Tõnu Kalvet: Rahvuslastevastase “nõiajahi” hetkeseis Saksamaal: võimurite Pyrrose võit

Kel on hirm naha vahel, see käitub tihti totralt. Selle rahvatarkuse paikapidavust näitas ilmekalt Saksa võimude äsjane käitumine. Nimelt kuulutasid nad 4. märtsiks 2009 välja tõelise nõiajahi, ametlikus keelepruugis: üleriikliku haarangu. “Nõia osatäitjaks” olid sedapuhku Saksa rahvuslased.

Üleriikliku politseioperatsiooni käigus otsiti läbi rahvuslaste elu- ja tööruume ning võeti ära esemeid, mis politseile ei meeldinud.

“Kriminaaljälitusorganite koordineeritud ettevõtmise eesmärk on ennekõike konfiskeerida keelatud esemeid nagu helikandjad, et tõhusalt ja ulatuslikult tegutseda paremäärmusluse levimise vastu,” selgitas oma asjaomases pressiteates Saksa kriminaalpolitseiamet.

Sama päeva lõpuks võisid politseinikud oma ülemustele ette kanda “suurest töövõidust”. Selleks oli: 104 süüalust, rohkem kui 200 läbiotsitud korterit ja u. 45 000 konfiskeeritud helikandjat. Ära olevat võetud ka u. 170 raali ja u. 70 relva. Operatsiooni teravik oli aga suunatud ikkagi helikandjate vastu.

Miks?

Stuttgardi peaprokurör Siegfried Mahler põhjendas seda nii: “Muusika ehitab ukse, mille kaudu noori inimesi [paremäärmusluse juurde] peibutatakse.”

Muusika mõju on tõepoolest suur. Ja mitte üksnes noortele. Tarbimisühiskonna niiditõmbajad teavad seda väga hästi.

Ometi ei saa Mahleri põhjendust tõsiselt võtta. Täpsemalt öeldes: praegusaja Saksamaal ei saa seda enam tõsiselt võtta. Tegelik põhjus seisneb hoopis muus: tervet Euroopat haaranud majanduskriisi käigus kasvab rahulolematus Saksa ühiskonnas lausa iga päevaga.

Üha rohkem inimesi Saksamaal taipab, et ühiskonna seniste juhtide räägitu on olnud vale ja eksitav. Sakslased ei taha enam olla Euroopa Liidu “lüpsilehmaks” – liikmesriigiks, kes peab ühiskassasse maksma tunduvalt rohkem kui sealt tagasi saab. Nad ei taha enam nuumata multikultuurse ühiskonna lahutamatut koostisosa – harimatuid, laisku ja kohanemisvõimetuid võõramaalasi. Saksa majanduses alanud koondamis- ja pankrotilainega on töötute armeesse lisandunud juba hulgaliselt sakslasi. NB! hea väljaõppega, haritud sakslasi. Neid ja muulaste parasiteerivat osa üheaegselt ülal pidada käib isegi kõrgeltarenenud Saksa sotsiaalhoolekandel juba tasapisi üle jõu. Seepärast sakslaste rahulolematus aina kasvabki.

Selle rahulolematuse kasvuga samaaegselt kasvab ka rahvuslaste populaarsus. Koguni sedavõrd, et rahvuslaste seisukohtade ja nõudmiste “pehmemat, seeditavamat” osa on sunnitud üle võtma juba lausa võimuparteid. Ilmekaks näiteks selle kohta on 2008. aasta detsembrikuine “riigikeelesõda”.

“Riigikeelesõda” lõhestas ka Saksa poliitilise eliidi

Valitsusjuht Angela Merkeli juhitava erakonna, Kristlik-Demokraatliku Liidu (lüh. KDL) üks eakamaid ja lugupeetumaid liikmeid, 79-aastane Leodegar Probst esitas tookord põhiseaduse muutmise ettepaneku, mille kohaselt sätestataks saksa keel Saksamaa ainsa riigikeelena.

Võõramaalaste ja võõrausuliste organisatsioonid ning nende käepikenduseks olevad sakslased asusid täiendusettepanekut kohe ründama, nimetades seda populistlikuks, multikultuursesse ühiskonda sobimatuks, liigvaraseks ja halvaks aprillinaljaks, liiga sakslastekeskseks, liiga natsionalistlikuks ja milleks kõigeks veel.

