Tõnu Kalvet: Eesti rahvuslike jõudude koostööst

Eesti Iseseisvuspartei nimel peetud kõne IRL-i Rahvuslaste Ühenduse üldkogul Eesti Rahvusraamatukogus 25. oktoobril 2008

Tarmo Kruusimäe kutsus mind esinema selleks, et rääkida, kuidas Eesti rahvuslikud jõud võiksid teha koostööd ja ehk ka sellest, miks siiamaani see õnnestunud pole.

Ma arvan, et see on teatud mõttes ajalooline hetk. Sest ilmselt ei ole siit kunagi Isamaa ja Res Publica Liidu Rahvuslaste Ühendusele rääkinud Iseseisvuspartei esindaja. Mitte sellepärast, et Iseseisvusparteid poleks olemas olnud varem kui ühendust, vaid sellepärast, et Iseseisvuspartei suhtus pehmelt öeldes väga kriitiliselt Isamaa ja Res Publica Liitu.

Nüüd on olukord muutunud, seda just viimase kuu jooksul – pärast seda, kui sai selgeks, millest on tekkinud see, pehmelt öeldes jahe läbisaamine. Põhjus oli selles, et siiamaani väga paljud rahvuslikud organisatsioonid, olgu nad parteid või liikumised või klubid, on seadnud eesmärgiks KAITSTA Eesti riiklust, kaitsta Eesti rahvusriiki.

See on veel üks hea näide selle kohta, kui oluline siiski on sõna – sõna vägi, sõna tähendus. Sest KAITSTA saab ikkagi seda, MIS ON OLEMAS. Praegusel hetkel EI OLE paraku olemas Eesti rahvusriiki tegelikkuses. Ta on, jah, paberil. Aga kui me vaatame ringi, siis me näeme, et vähemalt kolmandik siinsest elanikkonnast ei ole mitte lihtsalt põhirahvusest, vaid on otseselt või siis ka varjatumalt vaenulik. Selline riik, kus on võõrast elementi vähemalt kolmandik, ei ole rahvusriik.

Jah, mina ja ka terve Iseseisvuspartei sooviks väga, et Eesti oleks rahvusriik. Me sooviks, et muulasi ei oleks Eestis rohkem kui kümme protsenti. Või noh, mida vähem, seda parem tegelikult. AGA: vaadakem siis faktidele näkku!

Teine asi, mida eespool sai mainitud: kui tahetakse kaitsta Eesti riiki, Eesti iseseisvust, siis kaitsta saab ikkagi seda, mis on olemas. Vaadakem faktidele näkku ja tõdegem, et Eesti ei ole praegu iseseisev. Alates 1. maist 2004, kui Eesti astus Euroopa Liitu, ta ei ole enam iseseisev.

Viimase paari aasta jooksul on juttu olnud sellest, et kui nüüd võetakse vastu Euroopa Liidu põhiseadus, hiljem muudetud nimega: Lissaboni lepe, siis vot SEE seadus tõepoolest hävitab Eesti iseseisvuse ja muudab Eesti Euroliidu provintsiks või liitriigi osaks.

Aga TEGELIK olukord ei ole selline. Sest juba aastal 2004, kui Eesti astus Euroopa Liitu, oli olemas kolm ühinemislepet – Maastrichti lepe, Amsterdami lepe ja Nizza lepe – , mille vahel oli ära jagatud kõik see, mis taheti paigutada Euroopa Liidu põhiseadusse ehk siis hilisema nimega Lissaboni leppesse. Ja selle kohaselt, vaadates rahvusvahelise õiguse definitsioone, tuleb selgelt välja, et Euroopa Liit oli juba siis, aastal 2004, riik – liitriik. Ja liitriigis on otsustav näitaja see, et tema seadused on ülimuslikud tema osa seaduste suhtes ja et tal on nii-öelda kompetentsi kompetents: ta võib laiendada oma seaduste ulatuvust tema osade, tema osariikide või liikmesriikide seaduste arvel. Ja need on igal juhul ülimuslikud. Sest on olemas selline kohtuorgan nagu Euroopa Kohus, algse nimega: Euroopa Ühenduste Kohus. Ja kui seal tekib vastuolu, oletame, Eesti Vabariigi seaduse – kas või põhiseaduse – ning mõne Euroopa Liidu määruse vahel, siis igal juhul tuleb kohaldada Euroopa Liidu määrust.

