Vello Leito: Kes on Andrei Hvostov?

Andrei Hvostov kirjutab 28.05.2009 Eesti Ekspressis (täistekst ilmub Ekspressis 04.06.2009), et on olemas lahendus kuidas peatada eesti rahva hääbumine! No nii, väga mõjus, kas uus Julius Kuperjanov kaasaja kontekstis!

Ma ei tea kas Julius Kuperjanov oskas eesti keelt, aga ta rääkis keeles, mis oli mõistetav ilma sõnadeta: saagu eesti rahvale oma riik! et oma otsuste kaudu vabalt valida, kas hääbumine või kasvamine. See on parim igale isiklikult ja kollektiivselt kogu rahvale. Eks seepärast olegi inimeselt iseseisva otsustus- ja tegutsemisvabaduse äravõtmine (vangistus)  talle raske karistus, okupatsioon aga rahvale ike. Tunnen alati uhkust ja headmeelt selle üle, et Vabadussõja monumendil Kambjas on langenute mälestustahvlil koos Julius Kuperjanovi nimega ka minu vana-vanaisa Karl Leito nimi (isa väitel tookordne Kambja vallavanem).

Mis on Andrei Hvostovi sõnumi sisu. Ta kirjutab: „Ma olen eesti kirjanik. Mul ei lähe ükski päev ega ükski hetk meelest, et et ma kirjutan ja räägin väljasureva rahva väljasurevas keeles. /-/ Meil oli kaks loosungit: „Nõuame iseseisvust!“ ja „Maa tuleb täita lastega!“. /-/ . Esimene paleus on teostunud. /-/ Lahenduseks on anda lastele valimisõigus.“ No nii, väheste sõnadega märkimisväärsel määral mantrat.

Eesti rahvas on väljasurev rahvas, ütleb Hvostov. Aga ta valetab, sest tegelikult oleme me väljasuretamiseks väljavalitud rahvas. Jah, me teame seda (nii nagu suuurepäraselt teab seda ka A.H.) ning see teadmine suurendab riigi ja rahva võimalust ellu jääda, väärata sundnärbumine riigi kordategemise kaudu, näitemängulise iseseisvuse muutmise kaudu tegelikuks iseseisvuseks.

Eesti sai iseseisvuse, ütleb Hvostov. Aga ta valetab, sest me saime vaid saatanliku fatamorgaanilise etenduse iseseisvumisest. Kuid iseseisvuslased on selle endale hästi teadvustanud, nii nagu sellegi, et etendus on suunatud pimedatele ja nõrkadele. Rahvale ja riigile on jäänud veel võimalus ellu jääda.

Aga väljsuremisest on pääsetee olemas, ütleb Hvostov ja pakub uude usku pöördumist: usku võltsinguvabade valimiste võimalikkusest rahval, kes on koos riigiga ärakustutamiseks välja valitud. Pakkumine on liiga ülbe, et seda analüüsima hakata. Samas aga loogiline inimeselt, kes väidab, et Eesti on iseseisev riik, nii nagu on kooskõlas sellise inimese moraalikoodeksiga ka vastsündinute häälte kantimine ärakustutajate pokkerilauda.

Muidugi on meid väljasuretamiseks/ärakustutamiseks väljavalinud riigid meist tugevamad. See tähendab, et meie peame olema nendest targemad. Seepärast iseseivuslased ei laskugi mingisugustesse aruteludess e-hääletuse aususe üle. Me tõdeme ühemõtteliselt ja lõplikult: aus ja võltsinguvaba e-hääletus on aprioorselt võimatu. See tuleneb valimiskorralduse kohustuslikust nõudest, et iga vaatleja, ükskõik kes, näiteks mina kui vaatleja, pean saama takistamatult jälgida „hääle“ füüsilist kulgu kuni valimistulemuste väljakuulutamiseni. Kogu protsess peab olema videosalvestatav. E-valimiste korraldamine ausatel alustel pole võimalik, elektronid pole inimsilmale ega kaamerale nähtavad. Selline on eesti iseseisvuslaste usutunnistus.

Siinkohal ei hakka ma isegi avama seda võltsingute kuningriiki, mis valitseb valimisjaoskonnast andmete edastamise ja lõpptulemuste avaldamise vahel. See on tõeline imede maailm ja on igati mõistetav, miks Reformierakond püüab Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda vahetult enne eurovalimisi võimult kõrvaldada. Kõik seni väljaöeldud põhjendused on otsitud, tegelik põhjus peitub siseministri portfellis ja selles, mida kõike see võluportfell suudab valimistulemuste kallal korda saata.

Niisiis Andrei Hvostovi „usk“ on usk võltsingute vääramatusse ülimuslikkusesse. Palju ongi selle usu kaudu saavutatud ja saavutatav, seda mitte ainult valimistel, vaid ka nn telefonihääletustel. Viimane markantne juhtum tuli eile Londonist, kus brittide talendijahi võidu võttis „publikuhääletusel“ tantsutrupp Diversity ja teiseks „jäi“ ülemaailmse sensatsiooni tekitanud Susan Boyle. Jahmunud oli mitte ainult tantsutrupp vaid ka žurii.

