Maaema messil 25. aprillil peab põhiettekande Vello Leito teemal: Eesti majandust 91 aastat. Aga kuidas edasi? (Loe ettekande teese ja CV-d)

ETTEKANDE TEESID

Enne iseseisvumist 1918. aastal oli Eesti üks Venemaa Balti kubermangudest. Kuigi Vene tsaaririik oli 19. sajandi lõpus, 20. alguses administratiivselt oma paarsada aastat Euroopast maha jäänud, siiski algas majanduslik kasv peale kuuendat Vene-Türgi sõda. Tagasilöök tuli 1905. aasta rahutuste käigus kuid Stolõpini reformide toel tõusis Venemaa enne I Maailamasõda siiski 6 suurima majandusriigi hulka, Venemaad kutsuti maailma viljaaidaks.

Majanduse kasv Venemaal oli piirkondlikult väga ebühtlane, õnneks Balti riikide ja Eesti kasuks, põhjuseks muidugi meie geopoliitiliselt soodne asukoht. Ehitati välja tihe raudteevõrk aastatel 1870-1896, samuti ehitati raudteede lõpp-punktides välja Tallinna, Paldiski ja Pärnu sadam. Ehitati välja tolle aja kohta väga suured tööstusettevõtted: Vene Balti Laevatehas (15 000 töölist), Kreenholm (11 000 töölist), Beckeri tehas, Peetri Laevatehas, Dvigatel, Balti Manufaktuur, jne. Põllumajanduses oli kokku 4,1 miljonit ha (nendest 57,9% kuulus mõisnikele), mis suures osas töötas ekspordile.

Seega enne I Maailmasõda oli Eesti majanduslik potentsiaal hea, Vabadussõja alguseks oli olukord loomulikult oluliselt halveneneud, selle lõppedes aga veelgi halvem. Paranes veidi rahvastikuline olukord, sest Venemaal elanud 200 000-st eestlasest tuli tagasi optantidena 40 000.

Majanduse päästmiseks riigistati peale Vabadussõda maad ja loodi 55 000 asundustalu. Algas plahvatuslik väikeettevõtete loomine, kuid suurtööstust jalgadele tõsta ei õnnestunud ja 1924.a. kriis võttis viimasegi. Valitsus tegi oma maine päästmiseks n.-ö Laari, kuulutades, et tootmist pole vajagi, ostame sisse! Vindumine lõppes 1933. aastal ulatusliku krooni devalveerimisega (35%), mis mõjus päästvalt, algas uus majanduskasv.

Viimasele vaatamata jäi Eesti majandus argraar- ja ressursimajanduseseks, suurtootmine ei taastunudki, välja arvatud põlevkivi- ja tselluloositööstus.

Kolonialistlik kontroll Eesti majanduse üle suurenes aasta-aastalt, eriti Saksamaa suurenva kontrolli läbi meie ressurssidele: põlevkivi, tselluloos, fosforiit (näiteks kohustus valitsus müüma rikastatud fosforiiti Saksamaale kuid ei ehitanud väetisetehast, mistõttu imporditi fosforväetist monopoolsete hindadega!). Tol ajal loodud suuremad ettevõtted olid kas täiesti või osaliselt välisomandis, nii nagu tänapäevalgi näha saame.

Peale II Maailmasõda algas kollektiviseerimise kaudu massiivne agraarindustrialiseerimine, kogu tootmise riigistamise kaudu nõukogulik massiiv-industrialiseetrimine, mis 80-ndate aastate alguseks oli andnud keskpärase elatustaseme kuid vähese tootevaliku eratarbimissektorile.

Väited, et NSV Liidu majandus algas 80-ndatel aastatel kokku kukkuma, on valed: aastatel 1981- 1989 oli sisemajanduse koguprodukti kasv keskmiselt 2,1% aastas, mis pole küll suur, ent rahuldav siiski. Majanduslangus algas alles 1989.a. teisel poolel.

Perestroika, ehk NSV Liidu reorganiseerimine algatati 1987. aastal ja selleks, et luua Euroopa ühiskodu: ühine liitriik ookeanist ookeanini. Grandioosse ümberkorralduse ei tinginud niisiis mitte majanduslangus, vaid asjaolu, et Hiina oli alustanud ülikiiret majndustõusu, ohustades sellega Lääne hegemooniat. Euraasia impeeriumi loomise käik oli täpselt väljatöötatud, meetodid (IME oli selle üks väike koostisosa) ja taotlused Balti riikide suhtes samuti. Üli-impeeriumi koosseisus ei ole ette nähtud rahvusriike ja rahvaid, lõppeesmärgiks on kodanike üliriik. Just selles kontekstis on vaadeldav kõik see, mis on toimunud Eesti majanduses.

