlikku jõudu. Teiseks, Eesti “saadikud” on seal parimal juhul vaid statistid. Kolmandaks, tegu on mitte valimiste, vaid hääletamisega, kus hääletatakse parteide ja nende harukontorparteide ülespandud kandidaate. Rahval on õigus neile ja seeläbi EL-ile poolehoidu avaldada või lihtsalt uttu tõmmata, nagu seda eesti keeles öeldakse. Valida ei ole mitte midagi. Samalaadsed poolehoiuavaldused-hääletamised toimusid terve nõukogude okupatsiooni aja. Üles kerkinud “üksikkandidaadid” on suure tõenäosusega mainitud parteide tankistid, et viimastes pettunud tuleks samuti EL-ile poolehoidu avaldama.

“Eurosaadikud” on meedias saanud tähelepanu osaliseks, mida nad vaevalt väärivad. Nad seletavad pikalt, mida nad Brüsselis teevad, teha kavatsevad ja tegema hakkavad. Mida kauem seda pikka seletamist kuulata, seda raskem on aru saada, mida nad seal õieti teevad. Veel raskem on aru saada, mida sellest võiks Eestile kasu olla. Europarlamendis võeti vastu resolutsioon kommunismi kuritegude hukkamõistmisest Euroopas, väidetavalt Tunne Kelami eestvedamisel. Resolutsioon sai valmis täpselt enne “valimisi”. Õiguslikus mõttes ei ole see midagi enamat kui tahteväljendus; nagu seesama artikkel siin. Kui Tunne Kelam on juba kord nii tugev poliitik, miks ei võiks ta resolutsioonile anda seaduse jõu Eesti riigikogus? Võib olla saaks siis Eesti riigiaparaadi puhtaks arvukatest kommudest. Raske pole taibata, et tegu on mitte kommunismi kuritegude hukkamõistmisega, vaid pigem nende rakendamisega EL-i propagandavankri ette. Endised kommud on EL-ile vajalikud inimesed.

Mispärast ma ei saa Europarlamendi valimistel hääletada? (Rahulolematus ja suutmatus on ikkagi kaks ise asja.)

Sellepärast, et olen iseseisva ja sõltumatu Eesti Vabariigi kodanik. Kas tundub kummaline? Jah, ega selliseid avaldusi enam eriti kuule, aga veenduge ise: “§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.” Kas see on mõnest vanast raamatust maha kirjutatud? Ei ole, see on meie praeguse põhiseaduse esimene paragrahv.

Eesti on nüüd EL-is. Jah, kahjuks küll. EV põhiseadus on ikkagi jõus, kuigi riigikogu on kahel korral püüdnud uut riigikorda kehtestada. Pean silmas EL-i põhiseaduse ja Lissaboni leppe vastuvõtmist. Uus riigikord ei ole siiamaani kehtima hakanud, vähemalt formaalselt, sest Euroopas leidub rahvusi, kelle vabadusearmastus ja demokraatia traditsioon on märksa sügavamad kui Eestis.

Riiki – demokraatlikku vabariiki – ei moodusta ainuüksi poliitiline juhtkond ja eliit, seadused ja põhiseadus. Selle moodustab samuti kodanikkond. Sama hästi kui poliitiline juhtkond, peab ka kodanikkond järgima seadusi ja põhiseadust. EV PS sätestab “§ 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”.

Kuidas ma siis saan minna hääletama teise riigi organit, kui ma olen iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi kodanik? Sellega ma näitan ju avalikult oma soovi: kuuluda teise riigi koosseisu ja mitte olla “iseseisva, sõltumatu, demokraatliku” Eesti riigi kodanik, nagu seisab EV PS-is. Sellega rikun ma kodanikuna kehtivat EV põhiseadust ja põhiseaduses mulle pandud kohustust: “olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Et tegu on riigiga võib, välja lugeda mainitud Lissaboni leppest.

Kui mandunud poliitiline eliit reedab oma riigi, oma rahvuse, oma põhiseaduse, loobub territoriaalsest terviklikkusest, rahvuse ja riigi alusdokumentidest, ei leia mina kodanikuna, et peaksin sedasama tegema. Eestit valitsevad võõrvõimude käsualused, käsilased ja mitut muud masti agendid, osal on peremees ühes, teisel osal teises ilmakaares. Kui Eesti Vabariik on langenud vandenõu ohvriks, ei pea ma kodanikuna teesklema, nagu poleks midagi toimunud.

Nad tuleks kohtu ette tuua oma tegude eest vastust andma. Loomulikult peab see olema kodanike sõltumatu kohus, kes järgib seadusi, mitte näitemäng, kus Eesti riigi vastu käe tõstnud kurjategijad (ja seda mitte ainult ülekantud tähenduses) karistusest puhtaks pestakse.