Iseseisvuslased ei pööra end Hvostovi usku, meie teenime eesti moraali absoluutset eliiti – eesti iseseisvuslasi. Jah, Andrei Hvostov ei ole Julius Kuperjanovi sarnane, ehkki kirjutab eesti keeles. Ja oleks häbistav kui kunagi mingil põhjusel peaks minu nimi olema kuskil koos A.H. nimega. Ta on omas rollis võimekas ja andekas, ta kuulub eliiti, aga ta kuulub Eesti riigi ja rahva ärakustutajate käsilaste eliiti.

Ad vocem!

Kuni eesti rahvas ei julge endale tunnistada, et taasiseseisvumist ei olnud, et oli vaid geniaalsuseni salakaval skeem näidelda rahva vabaksandmist, et seejärel vene hirmuga sundida „vabatahtlikult“ EL-i liikmeks, et peale EL ja Venemaa ühinemist „Euroopa Ühiskodu“ projekti raames oleks Eesti „vabatahtlikult“ jällegi aborigeniseerimiskatlas. Kui aluseks võtta Medvedevi ja Putini avalikult väljaöeldud seisukohad, siis on täieliku viisavabaduseni jäänud 1,5 aastat, kahe föderatsiooni ühinemiseni 2,5 aastat. Kui Eesti pole enne seda välja astunud Euroopa Liidust hukkub Eesti riik ja rahvas Venemaa käe läbi ilma tankideta, meie omal vabal tahtel, sest Venemaa tarkus ja tahe meid hävitada on praegu palju suurem kui eesti rahva tarkus ja tahe vältida enda aborigeniseerimist. Muidugi, eesseisev majanduslik ja sotsiaaalne kaos võivad asju veel oluliselt kiirendada.

Seega olen teid kõige põhilisemas veelkord hoiatanud!

Vello Leito

31.05.2009

912 total views, 2 views today

Omasooiharate diplomaatide “elukaaslased” tahetakse võrdsustada diplomaatidega

 

USA valitsusel on kavas laiendada diplomaatide eesõigusi ja puutumatust ka diplomaatide homoseksuaalsetele partneritele, teatas 26. mail 2009 Slovakkia uudisteportaal BEO.

Välisminister Hillary Clinton on seisukohal, et see samm aitavat “kõrvaldada ebaõiglust” ja leida välisministeeriumisse uusi töötajaid.

Välisministeerium ei paista üldsegi hoolivat sellest, kuidas mõjuks see USA mainele, kui riiki esindaks raja taga homoseksuaalide paar, kirjutas BEO.

Tõnu Kalvet

Allikas: www.beo.sk

742 total views, 2 views today

Briti Iseseisvuspartei toetajaskond valitsuspartei omaga võrdne

 

Briti Iseseisvuspartei (ingl. k. United Kingdom Independence Party, lüh. UKIP) ja Tööerakonna toetus valijate hulgas on praegu võrdne: 16 protsenti. Veel mai algul pooldas Briti Iseseisvusparteid kuus protsenti valijaskonnast, teatas 21. mail 2009 uudisteportaal “EU Observer”.

“Hiljutiste uuringute kohaselt on umbes 60 protsenti me uutest poolehoidjatest pärit Tööerakonna endiste pooldajate hulgast,” ütles Briti Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage päevalehele “Times”.

Briti Iseseisvuspartei kavatseb ligema kahe nädala jooksul kulutada kaks miljonit naelsterlingit selgitustööle, mille abil meelitada oma leeri need Tööerakonna valijad, kes on tööerakondliku valitsuse praeguste suurte korruptsioonijuhtumitega rahulolematud.

Iseseisvusparteid toetas 16 protsenti valijatest ka eelmistel, 2004. aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel.

Allikad: “EU Observer”, “Times”, Briti Iseseisvuspartei kodulehekülg

Tõnu Kalvet

780 total views, 2 views today

Sisekaitseakadeemia õppejõud annab ülevaate olukorrast kevadises Gruusias

 

Eesti Sisekaitseakadeemia kriminoloogiaõppejõud, Tallinna Bibliofiilide Klubi liige Uno Traat teeb 26. mail avaliku ettekande teemal “Muljeid kevadisest tööreisist Gruusiasse”.

Kõnealune üritus toimub teisipäeval, 26. mail Tallinna Tehnikaülikooli õppekeskuse International University Audentes majas (Tondi tn. 55, endine Tondi kasarmu), täpsemalt selle esimese korruse auditooriumis nr. 110 ja algab kell 16.00.

Esinemine on eesti keeles, võimalikud on ka meeldivad gruusiapärased üllatused, teatas U. Traat.

Täpsemat teavet saab U. Traadilt endalt. E-post: utraat@hotmail.com. Mobiil: 55-988 3 89.

Tõnu Kalvet

739 total views, 2 views today

Vello Leito: Milleks on poliit-prostituutide paraadil vajalikud “tantsutüdrukud”?

