Risto Teinonen: Eesti Ekspressi loo kommentaariks

Aasta viimases Eesti Ekspressis ilmus Mart Zirnaski lugu: „Natsiõiguslase „jõulukink“ eestlastele“ (netiversioonis on pealkirjaks: „Natsi-Risto „jõulukink““). Kommentaariumites on oletatud, et tegemist on Kapo tellitud artikliga. Ma ei oleks valmis sellist uskuma, kuigi võimatu see ka pole. Toon siin mõned faktid artikli tekkeloost ning kommentaarid ka kirjutise enda kohta, kuid ka üldisemalt veidi kaitse õnnestumisest menetluse ajal.

Novembris lõppenud kriminaalmenetluse vältel kirjutas hr Zirnask mulle mitmel korral ja küsis, milline on menetluse hetkeseis. Tavaliselt vastasin pikalt ja tavaliselt EE-s midagi teema kohta ei ilmunud. Olen korduvalt põhjendanud ajakirjandusega suhtemist sellega, et meie riigis võib poliitilise repressiooni eest kaitsta vaid avalikkus, mitte nö õiguskaitsesüsteem. Seega olen suhelnud ka nende ajakirjanikega, kelle meelestatus pole just kõige positiivsem. Mõte on olnud see, et kui vaenulik ajakirjanik soovib midagi kirjutada, teeb ta seda igal juhul, kuid mõnikord õnnestub tulemust koostöö abil suunata.

Ei ole ka uudis, et olen menetluse käigus vastanud Kapole ja prokuratuurile – need kaks moodustavad repressiivsüsteemi – vägagi ülbelt. Loogika seisneb selles, et inimene, kes seadusi rikkunud ei ole, ei tohi riigivõimu karta. Kui kartma hakkame, jäämegi kartma. Meil on demokraatia ja meil peaks olema ka õigusriik. See tähendab, et riik peab meie õigusi austama, ja kartma peaks kodaniku asemel see ametnik, kes on olnud valmis kodanike õigusti rikkuma, ning see poliitik, kes ametnikule selliseid ülesandeid on andnud.

„Meie“ puhul on halvasti läinud see, et meie endi hulgas on leidunud neid, kes on kasutanud juhust isiklikuks kättemaksuks. See on vast inimeste hulgas üsna tüüpiline käitumine, sellest võiks pikemalt kirjutada mõni psühholoog. See, et poliitilise repressiooni käigus võeti sihikule just mind, tuleneb ilmselt sellest, et arvati mind olevat kerge riigist minema hirmutada ning sellega oleks saavutatud põhiline eesmärk: oleks õnnestunud hirmutada neid, kes minuga samu veendumisi jagavad ja tehtud selle kaudu „natside“ tegevusele Eestis lõpp. Paraku leidus meie hulgas isegi selliseid isikuid, kes arvasid, et minule pealesurutud „esinatsi“ roll on midagi kadestamise väärset. Paraku leidus ka neid, kes ei ole tahtnud aru saada sellest, et repressiooni ajal suhtlesin kõikide isikutega, kellel siin riigis avaliku arvamuse kujundamisel on kasvõi mingisugune mõju. Nii on heidetud ette igasugust, näiteks seda, et olen kohvikus vestelnud Linnar Priimäega. On tema maine ükskõik milline ja suhtume temasse ükskõik kuidas, ta on vaieldamatult isik, kes vajadusel saab meie ühiskonnas oma hääle kuuldavale. Saaksin kriitikast aru, kui kritiseerijad oleksid mu kaitseks kasvõi midagi teinud – kuid kui kuna nad vaatasid represseerimist mõnuga kõrvalt, olgu palun vait, kui represseeritu teeb enda kaitseks kõik võimaliku.

Ajakirjandusega suhtlemist on peetud eputamiseks, samas pole loomulikult leidunud kedagi, kes astuks esile ja ütleks „miks te teda taga kiusate, ma pooldan samu aateid“, rääkimata sellest, et öeldaks „tema ei ole natside juht, mina olen!“. Mitte keegi ei taha esile astuda, kõik tahavad muidugi elada oma elu rahulikult edasi. Seda oleksin tahtnud ka mina, kuid valida ei antud. Jaanuaris tuleb kohtuprotsess Kapo vastu, kuid advokaat, kelle abi olen kasutanud, ei julge avalikult asjaga tegeleda ega istungile tulla – ta kardab, et Kapo ruineerib ta eraelu. Elamegi sellises riigis. Kuid eks meil ole võimalus riiki kujundada, olles julged ja hoides kokku. Üksteist kahjustades kaotame.