Üllataval kombel läks “rindejoon” ses küsimuses aga mitte parteide vahelt, vaid hoopis parteide seest. Riigikeele põhiseadusse raiumisel oli tulihingelisi pooldajaid ning vastaseid sisuliselt igas parlamendierakonnas, sealhulgas ka parlamendisaadikute hulgas. Olukorda ei lahendanud isegi see, et valitsusjuht Merkel oli kõnealuse ettepaneku vastu.

Meenutuseks: “riigikeelesõja” käivitas roheliste partei etteotsa valitud türklane Cem Özdemir oma novembrikuise ettepanekuga, et Saksa koolide õppekavva lisataks uue ainena…türgi keel. Vastukäiguna soovitaski KDL detsembris lisada Saksa Liitvabariigi põhiseaduse 22. paragrahvile üheainsa, kuid see-eest kõneka lause: “Saksamaa Liitvabariigi keeleks on saksa keel.” (Saksa keeles: “Die Sprache der Bundesrepublik ist Deutsch.“)

“Ühegi maa rahvusliku ja kultuurilise eneseteadvuse jaoks pole tähtsamat tegurit kui on keel. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist 17 on riigikeele sätestanud ka põhiseaduses. Kolmest saksakeelsest riigist ainult ühel pole keel põhiseaduslikult ega õiguslikult sätestatud. See on just see riik, kes oma nime selle keele järgi on saanud.”

Nii ütles… ei, mitte mõni rahvuslaste juhtfiguur, vaid hoopis Saksa parlamendi alamkoja, Liidupäeva esimees – Norbert Lammert (KDL). Süüdistustele, et see parandusettepanek olevat ebademokraatlik ja võõramaalaste suhtes ebasõbralik, vastas Lammert nii: “Säärased ütlused ainult kinnitavad vajadust saksa keele tähtsust selgelt esile tuua.”

Temast ei jäänud maha ka Liidupäeva aseesimees, sotsiaaldemokraat Wolfgang Thierse, kes ütles KDL-i ettepanekut toetades järgmist: “Me peaksime saksa keele tooma põhiseaduse tasandile. See ettepanek taotleb ju õigupoolest midagi enesestmõistetavat; kõva vastuseis sellele on ärevusttekitav ja näitab, et meil on vaja selle üle diskuteerida. Väited, justnagu oleks see ettepanek võõramaalastevaenulik ja takistaks poliitilist lõimumist, on mu meelest kohatud.”

Enne prääniku kasutamist proovitakse rahvuslasi mõjutada piitsaga

Saksa rahvuslased on seadnud oma maa poliitilise eliidi niisiis raskesse seisu. Sel eliidil on valida vaid mõne käitumisviisi vahel: 1) võtta üle rahvuslaste seisukohad ja asuda neid ise ellu viima, 2) taanduda vabatahtlikult ja jätta võim rahvuslastele, 3) kutsuda rahvuslased kampa, s.t. kaasata nad võimuorganitesse, 4) lähtuda jõupositsioonilt: kõiki vahendeid kasutades rahvuslasi survestada ja muul moel taga kiusata.

Seni on peale jäänud viimase variandi pooldajad. “Kõva kätt” pooldava seltskonna pealejäämist näitas ka 4. märtsil 2009 käivitatud üleriiklik “nõiajaht”. Ometi saab seda võimurite võiduks pidada vaid väga tinglikult. Parimalgi juhul on tegemist Pyrrhose võiduga. Saksa rahvuslasi see “helikandjate-nõiajaht” rivist välja lüüa ei suutnud. Vastupidi, muutis nad veelgi sihikindlamaks. Ja kuna nad on suurepäraselt organiseeritud ja majanduslikult üsna tugevad (eesti rahvuslastest igatahes suurusjärkude võrra jõukamad), siis pole Saksamaad valitseval klikil lootustki neid murda.

Võimas liitlane – üha süvenev majanduskriis – muudab Saksa rahvuslased nädal-nädalalt, päev-päevalt aina tugevamaks, aina mõjukamaks. On ainult ajaküsimus, millal võimurid otsustavad neile piitsa asemel präänikut pakkuda.

Seni aga jätkavad hirmust totraks läinud võimurid veel piitsaga vehkimist, õigemini: umbropsu rapsimist…

Tõnu Kalvet

851 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>