Lugesin eilset Delfit. Nagu plaadimasinast tuleb Mart Laarilt: „Eesti seisab silmitsi raskete oludega – ülemaailmne finantskriis, kasvav töötus; meie pered on keerulises seisus.“ No nii, siin on kõik lihtne ja selge: süüdi on ülemaailmne imperialism (loe finantskriis).

Aga mis see siin veel on, arvamusrubriigis on Vilja Kiisleri artikkel „Kõik läheb mööda“. Sellest: “Ma ei jõua vahel ära imestada neid inimesi, kes arvasid, et „head ajad“ tulid selleks, et jääda. Mõni paistis tõsimeeli elavat arvamises, et kahekohalise arvuga mõõdetav majanduskasv jääb igavesti kestma, ehitades sellele ekslikule eeldusele üles oma elu ja eelarve. Ent tegelikult on ju tipud ja põhjad majanduses mõlemad täiesti normaalsed ning on ikka vaheldunud vääramatu järjekindlusega. /-/ Imelikul kombel ei tekitanud priiskamine küsimust, kas võiks ehk tegu olla haigusliku seisundiga.“ Kas tagantjärele tarkus Vilja Kiislerilt? Ei ole, vaat just selles see probleem ongi, et ei ole, tegemist on õigesti ajastatud, praeguse hetke „tarkusega“.

Kuidas on võimalik selline moraalne kõlvatus, mille vääramatuks lõpptulemuseks on mitte keeruline seis, vaid kaos ja kadu. See on võimalik sellepärast, et Eesti riigi juhtimine on lõppenud, tegelikult juba ammu lõppenud, seda asendab poliitiliste prostituutide paraad, milles laarid … ansipid, kõik riigikoguparteid, kõnnivad monoliitselt käsikäes ja lehvitavad lipukestega: ärge muretsege, me otsime ennastsalgavalt lahendeid, me hoolime teist!

Ja miks rahvas politproste mädamunadega laiali ei aja? Aga vaat millepärast! Paraadi ees, vana hea ameerikaliku kombe kohaselt, lähevad ju paraadi „tantsutüdrukud“, vilja kiislerite armee, kes hoogsalt viibutavad oma shouatribuutikat (loe: kirjutavad käbedalt iidamast ja aadamast, politproste ülistavad). Rahvas on lummatud, tähelepanu maha tapetud, paraadist on saanud meelelahutus, tõde on ära peidetud.

Aga äkki Vilja Kiisler omal ajal ei teadnud, et majanduskasvu polnudki juba 2004ndast aastast alates, selle kahekohaliselt suurusest rääkimata ja seetõttu ei saanud rahvast ise hoiatada? Äkki ta ei märganud neid, kes hoiatasid haigusliku seisundi kohta.

Teadis loomulikult ja märkas kah. Kasvõi sealtkaudu, et 2006/2007 olin ses suhtes eriti aktiivne ja mind siis veel meedias kuigivõrd avaldati, isegi Delfis. Jah, V. K. luges ka minu tähtsaimat artiklit „Teadmiste kohustuslik miinimum …“ (vt kodulehe päisest). Põhjalikult analüüsis artiklit ka Eesti Pank. Olen sellest varem kirjutanud kuidas see fakt tuli juhuslikult ilmsiks 2007. aastal Eesti Raadio valimisväitluse otsesaates saatjuhi kaudu. V.K. omalt poolt tõestas väga mõjusal moel, et oli minu seisukohtadega, faktidega, hoiatustega, jne vägagi hästi kursis. Ta tegi seda oma 17.12.2007.a. artikliga: „Asjad, millesse tark ei puutu.“ Ta pole minu nime välja kirjutanud kirjaridadesse, kuid on selle välja kirjutatud ridade vahele. Kõikidele minu pingutustele reageeris ta lihtsa liigutusega: viskas mulle üll vandenõuteoreetiku hullusärgi. Täna on vaidlustamtult selge, et vandenõuteooriat ei olnud, oli vaid faktoloogiliselt täpne ja ammendav analüüs. Vilja Kiisler aga ka täna jälle õige!

Tekib kohustuslik küsimus, kas Delfi on delfi? Loomulikult ei ole, Delfi on Delfi, ei peagi delfi olema, sest Delfi on eraomand ja teenib omaniku isiklikke huve. Seejuures eriti sümptomaatiline on see, kui endastmõistetavalt saavad sõna Delfis klikirahvuslased (vt kodulehelt: Vello Leito: „Kes on klikirahvuslased,“ 14.03.2008), aga mitte kunagi iseseisvusrahvuslased. Lihtsalt sellepärast, et Delfi omaniku(e) huvides ei ole Eesti iseseisvus ja eesti rahva omariiklus/riiklusvõime säilimine.

