Urmas Iisop: Vasak ja parempoolsusest Eesti poliitikas

Vasak- ja parempoolsuse üle käib tänapäeva meedias tõeline hämamine ja tavalugejal on suuri raskusi, et mõista, mida ühe või teise mõiste all mõeldakse.

Vaadakem ajaloost, kuidas taoline kahepooluseline poliitjaotus üldse tekkis.

Terminid „vasakpoolsus“ ja „parempoolsus“ võeti kasutusele pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni, kui toonase Rahvusassamblee saalis istusid alalhoidlikud saadikud paremal ja mässumeelsemad vasakul. Mitte mingil juhul ei väljendanud parem- või vasakpoolsus suhtumist oma riiki ja rahvusesse, sest sellel ajal ei olnud ühiskond lihtsalt nii kaugele “arenenud” (loe: arendatud), et kellelgi oleks tulnud pähe pooldada täiesti avalikult eitavat suhtumist oma riiki ja rahvusesse. Poliitiliste jõudude polariseerumine toimus vastavalt erinevustele maailmavaates (konservatiivid contra liberaalid contra monarhistid), mis väljendus riigi majanduspoliitikas.

Olukord hakkas muutuma 19. sajandi lõpul, mil järjest rohkem hakkas levima rahvuste kõige hullem vaenlane – internatsionaalne marksism. Vasaku tiiva hõivasid rahvusnihilistlikel seisukohtadel olevad marksistid-internatsionalistid koos oma arvukate vesivõsudega alates sotsiaaldemokraatidest ja anarhistidest-sotsialistidest ning lõpetades pärast Esimest maailmasõda tekkinud kommunistidega. Vaat sellest ajast pärinevadki meie tänased hindamiskriteeriumid, kus kõiki patrioote loeti automaatselt kodanlikeks erakondadeks ehk parempoolseteks ja kõiki rohkem või vähem kosmopoliite vasakpoolseteks sotsiaalse õigluse pooldajateks.

Kuid olukord muutus kardinaalselt pärast Teist maailmasõda, kui ka senised kodanlikud parempoolsed parteid hakkasid üha laiemalt leviva üleilmastumise-pisiku toimel järjest enam rahvusriiklikust ideoloogiast eralduma ja vasakpoolsete internatsionalistide multikultuurset maailmavaadet üle võtma.

Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et terminid “parem” või “vasak” annavad aimu antud erakonna majanduspoliitilistest seisukohtadest (näiteks suhtumisest riigi osasse majanduses või sotsiaalpoliitikas), kuid suhtumises rahvusriiklusesse on kõigi suurerakondade ideoloogia rohkemal või vähemal määral sama rahvusnihilistlik kui kunagistel marksistidel-internatsionalistidel.

Vaatame nüüd Eesti parlamendis esindatud erakondi, kus mõni parempoolne neist väidab enese koguni rahvusliku olevat, teised aga on loobunud isegi sellest maskeraadist. Kuid tegelikkus on kurb: Riigikogus pole mitte ainsatki rahvuslikku erakonda. Enamgi veel, kõik parlamendiparteid tegelevad aktiivselt eesti rahva sulandamisega Euroopa rahvaste ühtsesse perre, viimaste veel säilinud riigi tunnuste (territoorium, rahvas ja valitsus) hävitamise ja välismaale edasi delegeerimisega. Seeläbi seatakse tasapisi ohtu juba lausa me riiklusvõime.

Nagu seltsimehed marksistid väidavad, olevat tõe kriteeriumiks praktika. Aga palun, vaadakem seda me Riigikogu näitel: Euroopa Liitu astumist pooldasid kõik riigikogulased nagu üks mees. Sisuliselt sama asi kordus Lissaboni lepingu puhul, kus 91 poolthääle vastu kõlas vaid ühe „rehvormierakondliku“ poliitklouni “ei”, kes loodab ilmselt valimistel sellise veiderdamisega lihtsameelsemate rahvuslaste leerist oma kosmopoliitlikule erakonnale mõne häälekese püüda. Seejuures pole kahtlustki, et see tal õnnestuks, sest kõik korralised valimised on näidanud, et meil on küllalt palju tavakodanikke, kes jäävad lihtsameelselt uskuma rahvuslikul teemal vaid õõnsaid sõnu pildujaid ja hääletavad kuulekalt libarahvuslaste poolt. Need kergeusklikud kodanikud ei küsi endalt: millist “rahvuslust” on üldse oodata milton-friidmanlikelt globalistidelt, kes on kogu rahvusliku rikkuse välismaalastele maha müünud ja riigist välja kantida lasknud?…

Seega võib öelda, et parem/vasak-skaala tänapäeval rahvuslikkuse hindamisel enam ei kehti. Eksisteerivad globalistid-internatsionalistid ja – kahjuks seni veel meie Riigikogus esindamata – rahvuslased-patrioodid. Samas on raske ette kujutada rahvuslast, kes tööandjana oma rahvuskaaslaselt viimase naha üle kõrvade tõmbab ja oma rahvusluse alles siis avastab, kui ta omandit mingi oht ähvardab või kui vaja töövõtjale palka maksta. Kõik, kes selliselt positsioonilt mingit rahvuslikku erakonda luua püüavad, on juba ette hävingule määratud.

Õige rahvuslane armastab oma rahvust ja riiki võrdselt ning tema põhimõte on: Üldkasu enne omakasu!

Urmas Iisop

968 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81