(:)kivisildnik: Ajupehmenemine ja väärtused

Persekukkuva majanduse tingimustes hakatakse varem või hiljem arutama teemal, mida teha. Üks tõenäoline ja küllaltki mõistuspärane arutluskäik võiks käia umbes nii: oleme piiritus ahnuses unustanud püsiväärtused ja peaksime nende juurde tagasi pöörduma. Kohe täna.

Mida iganes siis nende püsiväärtuste all ka silmas ka ei peeta: religioossed dogmad, pehme skandinaavia tüüpi ühiskond, ökosektantlus, mõtestatud tegevus, kaunid kunstid või kõige eelmainitu segu.

Mul puudub igasugune usk inimestesse, kes ahnusest või rumalusest või mõlemast läksid eraülikooli ärijuhtimist õppima. Jõmmid ja beibed, kes maksid libahariduse eest rämedat pappi, seisavad nüüd silmitsi tõsiasjaga, et ärijuhipaberiga on raske isegi Selveri müüjaks saada.

Mis on ärijuhist töötul tegemist püsiväärtustega? Kas pankrotistunud Jüri Mõis hakkaks lugema raamatuid? Meie ühiskond on täpselt samas seisus kui ärikooli töll. Kogu aur on läinud majanduskasvu vile ja kinnisvaramulli ülespuhumise peale.

Täpselt nii nagu kasutatud peldikupaberist ei saa enam kunagi vihmametsa, ei saa kapitalismi teenritest enam kunagi normaalseid inimesi. Keegi ei saa endale enam humanitaarharidust lubada, kas või ainult selle pärast, et enne tuleb vana õppelaen ära maksta; teiseks selle pärast, et pole, kes õpetaks; ja kolmandaks selle pärast, et pole enam kedagi, kes su püsiväärtusi vajaks.

Loomemajanduse roimad

Kõige kohutavam on see, et meil puudub baas, millele rajada väärtuslikumat ja väärikamat ühiskonda. Meil pole enam inimesi, kes tegeleksid millegi muuga kui bürokraatia ja kapitalismi ilmingutega. Kõik vaimne, intellektuaalne ja loominguline on marginaliseeritud, alarahastatud, ja see vähenegi, mis järel, on allutatud loomemajanduse hullumeelsele ideele.

Tartu ülikoolist tehti rahamasin, lolli massi käest raha äravõtmise institutsioon. Tallinna ülikool juba loodi sellisena, kultuuriministeeriumi näljutamine on sümboli väärtusega, meil pole ühtki avalik-õiguslikku kirjastust, on avalik-õiguslik rahvusringhääling, mille prioriteet on kinnisvaraarendus jne.

Pole mingeid püsiväärtusi ilma inimesteta, kes neid väärtusi kannaksid. Pole kirjandust ilma kirjaniketa, pole raamatukogu ilma lugejateta, pole lugejaid ilma lugemisharjumuse või vajaduseta. Üldreegel on see, et püsiväärtustega tegelevatele inimestele makstakse sümboolset töötasu või ei maksta üldse midagi.

Meie sotsiaalsfäär, haridus ja kultuur on masendavalt alarahastatud. Siin pole abi loota ka euroliidult, mille eelarvest mainitud kolm valdkonda moodustavad 1%. Muide, eelnevast järeldub, et EL on kultuurivaenulik organisatsioon. Kui kultuurikoonerdamine samas tempos jätkub, oleme viie aastaga ELi eelarve tasemel. Samas pole lootust, et võimalik majanduskasv olukorda muuta võiks.

Majandustõus läks püsiväärtustest mööda

Majandustõusu ajal ei saanud kultuuriministeerium majanduskasvust märgatavat osa. Ehki ministeeriumi eelarve vahel natuke suurenes, polnud see SKT tõusuga lähedaseski proportsioonis. Kas kuritegelikult või lollusest on loodud olukord, kus erasektoril on imelihtne püsiväärtustega tegelevaid inimesi üles osta, ja ongi ostetud.

Ja sellestki rahast, mis kultuuriministeerium sai, läks suurem osa loomingulistest inimestest mööda, ja läheb praegugi. Raha neelavad bürokraatlikud institutsioonid, kinnisvarahaldus ning laulupeo ja ristisamba tüüpi pokazuhhaprojektid. Fakt on see, et riik kulutab kultuuriametnikule kümme korda rohkem kui kirjanikule või kunstnikule. Mis tulemust peale bürokraatia me saada loodame?

Plakateid ja etikette kujundav kunstnik tõenäoliselt kaotab oma professionaalsuse ja motivatsiooni. Praktika näitab, et päevast päeva loomemajandusega tegelev kirjanik (loe: teleseepi vorpiv õnnetu olend) ei ilmuta enam raamatuid. Haltuurat vihtuv näitleja või kõrtsibänd ei loo midagi püsiväärtuslikku. Nad lihtsalt teenivad raha.

Ilmselt tuntakse meil kaasa hiina kultuurirevolutsiooni ohvritele, kõigile neile kunstnikele ja õpetlastele, kes saadeti kolhoosidesse tootvale tööle. Meie suur kapitalistlik kultuurirevolutsioon pole millegi poolest parem, loominguline intelligents on küüditatud kontoritesse rikast riiki üles ehitama.

Mis juhtub raskel ajal tegelikult? Vaatame tagasi krooni tuleku aega. Inimesed hakkasid küll kunstiga tegelema, aga poleks olnud vaja Koorti kitse vanarauaks müüa. Annaks Allah, et keegi raskel hetkel püsiväärtuste poole ei pöörduks, et selline hull mõte pähegi ei tuleks. Majanduskriis on globaalse ajupehmenemise tagajärg, pehmete- ega püsiväärtustega pole siin kõige vähimatki tegemist.

378 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>