Aga kuidas jääb nendega, kes teevad tasulist tööd jätmaks muljet, et Delfi on delfi. Kõik vilja kiislerid muidugi arvavad, et kõik läheb mööda ja millegi eest vastust kanda ei tule – raha taskus, mis seal enam. Muidugi kõik läheb mööda, aga ei lähe mööda ilma tagajärgedeta – kaasinimestele tekitatud tragöödiad ei möödu kunagi tagajärgedeta. Mina pole tasuja! Sellised kuriteod jätavad aga pleki isiksuse külge. Neid ei saa keegi ega miski maha pesta, need käivad isiksusega kaasas igavikuliselt. Neid saab maha pesta vaid asjaosaline ise. Kuid see on väga raske.

Vello Leito

19.05.2009

Ad vocem: Kuidas on pääsenud ülekohus ja omakasu troonile? Vastus: vale, valetamise ja valetajate läbi.

945 total views, 3 views today

EIP analüüsitoimkond: Argentiina majanduskollaps 2001/2002 versus Eesti majanduskollaps 2009/2010

Pakume esmalt väga tähelepanelikuks lugemiseks üht kirjutist Äripäevast (07.05.2009) Argentiina majanduskollapsi kohta aastatel 2001-2002, et saaksite seda võrrelda Eestis praegu toimuvaga ja prognoosida asjade edasist käiku. Artiklile järgneb toimkonnapoolne analüüs. Artiklis tehtud rõhutused on toimkonnalt.

„Mida tõi peeso devalveerimine argentiinlastele?

Õigusblog: Sorainen. Advogaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando

Viimasel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.

Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.

2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.

Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.

Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.

Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.

Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.

Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.

Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.

Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.

Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…

Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.

Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta.  Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.

Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist.  Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.

Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.

Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.

On vaidlustamatult selge, et mõlema kollapsi teke ja arengurada on sarnased, kohati identsed. See ei saagi olla teisiti, sest kollapsi põhjused on peaaegu samad.

Ent asjade edasine käik ei ole sama, isegi mitte sarnane, sest Argentiina ja Eesti vahel on suur erinevus. Argentiina on suur riik ja argentiinlased suur rahvas, ent peamine on siiski see, et Ameerika kontinentidel veel ei ehitata ühtset riik-impeeriumi, nii nagu Venemaa ja Euroopa Liidu riik seda juba ammu on teinud ja praegu kiirenevalt ka teevad. Argentiinale suunati väljastpoolt riigi rikkusest tühjakspumpamise majandusmehhanism, kuid argentiina rahva riiklusvõime kaotamine territooriumi ülevõtmine läbi ei ole veel sealkandis eermärgiks seatud. Eestis aga küll.

Seepärast eksivad andestamatult raskelt kõik need, kes arvavad, et kollapsist väljatulemiseks on kasutatavad samad meetodid ja vahendid kui Argentiina puhul. See ei ole nii. Olgu tsiteeritud lõik artiklist: „Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid.“ Siin ja just siin see fataaalne erinevus ongi: Argentiinas ehitati üles tootmine, Eestis aga vastupidiselt on hävitatud kogu rahvuslik tootmine sihipärase poliitilis- ja majandusokupatsiooni tulemusena.

Omariiklus saab eksisteerida üksnes rahvusliku majanduse olemasolu korral. Kui seda pole, siis järgneb rahva omariiklusvõimetus suuromandi kaotuse läbi. See on see, mis seisab Eestil ees, see on see, mille vastu peab Eesti keskenduma.

Järelikult:

1. käimasolevad kulukärped on õige samm kuid ainult see pole Eesti päästmiseks piisav meede;

2. Eesti peab üles ehitama rahvusliku majanduse;

3. selleks tuleb üle minna protektsionistlikule majanduspoliitikale;

4. rahvas peab andma võimu eestikesksetele poliitilistele parteidele;

5. erakorralistele valimistele pole alternatiivi;

6. Eesti peab välja astuma Euroopa Liidust.

EIP analüüsitoimkond

17.05.2009.a.

874 total views, 2 views today

Vello Leito: Koloss, millel pole isegi mitte savist jalgu, südametunnistusest rääkimata

Iseseisvuslased, pidage meeles need nimed:

Eesti Kristlikud Demokraadid,

Eesti Memento Liit,

Eesti Omanike Keskliit,

Eesti Rahvuslik Liikumine,

Eesti Reservohvitseride Kogu,

Eesti Vabadusvõitlejate Liit,

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing,

Endiste Poliitvangide Liit,

Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit,

Isamaa ja Res Publica Liit,

Kindral Johan Laidoneri Selts,

Põllumeeste Kogu,

Soomepoiste Pärimusühing,

Soome Sõjaveteranide Eesti Ühing,

Tartu Rahu Põlistamise Selts.

Kõik need kokku moodutavad Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja, juriidilise isiku (?), mis leiab, et Eesti Rahvusringhääling õõnestab Eestis demokraatiat Euroopa Parlamendi valimiste-eelse väitluse korraldamisel (vt nende 14. 05. 2009 pöördumine).

