Tõnu Kalvet: Tegin avastuse: illegaalne immigrant = närvikõdi otsija

Meil on vedanud: elame igasugu avastustest suisa kubiseval ajal. Avastusi tuleb lausa uksest ja aknast. Mõni avastus muudab me elu rohkem, mõni vähem. Sageli nii, et me seda kohe ei märkagi.

Eriti meeldiv on muidugi siis, kui teed selle avastuse ise. Kujundlikult öeldes: kasutad teiste tehtud avastusi „ehitusmaterjalina“ ja paned sellest kokku iseenda avastuse.

Kogesin seesugust avastusrõõmu päris hiljuti ka ise – siis, kui sain teada mõiste „illegaalne immigrant“ tegeliku tähenduse.

Arvasin ju enne „nägijakssaamist“ tõsimeeli, et illegaalne immigrant (maakeeli: ebaseaduslik sisserändaja) on selline isik, kes on kuhugi riiki ilma selle riigi loata, s.t. ebaseaduslikult sisse rännanud. Arvasin sedagi, et selliste isikute viibimine riigis on halb ja et need isikud tuleks kiiremas korras riigist välja saata. Sellest seisukohast oma „nägijakssaamise“-eelses ajakirjaniku- ja publitsistitegevuses olingi lähtunud.

„Nägijaks saada“, ülalmainitud avastust teha aitas mul üks ajakirjanike täiendkoolitusseminar, mis peeti 5. novembril 2008 Brüsselis. Seminari eesmärk oli õpetada ajakirjanikke „vältima kõmulisuse tagaajamist selliste sündmuste kajastamisel, mis võiks õhutada rassismi“ ja muid halbu asju. Et pilt oleks täiesti selge, anti leheneegritele lausa nõu, milliseid väljendeid „eriti tundlike teemade“ käsitlemisel kasutada ja milliseid vältida.

ÜRO põgenikeorganisatsiooni, UNHCR-i esindaja kurtis sel seminaril, et UNHCR oli pikki aastaid katsunud ajakirjanikele ja väljaandjatele selgitada, kui suur keeleline ja juriidiline erinevus on mõistete „pagulane“, „asüülitaotleja“ ning „migrant“ vahel, kuid kõik see vaev olevat paraku olnud asjata.

„Paljud massiteabevahendid kasutavad korduvalt mõistet „illegaalne immigrant“, kui kajastavad näiteks aafriklaste meritsi Euroopa Liidu pinnale jõudmist, seda vaatamata asjaolule, et üksnes kohus saab otsustada, kas neil isikutel on õigus saada asüüli – ja olla seetõttu nimetatud seaduslikuks sisserändajaks – või mitte.“ Nii kirjutas UNHCR-i asjamehe juttu kokku võttes nimekas internetiajaleht „EU Observer“ (7. novembril 2008).

Vaat see oli alles pauk! Olin esiotsa lausa pahviks löödud. Küsisin endalt: „Kuidas nii? Kas tõepoolest võib ükskõik kes, ükskõik millal minna ükskõik millisesse riiki, selle riigi seadustega arvestamata ning jääda ikkagi puhtaks poisiks? Kui nii, siis miks meile seni vastupidist on õpetatud?“

Ketserlikku küsimust „kas see jutt ikka vastab tõele?“ ei hakanud ma muidugi esitama. Sest ega siis nii autoriteetne organisatsioon, nagu seda on ÜRO, ei saada nõnda tähtsal teemal korraldatud üritusele esinema mõnda naljahammast. Kahtlused seminari tõsiseltvõetavuse suhtes hajutas juba eos seegi, et mõlemad sellesinatse ürituse korraldajadki olid äärmiselt soliidsed – Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Ajakirjanike Liit. Kas ükski neist saaks nii tähtsas küsimuses eksida? Ei iial!

Nüüd oli avastus juba peaaegu tehtud. Jäi vaid leida vastus üheleainsale küsimusele: kui suvaline isik võib tõepoolest suvalisel ajal suvalisse riiki – näiteks Euroopa Liidu liikmesriiki – siseneda ja jääda, siis miks küll ometi illegaalsed immigrandid (uue teadmise valguses: selleks peetud isikud) seda nii vargsi, teinekord lausa eluga riskideski on teinud?

Sõelusin mõttes võimalikke vastuseid. Viimaks jäi sõelale kaks seletust.

Esimene seletus: illegaalsed immigrandid lihtsalt ei tea, et nad ei olegi illegaalsed immigrandid, vaid on – näiteks Euroopa Liitu jõudes – tegelikult hoopis oodatud külalised.

Teine: nad on ekstreemsportlased, kes valivad elu ohtu seadva reisimisviisi teadlikult – selleks, et teravaid elamusi saada.

Veidike juurelnud, heitsin esimese kõrvale. Tänapäeval, mil infoühiskond on otsapidi jõudnud Aafrikassegi, oleks uudis täielikust rändamisvabadusest kindlasti sealkandis teada.

Jäi niisiis teine: aafriklased valivad heaolumaailma jõudmiseks kipaka veesõiduki meelega. Nad riskivad teadlikult sellega, et see sõiduk laguneb ja teepeal põhja läheb. Või sellega, et lämbuvad trümmis juba enne kohalejõudmist.

Mõelda vaid, milline närvikõdi! Istud parvel või paadis või laevatrümmis ja mõtled südame põksudes: „Kas upun enne sihtkohta jõudmist ära või mitte? Ja kui ei upu, siis kas hoopis lämbun?“

Aga seegi pole veel kõik. Pinge säilib ka pärast sihtkohta jõudmist. „Kas mind avastatakse või mitte? Kas kohalikud (kel pole enamasti aimugi, et illegaalseks immigrandiks peetu polegi tegelikult illegaalne immigrant; ent see teadmatus käib asja juurde ja muudabki mängu tõeliselt põnevaks) teevad mu elu kibedaks ja ajavad mind minema või mitte?“ See on ju hulga põnevam kui „vene rulett“!

Teinud selle avastuse, muutusin kohe rahulikumaks. „Nägijakssaamine“ oli kõvale ajuragistamisele kulunud aega ja vaeva väärt. Sisimas tänasin ÜRO põgenikeorganisatsiooni, Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelist Ajakirjanike Liitu mu „silmade avamise“ eest. Tänu sellele „kolmainsusele“ tean nüüd mõiste „illegaalne immigrant“ tegelikku tähendust.

Üks mure mul siiski on: mis saab sellest 56-st miljonist aafriklasest, keda Euroopa Komisjon – vastavalt 2007. aasta detsembris Portugalis allkirjastatud Euroopa Liidu ja Aafrika partnerlusleppele – kuni 2050. aastani Euroopa Liitu sisse tuua kavatseb? Lepe on ju ametlik. Seega on oht, et tulijad jäävad – oo õudust! – närvikõdist täiesti ilma…

Tõnu Kalvet, Eesti Iseseisvuspartei

P. S. Sel ajaloolise tähtsusega seminaril Brüsselis ma siiski ei käinud. Sealkõlanud „tarkuseteradest“ sain teada ajakirjanduse vahendusel. Sellise ajakirjanduse vahendusel, kes teab nüüd, kuidas „vältida kõmulisuse tagaajamist selliste sündmuste kajastamisel, mis võiks õhutada rassismi“ ja muid halbu asju.

Aga mu avastuse suurust see ei vähenda. Ega ju?

782 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>