Kuid EE artikli juurde tagasi. Ma ei ole artiklit „tellinud“. Saatsin EE-le nädala Fläshiks pildi, millel olid „võidu veinid“, Kapos võidu saavutamise tähistamiseks ja toeks olnud isikutele kinkimiseks tehtud veinipudelid. Pilt oli eelnevalt tuttav ka Kapole, kus töötajad aktiivselt kodanike Orkuti kontosid vaatlevad (kriminaalmentluse materjalide hulgas oli taoline „vaatlusprotokoll“). Tulemuseks oli see, et hr Zirnask võttis ühendust ja ütles, et soovib menetluse lõpulugu kirjutada. Ta küsis selleks ka mu tuttavate telefoninumbreid. Hr Zirnask intervjueeris minu andmetel umbes tosinat isikut, nende hulgas oli ka EIP juhatuse liikmeid. Kallutatud sai loost selle läbi, et Zirnask tsiteeris ainult neid isikuid, kelle jutust oli midagi negatiivsed välja lõigata. Ainus „omadest“, kes julges oma nime all esineda ja kelle jutt oli neutraalne, oli Tauno Rahnu, ja tema jutt piirdubki ainult nelja sõnaga. Peale tema on tsitaate veel Jaanikalt (Jaanika Kressa), Toomaselt (Toomas Virkus), Eesti Rahvussotslialistliku Töölispartei asutajalt Kerttu Ionilt ning Valdo Paddarilt, keda kirjeldatakse kui „konservatiivset rahvuslast“. Olen püüdnud vältida mind kahjustada tahtnud isikute ründamist ja püüan seda vältida ka siinkohal. Nii pole ma ülekuulamisel välja öelnud, kelle idee „natsionaalsotsialistlik laagrikool“ oli (polnud minu idee), kes andis skinheadidele nimetuse SA-mees (ka polnud mina) jne. Las uurijad panid kõik minu „pattudena“ kirja, vahet pole, sest kuritegu niikuinii puudub. Need lugejad, kellele eespool mainitud nimed on tuttavad, teavad ka sündmuste tausta. Need, kes ei tea, ei peagi vast rohkem teadma. Igaljuhul positiivseid asju rääkinud isikutega tehtud intervjuud on loost välja jäetud, sisse on pandud kõik võimalik negatiivne isikutelt, kes arvavad, et ma olen ründamist väärt. Selles osas võin rahul olla, et olen juhindunud oma käitumises hiina tarkusest: elage nii, et küla halvad inimesed kardavad või vihkavad teid, ja head inimesed austavad teid“.

Kirjutises on väidetud, et olen oma aatekaaslased solvumiseni ära tüüdanud, minu ja aatekaaslaste suhted olevat rikutud. See on vale. Üritused on jätkunud ja neid tuleb ka tuleval aastal, ka sõltumata minust. Aatekaaslastega pole aatelisel pinnal mingit probleemi. Isiklikel põhjustel probleeme on, see on kahjuks tõsi. Kuid ka nende osas tuleb paraku viidata juba eespool toodud laimamisele endiste lähedaste poolt. „Skinnide“ ja „mitteskinnide“ suhetes ei ole samuti mingeid probleeme näha ning üritustele on „skinidele“ uks alati avatud. Rahvusmeelsed noored on noorsoo parim osa. Kui meil oleks riigijuhtimise juures sama patriootlikke inimesi kui seda on „skinheadid“, võiksime olla kindlad, et Eesti rahvusriik jääb püsima. Artiklis toodud „skinheadluse uurija“ Marika Mikkori väide, et „skinheadide“ ja „valgekraede“ aate sisu on erinev, on vale. Meil on ühine aade ja ühised huvid. Meie aate sisu on kirjas Eesti Vabariigi preambulis – see on võidelda selle nimel, et igavesti jääks püsima eesti keel, eesti kultuur ja iseseisev Eesti Vabariik, mille ülesanne ongi eestluse säilitamine. Oma aate nimel peame üksteist kaitsma, ja seda ka üle piiride aidates neid, kes oma rahvusriiki kaitsta tahavad.

