Tõnu Kalvet: Hallpead austa, kulupead kummarda … ainult mitte Europarlamendis!

Le Pen Eesti rahvatarkus käsib eakasse inimesse suhtuda austusega. Selle suhtumise taga on eestlase teadmine: eaka inimese elukogemus on kuldaväärt, seda ära põlata oleks lausrumalus; eakas on oma töö ja vaevaga pannud aluse meie tänasele elutasemele. Ilma tema vaevanägemiseta oleksime hulga halvemal järjel.

“Euroopalike väärtuste” hulka – mida meile EU-foorilise propagandakisa saatel päevast päeva pähe tambitakse – aga eestlaslikult lugupidav suhtumine eakatesse ei kuulu.

Värskeim näide selle kohta on 2009. aasta 6. mail Euroopa Parlamendis toimunu.

Mainitud päeval muutis Euroopa Parlament oma kodukorda. Kui seni oli kombeks, et EP uue, valimistejärgse koosseisu kõige esimest istungit juhatab EP vanim liige, siis uue kodukorra kohaselt teeb seda hoopis EP eelmise koosseisu esimees või – kui too ei peaks EP-sse tagasivalituks osutuma – EP vanim aseesimees.

Muudatuse põhjus oli väga proosaline: taheti iga hinna eest vältida, et Europarlamendi järgmise koosseisu avaistungit juhataks 81-aastane prantslane Jean-Marie Le Pen.

Veendunud eurovastane Le Pen on tuntud selle poolest, et ta ei keeruta, vaid nimetab asju alati nende õige nimega. See on toonud talle ausate, korralike inimeste lugupidamise ning valelike, alatute inimeste vihavaenu. Viimased panevad talle eriti pahaks kainet suhtumist holokausti-religiooni. Nimelt on Le Pen öelnud, et holokaust on kõigest üks detail ajaloos. Samuti on ta kahelnud, kas gaasikambrid ikka olid Saksa koonduslaagrites olemas, ja kui olidki, kas neid ikka kasutati laagrivangide – eriti juutide! – hävitamiseks.

Lisaks sellele on Le Pen avalikult öelnud, et Teise maailmasõja aegne Saksa okupatsioon Prantsusmaal polnudki tegelikult nii ebainimlik kui seda on katsutud kujutada. NB! Le Pen säilitas kaine mõtlemise ja faktitruuduse sellest hoolimata, et oli kaotanud sõjas isa – too oli oma kaluripaadiga sõitnud 1942. aastal miinile ja miiniplahvatuses hukkunud.

Teise maailmasõja alates oli Le Pen 11-aastane, lõppedes aga 17-aastane. Seega mäletab ta toonaseid sündmusi päris hästi – erinevalt neist, temast enamasti tunduvalt noorematest “poliitkorrektsuse valvekoertest”, kes polnud siis sündinudki ja/või elasid kõnealuste sündmuste toimumiskohast kaugel.

“Häda faktidele, kui need ei kinnita teooriat!” See põhimõte kehtib ka “Le Peni juhtumi” puhul.

Le Peni vastase kodukorramuudatuse läbisurujaks oli Europarlamendi kaks suuremat saadikurühma – konservatiivid ja sotsialistid. Tähtsuselt kolmas, liberaalide saadikurühm oli siiski selle muudatuse vastu. 2009. aasta märtsis, kui muudatusettepanek Europarlamendis esmakordselt välja käidi, ütles liberaalide saadikurühma juht, britt Graham Watson ajakirjandusele: “Pole mingit põhjust käia härra Le Peniga ümber teisiti kui teistega, isegi siis mitte, kui ta poliitika meile ei meeldi.”

Watsoni seisukoha taga polnud aga ometi võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine või austus endast vanema vastu. See tuli välja siis, kui ta ütles väljaandele “European Voice”, et Europarlamendi paremtsentristide ja sotsialistide juhid peaks kodukorramuudatuse asemel kulutama aega pigem sellele, et tagada Le Peni väljajäämine Europarlamendi järgmisest koosseisust.

“Le Peni juhtum” näitab niisiis veenvalt, et paljureklaamitud “euroopalike väärtuste” hulka ei kuulu:

  • lugupidamine eakate vastu;
  • mõttevabadus, s.h. õigus kahelda ja oma kahtlust väljendada;
  • kaine, faktidel põhinev mõtlemine;
  • reeglitest kinnipidamine.

Muide, viimatimainitud “euroopalikust väärtusest” saime lõplikult teadlikuks 2008. aastal – pärast seda, kui Iirimaa kodanikud ütlesid rahvahääletusel Lissaboni leppele otsustava “ei!”.

Mäletatavasti tõttas Euroopa Liidu juhtkond siis muutma reegleid poole mängu pealt. Kui enne Iirimaa referendumit oli kindlalt teada, et Lissaboni leppe jõustumiseks on vaja iga liikmesriigi heakskiitu ning kas või ühe liikmesriigi kodanike vastuseisu korral see lepe ei jõustu, siis pärast referendumit räägiti hoopis teist juttu. Väideti, et iirlased ei tohtivat “põhja lasta” lepet, mille olevat heaks kiitnud kõik ülejäänud liikmesriigid. Räägiti “referendumi läbikukkumisest”, “epohhiloova dokumendi läbikukutamisest” ja muust sellisest.

Viimaks jõuti niikaugele, et soovitati (loe: kästi) Iiri valitsusel vastu võtta otsus, et samas küsimuses korraldatakse uus rahvahääletus. Ei häbenetud välja öelda sedagi, et selle läbiviimiseks tuleb valida ikkagi “õige aeg”, muidu võivat taas tulla “vale tulemus”. Praeguse seisuga tuleb uus rahvahääletus Iirimaal 2009. aasta sügisel.

Eurokraatide toonast käitumist jälginu sai teha ainuvõimaliku järelduse: “euroopalike väärtuste” hulka kuulub kindlalt sõnamurdlikkus.

“Le Peni juhtumit” jälginu sai teha ainuvõimaliku järelduse: “euroopalike väärtuste” hulka kuulub ka lugupidamatus eakate vastu, mõttevabaduse allasurumine ning kaine, faktidel põhineva mõtlemise halvustamine.

Kõik teistele tehtu – nii hea kui ka halb – tuleb tegijale endale kunagi tagasi, ütleb üks teine eesti rahvatarkus.

81-aastast Le Peni tagakiusanud olevused seda kas ei teadnud või siis ei tahtnud teada.

Eks tulevik näita, millise “autasu” Saatus neile selle eest saadab…

Tõnu Kalvet
09.05.2009

552 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>