1992-94.a. toimunud raha- ja omandireformi käigus hävitati rahvusliku majanduse, eriti põllumajanduse arengu eeldused. 1998.a toimunud Eesti rahvusliku panganduse hävitamisega võeti võimalus Eesti rahvuslikul majandusel üldse ellu jääda.

2003. aastal käivitati valitsuse juhtimisel kinnisvaramulli ülepuhumine välisriikide ja -raha huvides. Eraisikute ja erafirmade summaarne laenukoormus on tänaseks tõusnud 270 miljardi kroonini, mis on suuruselt võrdne ca 145%-ga SKP kogumahust, 110 000 leibkonda on end uputanud laenukoormusesse keskmise suuurusega 1 miljon krooni. Kogu selle strateegia lõppeesmärk on eesti riikluse hukutamine, just nii nagu Euroopa Liidu kui unitaarse liitriigi lõppeesmärk seda ette näeb.

Lõksu meelitati inimesed riigikoguparteide ja valitsuse poolt valega, et Eesti majandus kasvab, ehkki tegelikult majanduskasv lõppes 2003. aasta lõpus ja edasine oli vaid kasvu illusioon, mis tulenes laenuraha sissevoolust. Valitsusparteid varjasid ja varjavad ka täna, et rahvas laenas end silmusesse üksnes selle vale tõttu. Kui valitsus oleks rahvale välja öelnud tõe majanduskasvu illusoorsuse kohta, poleks keegi end võlasilmusesse laenanud.

Juhul kui eesti rahvas soovib säilitada omariiklust ja vältida enda aborigeniseerimist, siis tuleb taastada rahvuslik majandus – omariikluse elukeskkond. Selleks tuleb vältimatult riigikokku viia poliitiline opositsioon, mis praegu täielikult puudub. Riigikogu poliitilist kooslust muutmata ei ole võimalik riiki ja rahvast päästa põhimõtteliselt, sest majandus on muudetud teadlikult ja tahtlikult jätkusuutmatuks välishuvide käsu all olevate riigikoguparteide poolt.

Lähtudes oletusest, et Eesti huvisid kaitsvad poliitilised jõud saavad võimaluse kujundada Eesti majandus-strateegiat, siis milliseks see muuta? Sellest räägin Maaema messil.

Vello Leito

CV

Sündisin 1941. aastal Iisakus. 1959. aastal lõpetasin Rapla Keskkooli (nüüd I Gümnaasium), 1966. aastal lõpetasin Tallinna Tehnikaülikooli automaatika-telemehhaanika erialal. Tööaastad möödusid väljatöötajana-leiutajana elektroonika ja elektri valdkonnas. 1992. aastal algatasin Eesti Leiutajate Liidu loomist, olin pikaajaliselt Liidu aseesimees.

Põhilisteks huvialadeks on olnud filosoofia, parapsühholoogia ja anomaalsed füüsilised nähtused. Aastatel 1965-1975 olin aktiivne lektor ja huvialase kirjanduse nn samizdat tõlkija.

Poliitiline tegevus algas 1991. aastal kui mind kutsuti Eesti Komitee juhatuse mittekoosseisuliseks nõunikuks. Töötasin välja Eesti Komitee majanduskavad Eesti Majandusreform I ja Eesti Majandusreform II, ning arengustrateegia Eesti Tee (loe brožüür: “Eesti tee”, Tallinn 1992).

Olen 1993. aastal loodud Tuleviku Eesti Erakonna asutajaliige, mis peale 1999. tehtud nimemuutust kannab Eesti Iseseisvupartei nime. Alates 2003. aastast olen EIP esimees (v.a 2004. aastal). Ei ole kuulunud ei komparteisse ega komsomoli.

1996. aastal alustasin analüütilist tööd Eesti majanduse, välispoliitika, suurriikide salapoliitika ja geopoliitika valdkonnas, eesmärgiga luua uus ja kõikehõlmav Eesti arengustsenaarium – Eesti iseseisvus- ja geopoliitiline doktriin. Seni on ilmunud selles kontekstis raamatud “Euroopa Liit tagantvaates” ning “Eesti & geopoliitika”. Kokku on raamatud ilmunud viies trükis. Ettevalmistamisel on kolmas raamat, mis käsitleb Eesti majandust. Selles osas käimasolevat analüütilist tööd olen jooksvalt avaldanud Eesti Iseseisvuspartei kodulehel www.iseseisvuspartei.ee.

922 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>