Tõnu Kalvet: Eurosaadikud ülbitsesid Tšehhi riigipeaga

„See on uskumatu!“ iseloomustas Tšehhi president temaga kohtunud Euroopa Parlamendi saadikute käitumist

„Te pole siin Pariisi barrikaadidel!“ ja teisigi karme sõnu oli Václav Klaus sunnitud ütlema hiljuti, 5. detsembril Praha lossis Euroopa Parlamendi saadikurühmade juhtidega kohtudes.

President Klausi ärrituse kutsus esile kõrgetasemelise delegatsiooni mitmegi liikme väljakutsuv, lausa ülbe käitumine.

Otsa tegi lahti roheliste saadikurühma kaasesimees, 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste üks juhte Daniel Cohn-Bendit. „Tõin Teile kingiks lipu, mida olevat siin Praha lossis näha igal pool. See on Euroopa Liidu lipp, sestap panen ta siia Teie ette,“ ütles Cohn-Bendit sissejuhatuseks, ärritades juba selgi moel Euroopa Liidu ainsa liikmesriigi presidenti, kes endiselt keeldub oma residentsile EL-i lippu heiskamast.

Seejärel juhtis Cohn-Bendit tähelepanu sellele, et EL-i eesistujamaaks olles (2009. a. 1. jaanuarist kuni juuni lõpuni. – T.K.) tuleb Tšehhi Vabariigil kindlasti tegeleda kliimamuutuste-alase paketiga. „Olen veendunud, et kliimamuutused kujutavad endast mitte üksnes võimalikku, vaid ka tegelikku ohtu me planeedi edasisele arengule. Ma tuginen teaduslikule seisukohale ning Euroopa Parlamendi saadikute enamuse seisukohale ja tean, et Te pole minuga sama meelt. Võite uskuda, mida ise tahate, mina olen veendunud, et üleilmne soojenemine on tegelikkus, mitte pelgalt minu uskumus,“ ütles Cohn-Bendit riigipeale, kes peab looduse kaitsmist küll vajalikuks, kuid hindab üleilmset soojenemist siiski udujutuks.

„Mis puudutab Lissaboni lepet, siis Teie sellealased seisukohad mind ei huvita. Ma tahan teada, mida Te siis peale hakkate, kui Tšehhi Esindajatekoda ja Senat selle leppe heaks kiidab. Kas austate rahvaesindajate demokraatlikku tahet? Te peate selle leppe allkirjastama,“ ütles roheliste juht mehele, kes on Lissaboni lepet korduvalt ja ägedalt arvustanud ning lubanud seda mitte mingil juhul allkirjastada.

„Järgmiseks tahan, et selgitaksite mulle, kui lähedane on Te sõprus härra Ganleyga Iirimaalt. Kuidas Te võite lävida inimesega, kelle puhul pole teada, kes teda rahastab? Tegu on mehega, kelle raha on pärit problemaatilistest allikatest ja kes tahab seda nüüd kasutada oma valimiskampaania rahastamiseks, et saada Euroopa Parlamenti.“ Seda ütles Cohn-Bendit riigipeale, kes on korduvalt toetanud Iiri eurovastaseid ja nende üht juhti, Declan Ganleyt ning viimasega ajapikku lausa sõbraks saanud.

„Pean ütlema, et sel moel ega toonil pole minuga viimase kuue aasta jooksul (alates Klausi valimisest Tšehhi presidendiks. – T. K.) rääkinud mitte keegi. Te pole siin Pariisi barrikaadidel. Ma arvasin, et selliste meetodite kasutamine meiega suhtlemises lõppes 18 aastat tagasi. Näen nüüd, et eksisin. Mina näiteks ei söandaks Teilt küsida, millistest allikatest rahastatakse roheliste ettevõtmisi. Kuna külalisi huvitab, et me käsutuses oleva pooltunni jooksul käiks arukas arutelu, siis härra esimees, palun andke sõna järgmisele sõna saada soovijale,“ vastas Klaus, suunates oma viimase lause delegatsiooni juhile – Europarlamendi esimees Hans-Gert Pötteringile.

