Jaan Hatto: Kas osaleda 1. mai mõttetalgutel?

Valitsejad on alati püüdnud oma huvides rahvale ette sööta “kõrget eesmärki”: hommikuvalguses terendavat õhulossi. Kommunistidele oli see kommunismi saabumine, kommunistide järel tulnutele IME ja Euroopa Liit. Meie praegusele poliitilisele eliidile on selleks euro kasutusele võtmine, kusjuures rahvale ei räägi keegi, mida tähendaks rahvuslikust vääringust loobumine ja unitaarvääringule üleminek. Ei mainita isegi vahetuskurssi millega see üleminek aset leiaks. Eurole üleminek on rahanduses sama, mida oli kolhoosikorrale üleminek põllumajanduses.

Keegi ei eita, et 1. mai “Teeme ära!”-kampaania on saanud ajakirjanduses tähelepanu osaliseks, mida see vaevalt väärib. Rahvale ülevalt poolt peale surutud kampaaniad, mis hõigatakse välja tankistide suu läbi ja puhutakse suureks võimurite kontrollitud meedias, on omased totalitaarsetele režiimidele. 1. mai kampaania lähendab Eestit pigem totalitaarsele ühiskonnale kui viiele jõukamale Euroopa riigile (kellest kolm ei kuulugi EL-i ega kavatsegi üle minna eurole).

Nagu “viinapoe-mõttetalgud”

Minu arust käisid “teeme ära”-laadsed maailmaparandamise mõttetalgud nõukogude ajal iga viinapoe juures. Vaevalt küll kommunistlik režiim seeläbi paremaks muutus, vaevalt et üldse muutus. Teemad olid sealgi etteantud, kõigest ei saanud rääkida, sest mõni talguline oleks võinud teised topsivennad üles anda, lootuses orjapajukile mõned kopikad juurde teenida. Kogu perestroika oli viinapoe mõttetalgute jätkamine ääretus mõõtkavas. Keegi irvhammas pistis juba tollal, et perestroika tähendab muuta kõike, ilma et midagi muutuks.

Kui midagi soovitakse muuta vajalikus suunas, tuleb objekti kohta hankida võimalikult põhjalik, tõene, eri allikatest pärinev informatsioon. Vastasel juhul ei pruugi muutus toimuda üldse soovitud suunas. Objekti all pean siin silmas nähtust, eset jne, mida soovitakse muuta. Kui sellist informatsiooni ei ole või ei soovita seda hankida, siis hakkab kogu ettevõtmine tahes-tahtmata meenutama keskaegsete alkeemikute lõputuid vaidlusi teemal “kuidas igasugu kõntsast kulda teha”.

Eesmärk – muutus – iseenesest võib-olla ratsionaalne, mida keegi ei vaidlusta: metsad prahist puhtaks, ainelise heaolu paranemine jms. Kui aga puudub oskus ja/või info, mida soovitud muutus eeldaks, muutub eesmärgile liikumine tragikoomiliseks seikluseks, nagu läks kilplastel kõrgel müüril kasvanud rohu väärtustamisega. Põhjuste asemel võideldakse tagajärgedega. Nii võib negatiivse nähtuse kõrvaldamise asemel selle hoopis põlistada. Metsa alla on ilmunud uus prügi ja eelmise aasta “õnnestunud aktsiooni” võiks korrata ja kordama jäädagi, jäämata tühjade kätega.

Näiteks kui minu õu oleks prahti täis, siis ma ei teeks sellest pilti ega paneks seda kõigile vaatamiseks lehte. Kui mina oleks Eesti poliitik, siis oleksin lasknud Eesti metsad prügist puhtaks teha täies vaikuses ja tollal veel rikka riigi kulul. Muidugi oleksin välja selgitanud põhjused, miks prügi metsa alla üldse satub ja ka süüdlased, kelle kaudu see sinna satub. Teinuksin seda enne kui asjaosalised ise oleks üldse adunud, et neile kuri pilk on langenud. Lõpuks oleksin teinud kõik endast oleneva, et Eesti metsad ja metsaalused jääksid puhtaks. Prügi täis maa ei räägi rahvast ega selle juhtidest head. Näiteks Rootsi metsaalused ei ole prahti täis.

Tegelikku olukorda on rahva eest kiivalt varjatud juba hea hulk aastaid. Seetõttu on mul põhjust sügavalt kahelda, kas mõttetalgutel osalejatel ikka on olemas igakülgne info nii olukorrast Eestis kui meid ümbritsevast maailmast. Kui isegi kellelgi on, siis ei oleks sellest abi, sest ajusid võib ragistada vaid etteantud teemadel.

“Uue ja parema maakera ehitajate” nõksud

Vaba vaim pannakse ahelaisse. Aheldatud vaim on kui lõigatud tiibadega lind, keda võib korraks imetleda, kuid kes kuhugi ei jõua. Veel enam: kui valmis on teemad, siis võib oletada, et kusagil lauasahtlis on valmis samuti “lahendused”, mille peale talgulised “peavad tulema”. Nõnda saab rahvale ette sööta poliitikuile vajalikke otsuseid nii, et need otsused paistaks rahva enda tahtena, kuigi pole eriti populaarsed. On põhjust karta, et üks “suur idee”, mille peale mõttetalgud tulevad, on eurole üleminek. Rahvas ei saa eurole üle minna. Rahvas saab “toetada” eurole üleminekut, sellepärast püütakse võimalikult palju kokku saada inimesi – statiste. Kuulda on samuti üksikuid hääli kodanikuühiskonnast ja osalusdemokraatiast. Paraku eeldab nii kodanikuühiskond kui ka osalusdemokraatia eelkõige ikkagi aktiivset osalust, mitte osalemist pelga statistina.

Mida ma virisen, võib küsida, virisejaid niigi igal pool. Kui mul endal ei ole ühtegi ideed, kuidas Eestit paremaks muuta, kas ei oleks parem kui ma üldse vait oleksin?

Selline idee on mul aga olemas küll. Soovitan “uue ja parema maakera ehitajatel” alustada iseendast, jätkata sealt, kus Vargamäe Andresel pooleli jäi.

Jaan Hatto,
iseseisvuslane

748 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>