EDRJ Koostöökoda, koloss, mil pole isegi savist jalgu, südametunnistusest rääkimata, jätab tähelepanu alt välja selle kõige olulisema, et Eesti riigis ei saagi olla demokraatiat, sest Eesti riiki ei ole 2004 asta 1. maist saadik olemas, vaid on Euroopa Liidu liikmesriik Eesti, liiduvabariik, mille territooriumil on ülimuslikuks Euroopa õigus, seega on kehtetu EV Põhiseadus. Neid häirib samuti see, et ERR tegevus õõnestab Euroopa Parlamendi valimisprotsessi legitiimsust. Seega tunnistab Koostöökoda ka sedakaudu Euroopa Parlamendi legitiimseks Eesti territooriumil.

Seega siis Koostöökoja-nimelisel kolossil jätkub isekat himu võidelda võimu pärast Euroopa Liidu nimelise liitriigi (=riigi) kõrgeimas valitavas organis. Olgu nii, sest kõik Koostöökoja liikmed on tunnistanud Eesti kuulumise EL-i legitiimseks/jätnud deklareerimata selle mittelegitiimsuse, seega lahti öelnud Eesti omariiklusest, misläbi neil on õigus võidelda võimu eest ülimusliku võõrvõimu organites.

See on olnud nende otsus, jäägu sedapuhuku ja siinkohal sellega nii nagu on. Ent mina, kes ma ei ole tunnustanud Eesti liitmist legitiimseks, vaid tõendan selle EV Põhiseaduse vastaseks teoks, pean oma kohuseks ja privilegeeritud õiguseks mõnitada Koostöökoja üle.

Nad võitlevad võimu pärast üksnes valimispropaganda faasis. Seega neil puudub mitte ainult südametunnistus ja lojaalsus vaid ka tarkus. Nad ei saa aru (?), et valimistulemused vormistatakse valimisvõltsingute kaudu valimiste ajal ja valimistulemuste võltsimise kaudu riigikoguparteide poolt segamatult ja ülbelt niisugusteks nagu see neile meeldib. Sealjuures ühe „koostöökoja“ liikme poolt, topeltmängur Isamaa ja Res Publica poolt. Kas nad pole endale ikka veel selgeks teinud, kuidas võltsiti kvalitatiivsel määral euroreferendum ja eelmised eurovalimised.

Koostöökoda peaks võltsingutega seonduva endale kiiresti selgeks tegema. Alustada võiksid nad aga treeningu huvides kõige lihtsamast: ultimaatumist Riigikogule, et kuni pole tühistatud e-valimisvõimalus kui põhimõtteliselt seadusevastane (vt 21.02.2009 artiklit: „EIP esimehe vastus Lass24.ee reporteri päringule e-valimiste küsimuses“), Koostöökogu tõkestab poliitiliste aktsioonidega valimiste toimumise. Kogu väidetavalt 25 000 liikmeline massiivsus peaks ju seda võimaldama.

E-valimiste keelustamisest Koostöökoja poliitilise tegevuse tulemusena oleks Eesti Iseseisvuspartei isegi väga huvitatud, sest see avaks EIP-le paremad võimalused kohalikel valimistel/erakorralistel Eesti kui liikmesriigi kõrgeima tasandi kohalikel valimistel – Riigikogu valimistel. Sest valimisvõltsingute tõkestamine e-valimistel ei ole põhimõtteliselt võimalik. Just sellepärast ongi Venemaa maailmas ainuke riik, mis Eesti eeskujul rakendab e-valimisi. Teistes riikides on nende riikide n.-ö koostöökojad suutnud e-valimised tõkestada.

Vello Leito

15.05.2009

844 total views, 3 views today

Tondil tuleb 14. mail ettekanne “Raha lugu”

 

Neljapäeval, 14. mail 2009 toimub Tallinnas Tondil, endises Audentese kõrgkooli hoones (Tondi tn. 55) avalik ettekanne teemal “Raha lugu”.

Mainitud ettekanne käsitleb maailma rahanduspoliitikas 2002. aastast kuni praeguseni toimunut ja selle põhjusi ning algab kl. 16.

Ettekande koostajaks ning tegijaks on Linnamuuseumi Klubi juht Jüri Ott.

Täpsemat teavet selle ürituse kohta jagab Jüri Ott ise (mobiil: 55-46 0 11).

Tõnu Kalvet

758 total views, 3 views today

Tõnu Kalvet: Hallpead austa, kulupead kummarda … ainult mitte Europarlamendis!

Le Pen Eesti rahvatarkus käsib eakasse inimesse suhtuda austusega. Selle suhtumise taga on eestlase teadmine: eaka inimese elukogemus on kuldaväärt, seda ära põlata oleks lausrumalus; eakas on oma töö ja vaevaga pannud aluse meie tänasele elutasemele. Ilma tema vaevanägemiseta oleksime hulga halvemal järjel.

“Euroopalike väärtuste” hulka – mida meile EU-foorilise propagandakisa saatel päevast päeva pähe tambitakse – aga eestlaslikult lugupidav suhtumine eakatesse ei kuulu.

Värskeim näide selle kohta on 2009. aasta 6. mail Euroopa Parlamendis toimunu.

