Tõnu Kalvet: Rändpunalippu ihkav siseminister Pihl

„Meie töökas kollektiiv kohustub täitma viisaastakuplaani ennetähtaegselt!“ Kõlab tuttavlikult, kas pole? Sellise lubaduse andis nõukogude ajal ju tohutu hulk kolhoosiesimehi, tehasedirektoreid ja muude ettevõtete juhte. Hüüdlause „Viisaastak nelja aastaga!“ muudeti tollal lausa käsuks. Tõsi, pealtnäha oli alati tegemist rangelt vabatahtliku ettevõtmisega – töökollektiiv (selle juhi isikus) ju ise tahtis plaani ennetähtaegselt täita, lausa kibeles seda tegema. Sest kui tuldi ülesandega kenasti toime, siis võidi saada kõrgeim mõeldav autasu – rändpunalipp. Ja ega siis töökollektiivi juhtigi medalist või ordenist või vähemalt aukirjast ilma jäetud.

See rändpunalipu-ajastu hakkas mul tasapisi juba ununema, kui korraga – hei-hopsti! – üks Eesti praeguse valitsuse liige oma äsjase teoga mu mälu värskendas.

Mäluvärskendaja tänuväärses rollis oli siseminister Jüri Pihl. Nimelt võttis Pihl neljapäeval, 27. novembril 2008 Brüsselis „me tööka kollektiivi“, s.t. Eesti riigi nimel kohustuse anda varjupaika kümnetele tuhandetele Iraagist põgenenutele, kes praegu elavad veel Süürias ja Jordaanias paiknevates põgenikelaagrites.

Esimese satsiga saabub – juba tänavu! – neid pagulasi sealt kümme tuhat. Lähema kolme aasta jooksul aga tahetakse neid vastu võtta kokku kaheksakümmend tuhat. Sest just sellise üleskutse oli Euroopa Liidule teinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põgenikeorganisatsioon, UNCHR.

On nõrk lohutus, et see hulk tahetakse ära jagada terve Euroopa Liidu peale ja et ainuüksi Saksamaa soostub vastu võtma tervelt veerandi esimesest satsist – 2500 isikut. Sest esiteks, päris ilma „oma iraaklasteta“ ei jää Eestigi. Teiseks, iraaklasi on veel; ainuüksi Süüria ja Jordaania pagulaslaagrites elab umbkaudu poolteist miljonit iraagi pagulast.

Jüri Pihlile, nagu iga teisegi liikmesriigi siseministrile anti Brüsselis teada, mida olid näinud ja kogenud EL-i selle ekspertiderühma liikmed, kes käisid novembri algul Süüria ja Jordaania pagulaslaagrites olevate iraaklaste olukorda uurimas. Ekspertiderühma hinnangul läheb olukord neis laagrites pidevalt kehvemaks. Ning kuigi enamus sealolijatest olevat valmis kodumaale naasma, tulevat märkimisväärne osa laagriasukatest siiski mujale asustada. Viimaste hulka kuuluvat eriti naised ja lapsed, samuti haiged ning – seda teemat käsitlenud internetiajalehe „EU Observer“ sõnu kasutades – isikud, kes esindavad Iraagis eriti tagakiusatud vähemusi.

Millised võiks need „eriti tagakiusatud vähemused“ siis olla? Kas äkki kurdid või soo-araablased, nagu Saddam Husseini valitsusajal? Ei saa olla. Sest kurdid elavad oma autonoomses piirkonnas nagu vanajumala selja taga ning ka soo-araablastele ei lasta tänapäeval enam liiga teha. Või peeti silmas hoopis kristlasi? Seegi pole tõenäoline, sest enamus Iraagis viibivatest okupatsioonivägedest on ju pärit kristliku taustaga riikidest ning okupatsioonivägede juhtkond tõstaks kohe kisa ja intensiivistaks sõjategevust, kui kristlasi Iraagis hoogsalt taga kiusama hakataks.

Alles jäävad niisiis omasooiharad ja teised seksuaalhälvikud. Jah, selle seltskonna liikmeil on tõepoolest täielik alus karta, et kodumaale naastes tehakse neil elu kibedaks. Sest iraaklased ses küsimuses nalja ei mõista. Erinevalt „arenenud läänemaailmast“, kes võtab sedasorti „kallid külalised“ avasüli vastu. Õigemini öeldes: mitte avasüli, vaid selga tulija poole pöörates ja pükse külalislahkelt alla lastes. Nagu meie „tolerantsuseajastul“ kombeks.

Pangem niisiis vaim valmis, et olla suutelised võimalikult suure külalislahkusega vastu võtma neid „eriti tagakiusatud vähemusi“, kelle siiatuleku eest me Jüri Pihlile tänulikud peame olema! Sest oli ju just tema see kohusetundlik inimene, kes võttis „me tööka kollektiivi nimel“ selle kohustuse. See, et ta meilt selleks eraldi luba ei küsinud, ei loe! Kõiketeadva juhina teadis ta ju juba ette, et kellelgi meist pole kõnealuse kohustuse vastu mitte midagi. Samamoodi, nagu teadsid seda oma kaaskodanike arvamuse osas ette ka EL-i teiste liikmesriikide siseministrid. Sest kümnete tuhandete iraaklaste vastuvõttu lubav otsus sündis ju ühehäälselt ja vabatahtlikult, nagu 28. novembri „EU Observer“ nii kenasti toonitab.

Me siseministri puhul väärib kiitust veel üks asjaolu. Nimelt see, et erinevalt nõukogudeaegsetest kolhoosiesimeestest ja tehasedirektoritest, kes sedasorti kohustusi võttes südamepõhjas lootsid, et ehk kukub võetud kohustuse eduka täitmise korral midagi neilegi, on  Jüri Pihl väga tagasihoidlik. Tema ei taha mingisugust Tööpunalipu ordenit, medalit „Austuse märk“ ega mõnda muud autasu. Ta on koguni nii tagasihoidlik, et ei lubanud oma kõnealust Brüsseli-sõitu käsitlevates siseministeeriumi pressiteadetes kordagi mainida, milline suur õnn Süüriast ja Jordaaniast peagi me õuele jõuab.

Vaat niiviisi käitub üks õige tööeesrindlane, üks oma töökollektiivi eest hoolitsev juht!

Sellise väärt juhi võetud kohustusi täites peaks meil rändpunalipp küll samahästi kui käes olema.

Tõnu Kalvet

761 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81