Jaan Hatto: Miks suletakse postkontoreid?

AS Eesti Post sulgeb lähiajal (2007. a. – siinkirjutaja märkus, samuti järgnevad märkused ja tõlked) erinevais paigus 44 halvas seisus postkontorit.”(Tarbija24, 21.08.2007.)

„Tänavu suletud 88 Eesti Posti kontorit ei jää ilmselt viimasteks kadujateks, sest ettevõte töötab välja järgmist saneerimiskava.” („Saarlane”, 9.10.2008.)

„Tänavu tahab Eesti Post koondada kokku 250 töötajat.” („Virumaa Teataja”, 9.05.2008.)

„Eesti Posti juhatus otsustas ära müüa Narva mnt 1 asuva Tallinna postimaja, sest see on ebapraktiline ega vasta ettevõtte vajadustele.” („Tallinna Postimees”, 9.09.2008.)

Piirkondlikud lehed hüüavad: appi, ümberringi suletakse postkontoreid! Välismaises omandis suurlehed vaikivad targu…

Mis siis õieti toimub? Kuidas postkontorid on osutunud äkitselt “halvas seisus” olevaiks, “kahjumlikeks”, ning “töötavad alakoormusega” ja neis “puudub isegi WC”. Kas sellised ei ole mitte Eesti postkontorid olnud kõik viimased 17 aastat või on rahva elujärg Euroopa Liidus nii peadpööritavalt tõusnud, et posti minnes läheb neil kõht lahti ja ilma WC-ta pole võimalik enam postkontorit pidada?

Isegi peapostkontoriks ehitatud omaaegne arhitektuuripärl – Tallinna postimaja – ühtäkki enam “ei vasta ettevõtte vajadustele”, nagu oleks ta peapostkontori asemel saunaks ehitatud. Möödakäija silmade läbi tundub maja olevat suuremalt jaolt väljarenditud, seega kasumlik. Ometi just selliste seletustega lohutab Eesti Posti juhtkond kahjukannatajaid. Kas Eesti Post ei ole siiani mitte riiklik ettevõte, kes peab tagama postiteenuse kättesaadavuse? Selle eest on rahvas riigile maksu maksnud. On maksnud isegi pensionär, kes ostab autopoest pätsi leiba. Käibemaks käib leivahinna sisse ja leibaostval pensionäril on samuti õigus postiteenustele. Ma ei mäleta, et enne valimisi oleks keegi võimupoliitikuist lubanud postiteenuse osalist kaotamist, millega kaasneb osa elanike elatustaseme langus. Mis siis toimub? Mis siis on lahti Eesti Postiga?

Arvan, et suudan selle sulgemismüsteeriumi lahti seletada.

Põhjuseks on Euroopa Liidu direktiiv number 31997L0067 aastast 1997, väheütleva nimega “common rules for the development of the internal market of Community postal services” (ühised reeglid Ühenduse postiteenuste siseturu arenguks–tõlge ingliskeelest). Eestile sai direktiiv kohustuslikuks Euroopa Liiduga liit(u)mise järel.

Kuidas see tegelikkuses välja näeb?

Kõik algab posti erastamisest. Kuna erafirmale ei ole kasumlik postipunkti teenuseid osutada, siis need punktid pannakse lihtsalt kinni. Erastatud rahvuslik postifirma lõhutakse osadeks: finantsteenus eraldi (sellele ihuvad meie välismaa pangad ammu hammast), kirjade laialivedu eraldi, pakkide laialivedu eraldi (nad on juba siin: DHL, UBS jt ja ootevalmis), võimalik, et kirjade-pakkide sorteerimine eraldi, otsepostitus eraldi. Siis müüakse, õigemini uus omanik müüb osad maha, eri ostjaile, sest nii „tuleb rohkem pappi”. Ostjateks on rahvusvahelised suurfirmad. Seda ei saa keelata, sest müüja on erastatud ettevõtte ainuomanik. “Mis ripakil – see ära, mis ripakil ei ole – see tõmmatakse ripakile ja ikkagi ära” (Vello Leito; “Eesti & geopoliitika, iseseisev Eesti Vabariik või Euroopa Liidu uuskoloniseeritud provints”; lk. 23; Tallinn 2002).

Lugeja võib siinkohal mult küsida: kuidas just Jaan Hatto seda kõike nii hästi teab? Aga näete, tean. Sellepärast, et Rootsi post erastati ja Rootsis pandi kõik postkontorid kinni. Kõik ja ühekorraga, sama direktiivi järgi.