Mainitud päeval muutis Euroopa Parlament oma kodukorda. Kui seni oli kombeks, et EP uue, valimistejärgse koosseisu kõige esimest istungit juhatab EP vanim liige, siis uue kodukorra kohaselt teeb seda hoopis EP eelmise koosseisu esimees või – kui too ei peaks EP-sse tagasivalituks osutuma – EP vanim aseesimees.

Muudatuse põhjus oli väga proosaline: taheti iga hinna eest vältida, et Europarlamendi järgmise koosseisu avaistungit juhataks 81-aastane prantslane Jean-Marie Le Pen.

Veendunud eurovastane Le Pen on tuntud selle poolest, et ta ei keeruta, vaid nimetab asju alati nende õige nimega. See on toonud talle ausate, korralike inimeste lugupidamise ning valelike, alatute inimeste vihavaenu. Viimased panevad talle eriti pahaks kainet suhtumist holokausti-religiooni. Nimelt on Le Pen öelnud, et holokaust on kõigest üks detail ajaloos. Samuti on ta kahelnud, kas gaasikambrid ikka olid Saksa koonduslaagrites olemas, ja kui olidki, kas neid ikka kasutati laagrivangide – eriti juutide! – hävitamiseks.

Lisaks sellele on Le Pen avalikult öelnud, et Teise maailmasõja aegne Saksa okupatsioon Prantsusmaal polnudki tegelikult nii ebainimlik kui seda on katsutud kujutada. NB! Le Pen säilitas kaine mõtlemise ja faktitruuduse sellest hoolimata, et oli kaotanud sõjas isa – too oli oma kaluripaadiga sõitnud 1942. aastal miinile ja miiniplahvatuses hukkunud.

Teise maailmasõja alates oli Le Pen 11-aastane, lõppedes aga 17-aastane. Seega mäletab ta toonaseid sündmusi päris hästi – erinevalt neist, temast enamasti tunduvalt noorematest “poliitkorrektsuse valvekoertest”, kes polnud siis sündinudki ja/või elasid kõnealuste sündmuste toimumiskohast kaugel.

“Häda faktidele, kui need ei kinnita teooriat!” See põhimõte kehtib ka “Le Peni juhtumi” puhul.

Le Peni vastase kodukorramuudatuse läbisurujaks oli Europarlamendi kaks suuremat saadikurühma – konservatiivid ja sotsialistid. Tähtsuselt kolmas, liberaalide saadikurühm oli siiski selle muudatuse vastu. 2009. aasta märtsis, kui muudatusettepanek Europarlamendis esmakordselt välja käidi, ütles liberaalide saadikurühma juht, britt Graham Watson ajakirjandusele: “Pole mingit põhjust käia härra Le Peniga ümber teisiti kui teistega, isegi siis mitte, kui ta poliitika meile ei meeldi.”

Watsoni seisukoha taga polnud aga ometi võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine või austus endast vanema vastu. See tuli välja siis, kui ta ütles väljaandele “European Voice”, et Europarlamendi paremtsentristide ja sotsialistide juhid peaks kodukorramuudatuse asemel kulutama aega pigem sellele, et tagada Le Peni väljajäämine Europarlamendi järgmisest koosseisust.

“Le Peni juhtum” näitab niisiis veenvalt, et paljureklaamitud “euroopalike väärtuste” hulka ei kuulu:

  • lugupidamine eakate vastu;
  • mõttevabadus, s.h. õigus kahelda ja oma kahtlust väljendada;
  • kaine, faktidel põhinev mõtlemine;
  • reeglitest kinnipidamine.

Muide, viimatimainitud “euroopalikust väärtusest” saime lõplikult teadlikuks 2008. aastal – pärast seda, kui Iirimaa kodanikud ütlesid rahvahääletusel Lissaboni leppele otsustava “ei!”.

Mäletatavasti tõttas Euroopa Liidu juhtkond siis muutma reegleid poole mängu pealt. Kui enne Iirimaa referendumit oli kindlalt teada, et Lissaboni leppe jõustumiseks on vaja iga liikmesriigi heakskiitu ning kas või ühe liikmesriigi kodanike vastuseisu korral see lepe ei jõustu, siis pärast referendumit räägiti hoopis teist juttu. Väideti, et iirlased ei tohtivat “põhja lasta” lepet, mille olevat heaks kiitnud kõik ülejäänud liikmesriigid. Räägiti “referendumi läbikukkumisest”, “epohhiloova dokumendi läbikukutamisest” ja muust sellisest.

Viimaks jõuti niikaugele, et soovitati (loe: kästi) Iiri valitsusel vastu võtta otsus, et samas küsimuses korraldatakse uus rahvahääletus. Ei häbenetud välja öelda sedagi, et selle läbiviimiseks tuleb valida ikkagi “õige aeg”, muidu võivat taas tulla “vale tulemus”. Praeguse seisuga tuleb uus rahvahääletus Iirimaal 2009. aasta sügisel.

Eurokraatide toonast käitumist jälginu sai teha ainuvõimaliku järelduse: “euroopalike väärtuste” hulka kuulub kindlalt sõnamurdlikkus.