„Ei-ei, meil on aega küll. Mu kolleeg jätkab, kuna iga saadik küsib Teilt seda, mida ise küsida tahab,“ kostis Pöttering ning lisas Cohn-Benditi poole pöördudes: „Jätkake aga.“

„See on uskumatu. Midagi sellist ole ma veel kunagi kogenud,“ ütles seepeale Klaus.

„Sellepärast, et Te pole minuga siin varem kohtunud. President Haveliga oli meil alati hea teineteisemõistmine. Ja mida Te ütlete oma vaadete kohta seoses diskrimineerimisvastase seadusega? Meie rahaasjadest räägin Teile rahumeeli,“ jätkas Cohn-Bendit.

Kuidas Klaus „solvas“ iirlasi

Seejärel asus Klausi ründama saadikurühma Liit Rahvusriikide Euroopa eest kaasesimees, iirlane Brian Crowley , arvustades Tšehhi riigipea suhtumist Iirimaa eurovastastesse ja Lissaboni leppesse:

„Ma olen Iirimaalt ja kuulun sealses valitsusliidus olevasse parteisse. Mu isa võitles kogu oma elu Briti ülemvõimu vastu. Paljud mu sugulased kaotasid selle võitluse käigus elu. Seetõttu söandan väita, et iirlased soovivad Lissaboni lepet. Seeläbi, et kohtusite oma Iirimaa-külastuse käigus Ganleyga, solvasite iiri rahvast. Seesinane isik ei tõendanud, mille arvelt ta oli oma kampaaniat (Lissaboni leppe vastu. – T. K.) rahastanud. Kohtuda kellegagi, kel pole valija mandaati, on iiri rahva ränk solvamine. Tahan Teile lihtsalt teatada, mida iirlased selle kohta arvavad.“

Klausi vastuseisuga Lissaboni leppele polnud rahul ka fraktsioonilise kuuluvuseta saadikuid esindav slovakitar Irena Belohorská: „Nizza lepe on viieteistkümne riigi tarbeks loodud lepe, kuid EL on laienenud, Lissaboni lepe on 27 riigi tarbeks ning sestap olengi kurb, et ühe uue liikmesmaa president võtab sõna sellise leppe vastu, mille kallal oleme kõik ühiselt tööd teinud.“

Klaus vastas: „Tänan selle kogemuse eest, mida tänane teiega kohtumine mulle andis. Ma ei osanud aimata, et midagi sellist võib juhtuda; viimase 19 aasta jooksul pole ma midagi seesugust kogenud. Ma mõtlesin, et see on jäänud minevikku ja et elame demokraatia ajal, kuid EL-is toimib tõepoolest post-demokraatia. Te rääkisite euroopalikest väärtustest. Euroopalikuks väärtuseks on eeskätt vabadus ja demokraatia, see huvitab EL-i liikmesriikide kodanikke kõigepealt ja on kaasajal EL-ist juba kadumas. Tarvis on neid väärtusi kaitsta ja nende poole püüelda.

Ennekõike tahaksin toonitada, mida arvab ka enamus Tšehhi Vabariigi kodanikest: EL-i liikmelisusele pole alternatiivi. Olin ise see, kes 1996. aastal (peaministrina. – T. K.) esitas liikmekssaamise taotluse ja 2003. aastal (presidendina. – T. K.) allkirjastas liitumisleppe.

EL-i siseasjade korraldamiseks on aga mitu võimalust. Pidada ühte neist pühaks, puutumatuks, milles kahelda ja mida kritiseerida ei tohi, on juba otseses vastuolus Euroopa põhiolemusega.