Menetluse käigus ülekuulatute protokolle on minu kätte sattunud (Kapo on saatnud) kuus tükki. Juba nende alusel kujuneb hästi pilt sellest, kuidas erinevate iseloomudega isikud ülekuulamisel käituvad. On neid, kes räägivad tõtt (nagu tunnistajal tulebki), on neid, kes keskenduvad enda puhtaks pesemisele, ülepakutud kahetsusele, ülepingutatud heale mälule loetledes kõikide üritustel osalenute nimed jne. See kõik on inimlik. Aga kui täisaeline meesterahvas kurdab stiilis, et „nad tulid ja heiskasid haakristilipu mu õuel ja ma kahetsen!“, siis on sellest raske aru saada. Õnneks ei peagi, vist?

Kriminaalmenetlust minu suhtes juhtis alguses juhtivprokurör Heili Sepp, kes veebruaris päästeti tööle Justiitsministeeriumi. Tema asemele tuli vanemprokurör Kretel Tamm, kellega ma pole ühtegi korda kokku puutunud, ja keda samuti ei paistnud Kapo töötajate seaduserikkumised huvitavat, kuigi menetluse seaduslikkuse järelevalve kuulus tema ülesannette hulka. Kretel Tamm esitab EE artiklis väga huvitava ja isegi šokeeriva mõtte: „

„… siis kas me tõesti peame ära ootama, kuni mõnele minnakse kallale ja tekitatakse kehavigastusi“. Ta viitab sellele, et riik peaks karistama enne kui kuritegu on toimunud, ainult oletades, et selline on kunagi tulevikus toimumas? On olemas põhimõte, et karistada saab ainult seaduse alusel, kuid nüüd ollakse siis teel sinna, kus karistada saaks isegi ilma, et karistamise aluseks tegu oleks olemas. Sellest Kretel Tamme mõttest tuleb meelde vana hiina lugu, mis toodud Lin Jutangi teoses: „Arusaamise kunst“. Hiina oli õige vanal ajal ühes keisririigis mitmeaastane põud. Jumalate lepitamiseks keelas keiser viina valmistamise. Ta lasi vangi panna ühe mehe, kelle juurest oli leitud viina valmistamise seadmed. Keisri nõuandja vaidles vastu, kuid miski ei aidanud. Ühel päeval läks keiser oma nõuandjaga hobuvankril vaatama, kuidas kodanikud maal elavad. Tee ääres jalutas üks mees. „Keiser – laske vahistada too mees!“, ütles nõunandja. „Mille eest?“, küsis keiser. „Süüdistame teda vägistamises“, vastas nõuandja. „Kas ta on kedagi vägistanud?“, küsis keiser selle peale, ja nõuandja vastas: „Ei, kuid tal on selleks vahendid olemas“. Loo järgi keiser sai nõuandja vihjest aru, hakkas naerma ja vabastas mehe, kes oli viina valmistamise seadmete omamise eest kinni pandud. – Kas ka meie riigi „õiguskaitseorganite“ töötajad oleksid vihjest aru saanud?

EE artiklis oli siiski ka midagi positiivset. Nimelt tsitaat Riigikogu õiguskomisjoni esimehelt Ken-Marti Vaherilt: „Panna inimesi vangi nende arusaamade alusel ei oleks humaansele ühiskonnale omane. Nii jõuaksime varsti orwellilikku hirmuriiki“. – Nagu teame, selliseid orwellilikke hirmuriike on Euroopas juba olemas. Näiteks holokausti-muinasjutu kohta tohib ajaloolane kirjutada vaid seadusega paika pandud „tõdesid“, isegi kui ta jõuaks oma uurimistöös teistsuguste järeldusteni. Kui ta uurimus seaduses määratud nägemust ei kinnita, ees on aastatepikkune vangistus. Paraku just sellise õiguskorra suunas liigume meiegi – juhul kui kardame riiki ja lepime kõigega, mida meile tehakse.

Risto Teinonen
kolm bakalaureust
Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige

860 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81