“Le Peni juhtumit” jälginu sai teha ainuvõimaliku järelduse: “euroopalike väärtuste” hulka kuulub ka lugupidamatus eakate vastu, mõttevabaduse allasurumine ning kaine, faktidel põhineva mõtlemise halvustamine.

Kõik teistele tehtu – nii hea kui ka halb – tuleb tegijale endale kunagi tagasi, ütleb üks teine eesti rahvatarkus.

81-aastast Le Peni tagakiusanud olevused seda kas ei teadnud või siis ei tahtnud teada.

Eks tulevik näita, millise “autasu” Saatus neile selle eest saadab…

Tõnu Kalvet
09.05.2009

981 total views, 2 views today

EIP analüüsitoimkond: Viis aastat EL liikmesriigi staatust

Eestile sai siis 1. mail viis aastat Euroopa Liidu liikmelisust. Meedias valitseb aga samahästi kui surmavaikus ilma juubelijuubeldusteta, üksnes mingi: me veel mõtleme, rsk.

Toimkond leidis vaid ühe arvestatava juubelitemaatilise kirjutise: “Ärajäänud kaos ehk Eesti viis aastat euroliidus”, Vahur Koorits, Dagne Hanschmidt, 02.05.2009, Delfi. Esmapilgul justnagu siiras võidurõõm, et näe, Vello Leito eksis, (2007.a. valimisstuudios prognoosis ta, et Eesti majandus kollapseerub ja Eestis tekib majanduslik ning sotsiaalne kaos), tegelikult läheb aga iseseisvusvastastel kõik hästi, kuid teksti lähemal analüüsimisel võidurõõmu siiski ei kohta. Euroheeroldid on muutnud väga kidakeelseteks ja tõsisteks. Juba loo sissejuhatus hämmastab: ” /-/ ähvardati enne Euroopa Liiduga liitumist, ent suurem osa süsimusti ennustusi tõeks ei saanud, …” No nii, suurem osa ei saanud, väiksem osa aga sai! Sellega on sisuliselt juba kõik öeldud. Eks võitluses elu ja surma peale ole ikka nii, et suurem osa kuulidest ei tapa, ainult väiksem osa neist. Sellevõrra siis surm kergem?

Viie aasta taguseid fortes paraadmarsse, et EL tagab meile ühe hooga täieliku iseseisvuse, suveräänsuse, julgeoleku, kaitse Venemaa vastu, majandusliku õitsengu jne, selliseid enam ei kohta. Neid asedab kogu kirjutises vaid üks taoline verbaaläbarik: “Arvestatavat immigratsiooni Eestisse pole (Venemaalt – Toim.) seni toimunud, pigem on toimunud rahva väljaränne. Samas ei saa edasist immigratsiooni kasvu välistada. Venemaa pole Euroopa Liiduga liitumise soovi avaldanud ja keegi pole Venemaad seal ka väga näha tahtnud.”

No nii, aga kui avaldab, mis siis saab? Järsku polegi tühjad sõnad need arvukad Venemaa võimukandjate väited, et meeldigu see kellelgi või mitte, aga Venemaa loeb ennast juba EL liikmete hulka kuuluvaks. Võib-olla Medvedev ei teinudki nalja kui ta eelmisel sügisel ütles, et täielik viisavabadus EL ja Venemaa vahel tuleb kahe aasta pärast, liitumine aasta hiljem. Mis siis saab? Siis saabki Euroopa ühiskodu valmis ja eestlasest saab saapaviksija Toompea nõlval. Igal juhul euroheeroldid juba pakivad vaikselt oma pasunaid.

Küllap poleks isegi seda juubelilugu kirjutatud kui autoreid üks kaval virvatuluke poleks ära petnud, täpselt nii nagu see juhtus palju aastaid tagasi Siim Kallasega kui ajalukku läks tema igihaljas: tohutu 40%-ne majanduskasv … eee … koos inflatsiooniga!

Koorits ja Hanschmidt: “Praegu on Eesti SKP 2/3 suurem kui viie aasta eest /-/. 2004. aastal oli SKP jooksevhindades 151 miljardit krooni, 2008. aastal 248 miljardit.” Seega siis tohutu majanduskasv 65%, … koos inflatsiooniga! Märkimata on jäetud muidugi, et seejuures tekkis 270 miljardine võlakoormus … ilma inflatsioonita!

Tegelikku olukorda – “ilma inflatsioonita” – iseloomustab võib-olla kõige paremini üks süsimust (anonüümne) ennustus Delfist: “Eesti inimesed ei ole veel valmis tõe teadasaamiseks. Terve Eesti jookseks siis mööda ilma laiali. Kui arvate, et tõekoorma all on kerge elada, siis te eksite – tõde on väga raske kuulata. Inimesed saage aru, et me valetame ainult teie endi pärast.”

Ka järgmine anonüümne ennustus kuulub sellesse süsimusta tapvasse vähemusse: “Karjäärikommunist Ansip täidab oma “ülesannet” – hukutada Eesti Vabariik.”

