Tõnu Kalvet: Meeltesegaduses kirik ründas oma vastaste asemel hoopis … rahvuslasi

Millest saab ära tunda meeltesegaduses inimest või muud isendit?

Eks ikka sellest, et ta teeb selliseidki asju, mis on talle endale kahjulikud.

Sama kehtib ka meeltesegaduses inimühenduse (võõrapäraselt: organisatsiooni) kohta. Suurbritannia mõjukaima usuorganisatsiooni, anglikaani kiriku hiljutine käitumine iseloomustab sedalaadi meeltesegadust väga ilmekalt.

Teisipäeval, 10. veebruaril 2009 otsustas anglikaani kiriku suurkogu, et kiriku vaimulikud ega ilmalikud liikmed ei tohi kuuluda teatud erakonda(desse).

“Mis selles siis nii erilist on?” võidakse siinkohal küsida. “On ju teada, et terve hulk vasakpoolseid ja liberaalseid erakondi on kiriku suhtes vaenulikult meelestatud. Miks peakski siis kirik taluma oma liikmete kuulumist sellistesse organisatsioonidesse?”

Ent selles asja uba ongi. Anglikaani kiriku suurkogu otsustas keelata oma liikmetel kuulumise mitte mõnda vasakpoolsesse või liberaalsesse parteisse, vaid hoopis… rahvuslaste organisatsioonidesse! Suurkogu sellealase otsuse kohaselt ei tohi anglikaani kiriku liikmed kuuluda “Briti Rahvuslikku Parteisse ega ühtegi muusse paremäärmuslikku erakonda”.

Otsuse eelnõu esitaja, Vasantha Gnanadoss, põhjendas seda nii: “Eelnõu heakskiitmine muudab Briti Rahvusparteil ja sarnastel organisatsioonidel edaspidi raskemaks väita, et neid toetavad ka anglikaani vaimulikud või kiriku mõningad esindajad.”

Eelnõu poolt hääletas enam kui kolmsada, vastu aga ainult kolmteist saadikut. “Lenin oleks anglikaani kiriku käitumise üle igatahes uhke,” kirjutas selle sammu kohta pilklikult Ungari rahvuslaste populaarseim portaal “Kuruc”.

Tõsi, paljast suurkogu heakskiidust kõnealuse keelu kehtima hakkamiseks veel ei piisa. Nimelt näeb seadus ette, et eelnõu lõplikuks jõustumiseks peab selle heaks kiitma ka parlament.

Vaatlejate hinnangul oli anglikaani kiriku selle sammu taga see, et 2008. aasta novembris internetti lekitatud Briti Rahvuspartei liikmete nimekirjas leidus ka vaimulikke. Täpsemalt öeldes: viis vaimulikku.

Vaimulike kõrval leidus toona avalikustatud nimekirjas ka arste, politseiohvitsere, tegev- ja erusõjaväelasi, kõrgkoolide õppejõude, tuntud teadlasi. Internetti lekitatud nimekirjas oli ära toodud ka iga liikme töökoht, elukoht, e-posti aadress ja telefoninumber, osal liikmetest koguni nende kooliealiste laste nimi ja vanus.

Briti Rahvuspartei esimees Nick Griffin oli liikmete nimekirja internetti lekitamisest muidugi häiritud, kuid leidis asjas siiski ka midagi head, öeldes BBC-le antud raadiousutluses umbes järgmist: “Nüüd näevad kõik, et me liikmeskond ei koosnegi skinheadidest, nagu seda siiani korduvalt on väidetud.”

Muide, novembrikuine skandaal tekitas eriti suuri ebameeldivusi Briti Rahvusparteisse kuulunud politseinikele. Seda sellepärast, et Suurbritannia valitsus oli juba 2004. aastal keelanud korravalvuritel Briti Rahvusparteis olla.

Tagakiusamistele vaatamata kasvab Briti Rahvuspartei mõju pidevalt. 2008. aasta mais toimunud kohalike omavalitsuste valimistel sai Briti Rahvuspartei kogu riigis volikogudesse sada esindajat. Seda on rohkem kui kunagi varem.

Erakonna ajaloo suurimaks saavutuseks peetakse aga oma esindaja saamist Londoni volikokku. See samm on seda hinnatavam, et Londoni volikogus on kõigest 25 kohta. Briti Rahvuspartei saadik Londoni volikogus, Richard Barnbrook, sai 2008. aasta maikuistel valimistel Londoni valijate 5,3 protsendi toetuse. Huvitav, kuid samas mitte üllatav fakt sellega seoses on see, et pärast Barnbrooki saamist volikokku teatasid nii vasakpoolsete kui ka konservatiivide saadikud otsekohe, et keelduvad igasugusest koostööst Briti Rahvuspartei esindajaga.

Vasakpoolsete ja konservatiivsete parteide tõmblemist võib veel kuidagi mõista. On ju päev-päevalt populaarsemaks ja mõjuvõimsamaks muutuv Briti Rahvuspartei neile üha tõsisemaks konkurendiks.

Küll aga on täiesti mõistusevastane anglikaani kiriku ülalmainitud samm. Seda eriti veel olukorras, kus Briti Kristlik Partei oli sunnitud – NB! anglikaani kiriku veebruarikuise suurkoguga samal ajal! – reklaamima jumala olemasolu lausa välireklaami abil.

Nimelt laskis Kristlik Partei 15 tuhande Briti naela (u. 265 tuhande Eesti krooni) eest paigutada kuulsate Londoni punast värvi busside küljele kaheks nädalaks sellise reklaamkirja: “Jumal on kindlasti olemas. Nii et astu Kristlikku Parteisse ja tunne elust rõõmu!”

Tuntud Briti päevalehe “Daily Mail” andmetel (5. veebr. 2009) tegi Kristlik Partei seda vastukaaluks Briti Humanistliku Seltsi eestvõttel 2009. aasta algupoolel korraldatud ateistlikule kampaaniale, milles – samuti punaste busside küljele paigutatud reklaami abil – kutsuti inimesi üles mitte muretsema usuküsimuste pärast, kuna tõenäoliselt polevatki jumalat olemas.

Täiearuline, tervest mõistusest lähtuv inimene ei pruugi kuuluda ühtegi kirikusse ega muusse usuorganisatsiooni. Selline inimene ei saa aga kohe kindlasti aru, miks peaks mõni usuorganisatsioon tegutsema iseenese huvide vastu – ründama oma vaenlaste asemel hoopis oma liitlasi.

Mida siis sellises olukorras teha?

Nähtavasti vaid üht: paluda jumalat, et see valgustaks totrusemülkasse vajunud kirikujuhte ja teeks nende meeltesegadusele lõpu.

Pärast sellist palvet on aga aeg rõõmustada me Suurbritannia aatekaaslaste aina kasvava mõjujõu üle ja öelda neile: “Olete tublid! Hoiame teile pöialt! Jätkake samas vaimus!”

Tõnu Kalvet

735 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>