Mis puutub Lissaboni leppesse, siis meenutaksin meeleldi, et seda pole veel ratifitseeritud isegi Saksamaal. Euroopa Liidu põhiseadusleppe, millest Lissaboni lepe pärit on, lükkasid rahvahääletusel tagasi veel kahe riigi kodanikud. Kui aga härra Crowley räägib Iiri kodanike solvamisest, siis olen sunnitud meelde tuletama, et suurim solvang Iiri kodanike suhtes on ilmutada  lugupidamatust selle vastu, mismoodi nad juunikuisel referendumil Lissaboni leppe küsimuses hääletasid. Mina kohtusin Iirimaal isikuga, kes esindab sealse enamuse arvamust, Teie, härra Crowley, esindate arvamust, mis on Iirimaal vähemuses. Selline on referendumi käegakatsutav tagajärg.“

Crowley lausus ägedalt: „Teie ei tule mulle ütlema, milline on iirlaste arvamus. Iirlasena tean seda ise paremini.“

Klaus selgitas: „Iirlaste vaadetest rääkides ma ei tee oletusi. Nendin ainsat mõõdetavat tõendit nende vaadete kohta, referendumi tulemust. Lissaboni lepe aga pole meil ratifitseeritud seetõttu, et me parlament pole seda siiani arutanud. See pole presidendi süü. Ootame parlamendi mõlema koja otsust, praeguseks on ratifitseerimisprotsess sealmaal, vabariigi president ei mängi ses mitte mingit rolli. Ma ei või seda lepet täna allkirjastada, kuna seda pole mu laual, otsustamine seisab praegu parlamendi taga. Minu roll saabub alles pärast seda, kui lepe on parlamendis juhtumisi heaks kiidetud.“

Klaus pani ülbitsejad paika

Eurosaadikud said Tšehhi riigipealt karmi vastuse ka diskrimineerimisvastase seaduse küsimuses. „Olen veendunud, et see on väga halb seadus,“ ütles Klaus, lisades kohe: „kuid mina ta heakskiitmist mõjutada ei saa, isegi kui tahaksin. Ta eelnõu on parlamendis ega ole läbiminekuks vajalikku poolthäältehulka siiani saanud.“

Tervet kohtumist läbivat pinget ei kaotanud ka viimasena sõna saanud Martin Schulz, Euroopa Sotsialistliku Partei esimees. „EL on suveräänsete riikide liit ja hoopiski mitte föderatsioon,“ vaidles Schulz Klausile vastu. „Ma mõistan, mida Te silmas peate, kui ütlete, et Iirimaa rahvahääletuse „Ei!“-d tuleb austada. Kuidas jääb aga austusega Hispaania ja Luksemburgi kodanike suhtes, kellest suur enamus ütles Lissaboni leppele „Jah!“?“

„EL-is kehtib praegugi üksmeelsuse-põhimõte ning seda tuleb austada. EL saab toimida üksnes siis, kui ta austab iseenda reegleid ja põhimõtteid. Vaja on naasta Laekeni deklaratsiooni juurde ja Lissaboni lepe uuesti läbi arutada. Tarvis on [EL] detsentraliseerida; rääkida sellest, kuidas anda õiguspädevus liikmesriikidele tagasi, lähemale nende kodanikele; kuidas suunduda riikideülesuselt valitsustevahelisusele,“ kostis Klaus.

Kriitikanooltest ei säästnud eurosaadikute esindus Klausi ka delegatsiooni juhi lõppsõnas. „See, et võrdlesite meid Nõukogude liiduga, on enam kui vastuvõetamatu. Igaüks meist on tugevalt seotud oma riigi ja valimisringkonnaga. Meile on oluline, et Euroopas oleks vabadus, demokraatia ja leppimine. Me toetame Tšehhi saamist EL-i eesistujamaaks, oleme heatahtlikud ega ole naiivsed,“ lausus Pöttering.