Miks siis Meelis Atonen ei köhata häält puhtaks ega ütle, et Euroopa Liidu direktiivi number 31997L0067 alusel sulgesime 132 postijaoskonda ja varsti sulgeme kõik ülejäänud? Mida tal muud üle jääb, sest Brüsselist tulevad mitte ainult direktiivid, vaid nähtavasti ka mõõdikud-näidikud selle kohta, kui populaarne peab Euroopa Liit olema, stiilis „nõukogude võimu armastab palavalt 97 % töötavast rahvast”.

Direktiiv nr. 31997L0067 ei jäta liikmesriigi pädevusse muud kui “right to organise the siting of letter boxes on the public highway, the issue of postage stamps and the registered mail service used in the course of judicial or administrative procedures in accordance with their national legislation” (chapter 3, article 8) (“õigus organiseerida kirjakastide paigutust sõidutee äärde, postmarkide väljaandmise, juriidilise või administratiivse protsessi käigus registreeritud postiteenuse vastavalt rahvuslikule seadusandlusele” (3. peatükk, 8. artikkel)–tõlge ingliskeelest.)Mida kujutab endast “protsessi käigus registreeritud postiteenus”? See on kohtukutsete jms. allkirja vastu kättetoimetamine?

Sama direktiivi järgi ilmub näitelavale uus tegija, päris meie aja kangelane, vabamüürifilosoofi Nietzsche Übermensch (üliinimene–saksa keeles) – “universal service provider(s)” ehk maakeeli siis üldise teenusega varustaja(d), lühendaatult: ütv. See on suurfirma, kes on omandanud “special and exclusive rights” (erilised ja ainuõigused–ingliskeeles) kirju koguda ja laiali jagada riigi territooriumil.

See meie aja kangelane vaevalt vajab Eesti Posti “kliendikeskseid, usaldusväärseid, innovaatilisi ja jätkusuutlikkusele suunatud” (Eesti Posti koduleheküljelt) töötajaid. Temal on oma innovaatilised, peavarju ja kõhutäie eest ringisebijad. Araablased ja neegrid sööstavad mööda Eesti metsi ja tühjaks jäänud külasid tädi Maali postkasti otsima. Tädi Maali vist oma kirja kätte ei saa – vist ei saa küll? Aga keda huvitab tädi Maali ja ta kiri rahvusvahelises rebimises suure raha, võimu ja turuosade pärast, kui Eesti on Euroopa Liidus ning pole enam rahvusriiki ega neid, kes tädi Maali eest seisaks?…

Kogu see direktiiv on rohkem või vähem üldise teenusega varustaja õiguste ettelugemine ja kinnitamine. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, milles seisneks direktiivis ja 2006. aastast pärit abidirektiivis 52006PC0594 kiidetud postiteenuste kvaliteedi tõus, majanduskasv, elukvaliteedi tõus, “a high level of employment and of social protection” (tõlkes: kõrgetasemeline teenistus ja sotsiaalne turvalisus), kui õigused, mis kuulusid riiklikule firmale, antakse üle erafirmale. Veel enam, kui tegu on välismaise rahvusvahelise suurfirmaga. Pigem tooks see kaasa kasuahnuse ja täieliku hoolimatuse tuleku suhtumises neisse, kes postiteenust kõige enam vajavad: üksikute maakohtade elanikud, aineliselt vähekindlustatud, pensionärid, invaliidid jne. Tõendit selleks pole vaja enam otsida. Tõendiks on needsamad suletud postkontorid. Kehtib ainult saamahimu ja kõige muule sülitatakse kõrges kaares. Kellegi sellise saamahimu, kes suunab sündmuste kulgu (praegu veel) kulisside tagant.

Kui üldise teenusega varustaja ei tule oma eksklusiivset ülesannet täites ots-otsaga kokku, siis tuleb talle vahe korvata. (Selle seadustab direktiivi nr. 31997L0067 neljanda peatüki 9. artikli 4. punkt).

Kas mitte kõik – erastamine ja postkontorite sulgemine – ei alanud kahjumlikkusest? Oh imet, nüüd pole sellel enam mingit tähtsust, väljas on uued saamamehed! Loomulikult ei lähe tasaarvelduse raha enam oma eesti inimestele, vaid kaob raja taha. Kardan et mainitud “vahe” läheb kallimaks kui kõigi suletud postkontorite kulud kokku. Ülivabastatud turul ei saa kuidagi keelata kui mitu ütv-d sööstab tädi Maali postkasti otsima ja tahab selle eest kahjutasu saada. Välistamise-eksklusiivsuse klausel kehtib eelkõige väiksemate ja kohalike ettevõtjate suhtes. Kumbki direktiiv ei nõua, et ütv peaks pidama üleval postipunkte s.t. kontoreid. Uskuda, et Eesti Post jääks ütv-ks Eesti maa-alal on ülimalt naiivne.