On selge, et normaalset sotsiaalset ja majanduslikku kaost, sellist millest oleks võimalik välja tulla, lükatakse kõikide perverssete vahenditega ikka ja jälle edasi – oodatakse saatuslikku käsku (Moskvast Brüsseli kaudu): “Delete”.

EIP teabetoimkond
07.05.2009

770 total views, 2 views today

Eesti Iseseisvuspartei pressiavaldus, 05.05.2009

Eesti Iseseisvuspartei pressiavaldus: Eesti majandus vajab tervenemiseks praeguse kriisi kiiret ja jõulist intensiivistamist

Keskerakonna esimehe viimane võimuperiood majandusministrina tõestas vastuvaidlematult, et Eesti majanduse tervendamiseks pole ta sobiv isik. Enne Edgar Savisaare saamist majandusministriks oli eraisikute laenukoormus vaid 8 miljardit krooni, ent E. Savisaar ei säästnud värve, kirjeldamaks, kui lubamatult suur see koormus on ja lubas, et võimule saades tervendab olukorra. Pärast ministriportfelli kättesaamist võlalõksu kasvamisest enam juttu polnud, vähimaidki põhimõttelisi muudatusi ette ei võetud.

Ent majanduse ekspressravi on vältimatult vajalik. Kui lasta aga Keskerakond valitsusse, siis tõestaks see kõikidele üleöö, et Keskerakonna võimulolek ja Eesti majanduse hea käekäik ei liigu käsikäes, ja et toolide ümbertõstmine Riigikogus ei päästa rahvast hukatusest ja piinast.

Seda kiiremini jõuaks ühiskonnani arusaam, et ilma erakorraliste valimisteta rahva omariiklusvõime ei säili; et Riigikogu vajab täielikku ja põhimõttelist, mitte aga osalist ja näilist verevahetust; et ilma selleta sureb võim ja majandus veremürgitusse.

Suur lootus lasub sellel, et pärast Europarlamendi valimisi plahvatuslikult kasvama hakkav tööpuudus toob esile uued poliitilised liidrid, kes suudavad töö kaotanud inimesed viia selge, pettekujutlusest vaba arusaamani, et inimeste saatus on ainuüksi nende endi kätes, ja suudavad sundida koomaseisus Riigikogu ja presidenti kuulutama välja erakorralised valimised.

Eesti Iseseisvuspartei teeb seda, mis on tema võimuses erakorraliste valimiste tekkimisele kaasaaitamisel, praegu veel hüpoteetilisele päästeparteile kaasaaitamisel – oma kompetentsi ja kogemusi pakkudes. Loomulikult oleme valmis vajadusel vastu võtma ka poliitilise liidrirolli ja vastutuse – juhul, kui sotsiaalne tellimus Eesti Iseseisvusparteile peaks tekkima. Samas teatame siinkohal Eesti ühiskonnale oma veendumusest, et ilma EIP kompetentsi ja kompromissitu missioonitundeta Eesti toime ei tule.

Aeg ei oota, võimuorganismi veremürgitus areneb kiiresti edasi, iga tegu šokiteraapia teel on pingutust väärt … isegi Keskerakonna visiit – lühivisiit! – võimule. Mida varem eesti inimesed vabanevad petlikust usust Keskerakonda kui Eesti ühiskonna lunastajasse, seda varem saab alata ka ühiskonna ravi ja ülesehitamine.

On õige, et Eesti vajab vahetust – vahetust väljastpoolt Riigikogu.

Eesti Iseseisvuspartei
5. mail 2009. a.

846 total views, 2 views today

Eesti Iseseisvuspartei pressiavaldus: President T. H. Ilves eksis ja valetas

Oma tänases tervituses mõttetalgulistele ütles president Ilves: “Üht ja ainsat suurt ideed, mis võluvitsana kõik me probleemid lahendaks, ei ole paraku olemas.” Selles ta eksib.

Veel ütles ta: “Loodetavasti suudame täna olla küpsemad kui kümmekond aastat tagasi, mil langesime Eesti Nokia otsimise lõksu.” Sellega ta valetas, sest Eesti langetati hoopis Euroopa Liiduga liitmise lõksu.

Ta ütles veel: “… meil on oma riik”. Sellega valetas ta teistkordselt, sest meil ei ole enam oma riiki – Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik liiduvabariigi staatuses kuna Euroopa õigus on ülimuslik EV Põhiseaduse suhtes; seega viimane kaotas kehtivuse 2004. aastal.

Ta ütles ka: “Eestit kui riiki tulekski käsitleda kui eestlaste pika-ajaliste mõttetalgute keskset ideed.” Ja selles on tal õigus.

Eesti Iseseivuspartei deklareerib: kõikepäästev idee on olemas, selleks on Eesti uus iseseisvumine, väljaastumine Euroopa Liidust ja seejärel protektsionistliku rahvusliku majanduse välkkiire ülesehitamine. Välja tuleb astuda aasta jooksul, sest lähiaastatel Euroopa Liit kui liitriik ja Venemaa ühinevad ning ellujäämise väravad sulguvad Eesti riigi jaoks.

Eesti Iseseisvuspartei
1. mail 2009

847 total views, 2 views today