Tuntud eurovastane mõtleja, Vladimir Bukovski on märkinud, et Europarlament meenutab talle vägagi Nõukogude Liidu Ülemnõukogu (Vladimir Bukovski, “EL läheb valet teed”). Mulle meenutab see pigem NL-i viimaste aastate rahvaste kongressi, mida müüdi samade argumentidega, nagu praegu püütakse inimesi eurovalimistel hääletuskastide juurde saada. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmena levitasin toona enne rahvaste kongressi valimisi ERSP lendlehte, millel seisis: “Kaasmaalane! ära mine valima! Kui nüüd valime esindajad Moskvasse, siis mõistetakse seda kui soovi kuuluda NSV Liitu. Kui me boikoteerime valimisi, siis sellest saadakse nii Moskvas kui Läänes ühtmoodi aru: me tahame iseseisvust! Vallutajariigi valimised ei ole vallutatud ja annekteeritud maa kodanike asi” (ERSP lendleht aastast 1989). Miilits arreteeris mind ja kagebiitide kari rebis maha kõik üleskleebitud lendlehed.

Iseäranis oodatud on EL-i suhtes kriitiliste jõudude osalemine eurokampaanias. Olgu nad siis iseseisvuslased, kes oma maale iseseisvust tagasi nõuavad või euroskeptikud, kes on EL-i süvenevast demokraatia puudumisest pettununa “uut, paremat ja demokraatlikumat” EL-i soovivad, mõistmata selle võimatust.

Igalt maalt leiab kedagi, kellel ahnus ja edevus tema aated üles kaaluvad. Nii on skeptikud tahes-tahtmata sunnitud selgitama, miks nad ikkagi kandideerivad ja mida nad siis seal “parlamendis” edaspidi teevad. Niimoodi, küll kaudselt, küll otseselt pannakse nemadki sisuliselt EL-i heaks propagandat tegema, sellesama EL-i, mille vastu nad alles pidid olema. Kavalalt tehtud, ei vaidle vastu! Osa nende poolehoidjaid pöördub neist ära, teine osa veetakse EL-i propaganda kiiluvette. Siis lähevad nad omavahel riidu: kummal on õigus? Kavalalt tehtud, ei vaidle vastu! EL-i vastastelt võetakse nende tõsiseltvõetavus ja nad tõusevad esile küll riiakate, küll ostetavatena, kes ei säästa sõnades kriitikat EL-i aadressil, aga tegudes ei paista neil midagi EL-i vastu olema. Ma ei taha ühte ja sama lauset enam kolmandat korda korrata.

Brüsselis on mõned eurovastased saadikud. Isegi kui neid oleks seal mõni rohkem, pole nad muud kui käputäis praami pardal, mis allavoolu ujub, ükskõik kui palju siis peatumist ja mahaminekut nõutakse. Keegi ei juurdle selle üle, kui palju on nad teinud kahju iseseisvusaatele omal maal.

Arvan, et eurovalimised, nendest osavõtt ja kandideerimine, näitavad meie vaimse ja eetilise languse sügavust, nagu seda tegid NL-i rahvaste kongressi valimised aastal 1989.

Jaan Hatto,

iseseisvuslane

962 total views, 2 views today

Tšehhi rahastab Brüsselit iga päev saja miljoniga

 

Tšehhi Vabariik saadab Euroopa Liidule iga päev sada miljonit tšehhi krooni (u. 58 milj. EEK-i.), teatas 29. mail 2009 Tšehhi uudisteagentuur NTA.

“Seda raha peame pärast keerukal viisil mitmesugusteks toetusteks taotlema. Iga omavalitsusjuht teab ju ometi ise kõige paremini, mida ta oma haldusüksuses selle saja miljoni eest teha saaks,” ütles 28. mail 2009 Tšehhi televisioonis esinedes Vabade Kodanike Partei (tšehhi k. Strana svobodných občanů) nimekirja esinumber Europarlamendi valimistel, Jiří Payne.

Payne´i sõnul on ametnikud seljad kokku pannud, moodustanud komisjone ja jagavad nüüd seal seda raha. “Aga see on ju mitte Brüsseli, vaid meie enda raha!” toonitas Payne. “Lissaboni lepe kahekordistab selle väljamineku,” märkis Payne. Seega tuleks Tšehhil Lissaboni leppe kehtimahakkamise järel saata Euroopa Liidule iga päev juba 200 miljonit tšehhi krooni, nentis Vabade Kodanike Partei oma samateemalises pressiteates.

Tõnu Kalvet

Allikad: www.natia.cz, www.svobodni.cz.

699 total views, 2 views today