Vello Leito: Mitte Argentiina ega Islandi juhtum, vaid Argentiina+Islandi juhtum

Meedias sagenevad ja tugevnevad sõnavõtud majanduse ja majanaduskriisi teemadel. Kahjuks pole aga veel kohanud ühtki analüüsi, mis kasvõi rahuldavalt tegelikkust avaks. Kirjutama ajendas mind seekord Delfi ärilehes 10.12.2008. a. ilmunud loo „Läti kollapsi õppetund Eestile“ kommentaariumis kõlanud anonüümne seisukohavõtt (sulgudes on toodud anonüümi väidete minupoolne numeratsioon):

„Lätiga on lihtne – seal on klassikaline argentiina juhtum – riik on ennast lõhki laenanud (1). Kuna haigus avastati varasemas staadiumis, siis on ravi võimalik (2).

Eesti õnn on, et riik ei ole lõhki laenanud (3). Kuid see pole kindel, uue aasta eelarve koostades on poliitikutel ikka räige soov seda teed minna (eriti kesikute soovunelmad). Niipea kui riik masslaenu võtab on üsna kindel, et briti ennustus täitub (Eestis on argentiina) (4).

Kuid Eestil on siiski teine oht – eesti eraisikud on palju laenanud. Ja see on islandi juhtum (5).

— Õnneks pandi Eestis piir peale (6) totaalsele laenamisele oluliselt varem (7), kui Islandis või Soomes või Euroopas. Seega ei jõutud palju välja laenata tühitaskutele tarbimiseks (8), kes ei plaanigi tagasi maksta.“

Minu kommentaarid esitatud väidete kohta:

  1. Väide on rahuldavalt õige, Läti võlakoorem on tõesti prevaleerivalt riigi õlgadel.
  2. Tõepoolest, kui Läti end uute võlgade halva majandamisega lõksu ei mängi, siis on Läti terve nahaga päästetav. Ainult, et see lõks on väga kerge tekkima. Võrdle. Argentiina läks aastavahetusel 2001/2002 pankrotti ja jättis seejärel 2/3 võlgadest lihtsalt maksmata. See juhtus riigi võlakoormuse juures vaid 44% SKP mahu arvulisest suurusest. Ja jälle tulevad teated, et Argentiina on pankrotiohus, ent sedapuhku on võla maht juba üle 50%-i. Annad kuradile sõrme …
  3. Selle väite juures on anonüüm kaudselt eksinud. Tõsi, Eesti riigil (peaegu) ei ole faktilist võlga, aga kaudselt on see siiski olemas, nimelt ringiga ümber nurga. Selleks, et eraisikutest võlguvõtnutele eluasemeid ehitada võtsid ka ehitusfirmad ju täpselt samas mahus omakorda laene. Läheneva majanduskollapsi tõttu ei suuda inimesed varsti laene tasuda, ehitusfirmad lähevad pankrotti ja ka nende võlad jäävad maksmata, kinnisvara hind võib kukkuda isegi kümnekordselt. Pealiskaudsel vaatlusel pole see kõik tõesti riigi mure ega võlg, kuid põhjalikumal järlemõtlemisel siiski selgub, et tegelikkuses realiseerub selline olukord samamoodi nagu oleks tegemist riigivõla tagasimaksega, sest kinnisvaramulli „õhk“ susiseb SKP-st välja ja viimase väärtus kukub suurusjärgus 20-30% allapoole. Seetõttu Eesti majanduskasv lähiaastatel maandub aastataguselt +11%-lt kuhugi -15% kohale. Olen sellest korduvalt kinnitanud. Riik ei lähe küll sedalaadi „võlakoormuse“ all pankrotti kuid majanduskasvu kollapsi tagajärjel maandub samaväärsesse vaesusesse, võrreldes sellega, kui oleks eraisikute ja ehitajate võlad ise kinni maksnud. Vaat niimoodi! Mis seal elatustaseme seisukohalt vaadates vahet on? Vahet ei olegi, majanduslik ja sotsiaalne kaos astuvad meie õuele. Oleks aeg kõigil sellest aru saada. See, mis praegu majanduses toimub on süütenööri sisin vaid, kallid sõbrad!
  4. Väga õige märkus autorilt, illustratsiooniks kõlbab jällegi viide Argentiina tänasele kurvale seisule.
  5. Vastab tõele, eraisikud on Eestis väga palju võtnud tarbimis- ja elauasemelaene. Kui numbreid näitlikkuse huvides veidi ümardada, siis SKP maht on meil 200 miljr, laenukoormus kokku 300 miljardit, mis jaguneb pooleks eraiskute ja firmade vahel. Pangad ei saa laene tagasi ja müüakse maha (minu prognooside kohalselt pangale Sankt Peterburg).
  6. Punktid 6,7,8 on täiesti valed väited, mingit piiri ei pandud, laenuvõtmise võime lihtsalt ammendus. Laenude kogumaht on aga müstiline 150% SKP aastamahust.

No nii ja kes selle supi ära sööb? Loe selle kohta tänasest Päevalehest artiklit: „Peaminister lisaeelarve vajadust tuleval aastal ei näe“. Sealt saad teada, et: „Valitsus on Ansipi arvates andnud oma parima selleks, et uus riigieelarve ei tekitaks koormust tulevastele põlvedele ning ei saaks piduriks ka meie majandusele. Peaministri sõnul tuleb igaühel arvestada tuleval aastal töötuks jäämise võimalusega ning kõige rohkem on eeliseid haritud inimestel. Kui töötaja on osalenud ümberõppes, on tal Ansipi arvates kindlasti ka töö alustamine ja lõpetamine tunduvalt kergem. Lisaks manitses peaminister ka kõiki laenuvõtjaid ning soovitas otsus hoolikalt läbi mõelda, et mitte minna kergema vastupanu teed, kuna lootma peab igaüks vaid iseendale.“

Seega uppuja päästmine on uppuja isiklik asi, arvab ka tema, nii nagu Mart Laar on seda alati arvanud. Mina aga arvan, et sedapuhku peab uppujad ära päästma siiski riik, sest uppujad viskusid vette valitsejate lakkamatute sireenlike hüüete peale: Eesti majandus on edukaim ja ei kuku iial! Mis aga uputajatest saab, kas see olgu kah nende isiklik asi? No ei, see olgu siiski kohtuorganite asi.

Samal EPL leheküljel näppu viibutavale Eiki Nestorile siinkohal väike sõnum, et enne tehke korda majandus, et see rikkust looma hakkaks, siis hakake rääkima võlgu võtmiseks või võlakirjade emiteerimisest. Või mis veel parem, lahkuge võimult. Anult Eesti Iseseisvusparteil on adekvaatsed lahendid olemas ja meie käime need õige peatselt ka välja. Lahend algab erkorraliste valimised nõudega.

Vello Leito, EIP esimees

10.12.2008

493 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>