EIP analüüsitoimkond: Argentiina majanduskollaps 2001/2002 versus Eesti majanduskollaps 2009/2010

Pakume esmalt väga tähelepanelikuks lugemiseks üht kirjutist Äripäevast (07.05.2009) Argentiina majanduskollapsi kohta aastatel 2001-2002, et saaksite seda võrrelda Eestis praegu toimuvaga ja prognoosida asjade edasist käiku. Artiklile järgneb toimkonnapoolne analüüs. Artiklis tehtud rõhutused on toimkonnalt.

„Mida tõi peeso devalveerimine argentiinlastele?

Õigusblog: Sorainen. Advogaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando

Viimasel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.

Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.

2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.

Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.

Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.

Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.

Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.

Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.

Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.

Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.

Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…

Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.

Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta.  Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.

Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist.  Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.

Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.

Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.

On vaidlustamatult selge, et mõlema kollapsi teke ja arengurada on sarnased, kohati identsed. See ei saagi olla teisiti, sest kollapsi põhjused on peaaegu samad.

Ent asjade edasine käik ei ole sama, isegi mitte sarnane, sest Argentiina ja Eesti vahel on suur erinevus. Argentiina on suur riik ja argentiinlased suur rahvas, ent peamine on siiski see, et Ameerika kontinentidel veel ei ehitata ühtset riik-impeeriumi, nii nagu Venemaa ja Euroopa Liidu riik seda juba ammu on teinud ja praegu kiirenevalt ka teevad. Argentiinale suunati väljastpoolt riigi rikkusest tühjakspumpamise majandusmehhanism, kuid argentiina rahva riiklusvõime kaotamine territooriumi ülevõtmine läbi ei ole veel sealkandis eermärgiks seatud. Eestis aga küll.

Seepärast eksivad andestamatult raskelt kõik need, kes arvavad, et kollapsist väljatulemiseks on kasutatavad samad meetodid ja vahendid kui Argentiina puhul. See ei ole nii. Olgu tsiteeritud lõik artiklist: „Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid.“ Siin ja just siin see fataaalne erinevus ongi: Argentiinas ehitati üles tootmine, Eestis aga vastupidiselt on hävitatud kogu rahvuslik tootmine sihipärase poliitilis- ja majandusokupatsiooni tulemusena.

Omariiklus saab eksisteerida üksnes rahvusliku majanduse olemasolu korral. Kui seda pole, siis järgneb rahva omariiklusvõimetus suuromandi kaotuse läbi. See on see, mis seisab Eestil ees, see on see, mille vastu peab Eesti keskenduma.

Järelikult:

1. käimasolevad kulukärped on õige samm kuid ainult see pole Eesti päästmiseks piisav meede;

2. Eesti peab üles ehitama rahvusliku majanduse;

3. selleks tuleb üle minna protektsionistlikule majanduspoliitikale;

4. rahvas peab andma võimu eestikesksetele poliitilistele parteidele;

5. erakorralistele valimistele pole alternatiivi;

6. Eesti peab välja astuma Euroopa Liidust.

EIP analüüsitoimkond

17.05.2009.a.

521 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>