Vello Leito: Mõned mõtted

Mõte nr 1

Olen alati vältinud Tallinnasse sissesõidul maršruudil Tartu maanteelt Kristiine Prismasse hommikust kella üheksast kellaaega, et vältida ummikuid Ülemistel ja Tehnika-Endla ristil. Mõned päevad tagasi olin sunnitud seda siiski tegema, ent sissesõidul puudusid igasusgused ummikud. Vaatasin hämmastunult ringi ja mulle meenusid Taavi Veskimäe sõnad, et kui me majanduses midagi ette ei võta, siis sureme jääsurma. Jah, jõudis minuni, „jääaeg“ on juba saabunud: peaaegu mitte ühtegi veokit tänavatel, vaid luksussõiduautod, neidki näpuotsaga – Tallinnast on saanud kummituslinn.

Mõte nr 2

Lugesin meediateateid selle kohta, kuidas 2. aprillil 10 000 Läti õpetajat avaldasid meelt palgakärbete vastu ja mulle meenus üks sovjetiaegne tšuktsi-seeria anekdoot. Otsustati nimelt välja selgitada, kes kannatab kõige kauem välja nälga, kas inglane, ameeriklane või tšuktsi. Et nad salaja süüa ei saaks pandi kolmik eraldi lukustatud ruumidesse ja selleks, et neid ei peaks pidevalt valvama pandi ruumidesse telefonid, noh, et kui enam vastu ei pea, siis helistagu. Inglane ja ameeriklane helistasid peagi kuid tšuktsi vaikis. Lõpuks otsustati vaadata, et mis lahti ja näevad: tšuktsi istub telefoni ees ja palvetab: telepone, telepone, tšuktsi kušat hotšet (andku tšuktsid mulle andeks, mina pole anekdooti välja mõelnud). Vaatan mina Läti õpetajate meeleavaldust ja „kuulen“: telepone, telepone, … Muidugi, ega Eesti õpetajad teistsugused ole.

Mõte nr 3

Jääaeg Eesti majanduses on niisiis kohal, otsuste asemel tekib loosungeid, palju loosungeid, terve toidulaua täis. Kas eesti rahvas läheb mäekunne kummardama: telepone, telepone … . Ma usun küll, et läheb, et paljud lähevad. Kuid kõik ei lähe. Aga kui palju on neid, kes hoopis teklefonitoru tõstaks? On neidki, ent nemad ei otsusta mitte milleski mitte midagi, sest nemad on statistid. Otsustavad üksnes need, kes toru ei tõsta ja seda vääramatus teadmises, et toru teises otsas pole enam ammu juba kedagi, katsealused on surmalõksu meelitatud – alanud on võitlus elu ja surma peale.

Kas eesti rahva jaoks on olemas veel mingi väljapääs? Põhimõtteliselt on. Kõik otsustab see kui kiiresti kasvab sotsiaalne tellimus, kui kiiresti ja arvukalt tekib inimesi, kes oskavad näha „asju öös“, arutleda nagu 03.04.2009 see anonüümne kommentaator Delfis: „Küll aga on Tarand IRL ja RF poolt loodud segadusetekitaja, et vältida Iseseisvuspartei mõjuvõimu kasvu! Või koguni EIP kandidaadi võitu!“ Nii ongi, Eesti rahva ainuke šanss ellujäämiseks on Eesti Iseseisvuspartei ja erakorralised valimised hiljemalt sügisel.

Mõte nr 4

Olen Kivisildniku talendi austaja, talle pole Eestis võrdset – tühjast kohast välja kasvavad ootamatud pöörded lootusetust idiotismist ehmatava geniaalsuseni mõjuvad kui ameerika mägedes sõitmine. Tema vapile sobibki tema ‘ammune kahtlus, et ta on Jumal’. Minul sellist kahtlust enda suhtes pole kuid mul on üks teistsugune kahtlus. Ja nimelt: kui ma pidevat mõtlemist ei lõpeta, siis ma hakkan asju nägema nagu Jumal. Täna on pühapäev ja mul on õigus täna rohkem mitte mõelda – et mitte näha jubedusi.

Vello Leito,

pühapäeval, 05. märtsil 2009

686 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>