Õigupoolest ei ole Meelis Atoneni ega ta kaasosaliste tegevuses midagi uut. Lääne kultuuriruumis on see täiesti tuntud nähtus, nimelt majandusliku kuritegevuse üks vorme. Rootsi keeles on sellel isegi oma nimi: “skalbolag” (skal – koorik, koor; bolag – firma rootsi keeles). Imbutakse konkureeriva firma juhatusse. Viiakse firma kahjumisse. Leitakse, et tuleb müüa firma varasid – kahjumi katteks muidugi. See viib firma veel halvemasse seisu, ning jälle tuleb vara müüma hakata. Lõpuks on firmast järel ainult nimi ja juriidilised rekvisiidid, nagu tühi koor; sellest ongi tulnud see rootsikeelne nimetus. Vara ja turuosa(d) on rännanud teise firma haldusse. Eesti rahvuse seisukohalt ei ole vahet, kas eesmärgiks on EL-i direktiivi täitmine või toimitakse omal algatusel.

Pärast postkontorite kaotamist Rootsis ei tea ma siiamaani, kust Huddinges pakki või tähitud kirja saata. Olen oma vähesed pakid saatnud ära Eestist. Seevastu leidsin Huddinge keskuse servast toidupoekese, mida peab välismaise päritoluga mehike. Leivariiulite vahele oli kiilutud riiulike, kus lebasid pätside asemel mõned postipakid: Björnile ja Håkanile. Neid läheb vist üksjagu kaduma. Ja kui lähebki, kelle asi see enam on? Rootsi posti internetikodulehele ilmus arvutimängu sarnane uus teenus, kus igaüks võib oma kadunud pakki ise tagaotsida – mõnitamine kahjukannatajate üle. Kui Rootsi post töötas riikliku ettevõttena, siis oli nõudeks, et kiri või pakk (teatud suuruseni), jõuaks kohale järgmise päeva hommikuks, kui oli posti pandud enne kella viit. See on, õigemini oli igati märkimisväärne tulemus maal, mis ulatub põhjast lõunasse 2000 kilomeetrit ja on maa-alalt suurem kui Saksamaa. Pärast „eurorevolutsiooni” oldi sunnitud möönma, et seda nõuet ei suudeta enam täita.

Ah et ei ole rahul, kui saadetis on kaua teel või kaob ära? “Phjalluun!” (eesti keeles: palun), rahvusvaheline kullerifirma ootab ja toimetab teie kirjakese maailma otsa ja sealt veel edasi, kui juurde maksate. Võib-olla saate eesti keelega hakkama, kuigi see ei pruugi nii olla. Loomulikult ei maksa kirjakese porto enam 5 ega 10 krooni, vaid näiteks 200; see, mis varemalt maksis 50 krooni, maksaks siis umbes 1000.

Kui võrrelda ühiskonda organismiga, siis post oleks nagu vereringe, mis kannab laiali kõike vajalikku. Mida kiirem, kindlam ja odavam on post, seda kiiremini arenev ja erksam on kogu ühiskond. Eriti oluline on post väikestele ja algajatele ettevõtjatele, kes sageli saadavad oma müügikirjad ja kaubanäited või isegi kauba laiali postiga. Nähtavasti ei ole Euroopa Liidule enam uusi ettevõtteid tarvis ja arengut samuti mitte, sest kellegi jaoks on areng juba toimunud ja andnud oodatud tulemuse.

Rootsis oma viimaseid kirju uurides avastasin, et seal ei ole ühtegi templit ega muud märget selle kohta, kui kaua viimased teel olid olnud või millal ja kust posti pandud. Enne „eurorevolutsiooni” olnuks see täiesti mõeldamatu. Kuna ei olnud mingit märget, siis ei olnud võimalik kindlaks teha, millised Übermenschid oli need minuni toimetanud ja võib-olla neid ka lugenud: äri on äri, kui juba kord on totaalne äri. Nii et Euroopa Liit ei pea tähendama arengut, nagu püütakse igaühele kolu sisse taguda, vaid hoopis allakäiku. Kas mitte Nõukogude Liiduga ei olnud omal ajal sama dilemma?

Jaan Hatto, Eesti Iseseisvuspartei

14.11.2008

619 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>