Klaus ei jäänud vastust võlgu: „Ma ei võrrelnud teid Nõukogude Liiduga, väljendit „Nõukogude Liit“ ma ei kasutanud. Ütlesin hoopis, et säärast õhustikku ja kohtlemist nagu täna pole ma viimase 19 aasta jooksul Tšehhi Vabariigis tõepoolest kogenud.“

Lõpetuseks tänas Klaus eurosaadikuid võimaluse eest nendega kohtuda ja saada kogemus, mida tal EL-i liikmesmaade presidentide ja valitsusjuhtidega kohtudes polevat olnud.

Ülbitseti ka seadusandjatega kohtudes

Eurosaadikute üleolev käitumine Klausi suhtes tekitas päevavalgele tuleku järel Tšehhis ja kaugemalgi tõelise skandaali. Üks Tšehhist Europarlamenti valitud saadik, saadikurühma Iseseisvus/Demokraatia kuuluv Vladimír Železný nimetas juudi (!) päritolu Cohn-Benditit sisuliselt natsiks, võrreldes teda Reinhard Heydrichiga, Suur-Saksamaa aegse Böömi-Määri Protektoraadi valitsejaga.

Teravalt arvustas ülbitsejaid ka Taanist pärit eurosaadik, Železnýga samasse fraktsiooni kuuluv Hanne Dahl – Prahas käinud delegatsiooni vaat et ainus liige, kes Klausi hästi suhtus. Dahl pühendas 10. detsembril oma koduleheküljel Praha-visiidile lausa eraldi artikli, milles mainis eurosaadikute ülbitsemisjuhtumeid teistegi kohtumiste ajal.

„Kohtumise Tšehhi parlamendisaadikutega avas liberaalne Briti eurosaadik sõnadega, et tema meelest ei peaks Tšehhi Vabariik EL-i eesistujamaaks saama, kuna pole Lissaboni lepet ratifitseerinud,“ kirjutas Dahl kohtumisel parlamendi alamkoja liikmetega asetleidnud vahejuhtumi kohta. „Tegelikult on asi selles, et lepet arutab praegu Tšehhi Konstitutsioonikohus, kuna kardetakse, et lepe võib olla Tšehhi põhiseadusega vastuolus. Ja loomulikult ei saa seetõttu ei Esindajatekoda ega Senat seda lepet enne kohtuotsuse saabumist ratifitseerida. Minu meelest oli Europarlamendi saadikust väga ebaviisakas võtta endale õigus arvustada legitiimset ja demokraatlikku protsessi, pidada seda probleemiks ja sealjuures rünnata kõige olulisemat, EL-i liikmesmaade võrdsuse põhimõtet,“ jätkas Dahl.

Dahli sõnul leidus eurosaadikute delegatsioonis selliseidki, kes ütlesid kohtumistel otse välja: teie, tšehhid, teeks kõige targemini, kui jätaksite Prantsusmaa veel üheks ametiajaks EL-i eesistujamaa rolli. „Ähvardati koguni, et tegemist olevat just sedasorti, väikese liikmesmaa tekitatud probleemiga, mis võivat viia eesistujamaa vahetumise lõppemiseni ning kuuest suuremast liikmesriigist koosneva, alalise juhtkonna loomiseni. Mu mäletamist mööda ütles seda üks sakslane,“ täpsustas Dahl.

Eurosaadikute skandaalse käitumise ajendeid selgitab ilmekalt Europarlamendi põhiseaduskomisjoni esimehe, kõnealusel Praha-visiidilgi osalenud Saksa sotsiaaldemokraat Jo Leineni hinnang, mille kohaselt Tšehhi Vabariik olevat Lissaboni leppe ratifitseerimisele suurem oht kui Iirimaa.

Tõnu Kalvet

Algne, kärpimata variant sama autori 20. detsembril 2008 “Õhtulehes” ilmunud kirjutisest “Tšehhi president: eurosaadikud ülbitsesid minuga”.

861 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>