Paljud rahvuslaste organisatsioonid ei ole ilmselt sellega tuttavad, et juba aastast 2004 on Eesti sisuliselt liitriigi osa.

Ma tunnistan, et ka mina ei olnud sellega kursis, kuni sain teada alles paar aastat tagasi. Kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, siis ma tõsiusklikult hääletasin liitumise poolt, sest ma arvasin, et see kaitseb Eestit Eesti surmavaenlase – Venemaa – vastu. Ja ma tunnistan ausalt: ma olen väga pettunud viimase kolme-nelja aasta jooksul, et kõik need lootused on läinud vastu taevast.

Vaadakem mõningaid fakte.

15. oktoobril (see on siis eelmise nädala kolmapäeval) Itaalia peaminister, Silvio Berlusconi ütles Brüsselis, et tema meelest on Vene Föderatsioon täiesti euroopalik riik ja et tema, Berlusconi ootab juba pikisilmi, et Venemaa võetaks vastu Euroopa Liitu.

Sellest ilmus Eesti ajakirjanduses päris vähe. Vist „Õhtuleht“ ainult avaldas nupukese, samuti kajastas seda Nõmme Raadio. Aga sihukest suurt kõlapinda ta ei saanud.

Mõnevõrra suuremat kõlapinda sai varemtehtud, samateemaline Soome juhtpoliitikute avaldus ja samuti Saksa juhtpoliitikute tehtud avaldus, kus mõlemal korral öeldi, et Venemaa tuleb võtta Euroopa Liidu liikmeks.

Nüüd küsigem: milleks me üldse läksime sinna Euroopa Liitu?! Kas selleks, et olla seal koos Venemaaga – sellesama Venemaaga, kellega käivad praegu viisavabaduse-läbirääkimised? Jah, need vahepeal peatati – pärast seda, kui Venemaa tungis kallale Gruusiale – , aga nüüd, novembris, need läbirääkimised jälle jätkuvad!

Ja kogu aeg räägitakse sellest, et Venemaa on Euroopa Liidu strateegiline partner. Tuletagem meelde: 2003. aastal, enne Eesti astumist Euroopa Liitu, räägiti meile, et me nüüd saame olla otsustamise juures. Aga mida on näidanud kogemus? Kui me oleme tahtnud ise tõesti sõna sekka öelda, olgu siis gaasijuhtme „Nord-Stream“ rajamise küsimuses või mõnes muus küsimuses, siis öeldakse: „Aga miks te Euroopa ühtsust lõhute, miks te tahate teha teistmoodi?!“ Niipalju siis meie arvamusega arvestamisest…

Tuletagem meelde Gruusia-kriisi tänavu augustis! Kes olid need, kes tegid KÕIGEPEALT otsuse, milles mõistsid agressorit – Venemaad – hukka?

Selleks oli nelja riigi pea ehk siis Eesti, Läti, Leedu ja Poola president. Ja ka nemad said alguses Euroopa Liidu ametlikult liinilt noomida, et nad olid olnud nii-öelda ülipüüdlikud. Kuigi nad tegelikult täitsid oma kohust ja ka seda moraalset kohust, mida nende rahvas, iga riigi rahvas ainult heaks võib kiita.

Teine väga tuttav näide on seotud gaasijuhtmega „Nord-Stream“. Kui Eesti valitsus keelas „Nord-Streami“ ehitaval aktsiaseltsil teha uuringuid Eesti majandusvööndis, siis hakati Eestit päris karmilt arvustama, Öeldi, et Eesti töötab vastu energiapoliitikale, mille Euroopa Liit kavatseb välja töötada (see on nii-öelda Euroopa Liidu ühtne energiapoliitika). Ja Eestit – pehmelt öeldes – manitseti Euroopast. Koguni kõige kõrgemal tasemel, nimelt Euroopa Komisjoni juht, portugallane Barroso ise kritiseeris Eestit selle eest.

See hukkamõistev otsus tundub seda kummalisemana, et tegelikult see gaasijuhe on ju MERRE ehitamisel majanduslikult hulga kallim.

Miks ma läksin sellele, gaasijuhtme-teemale, kui see ei puutu OTSESELT mu sõnavõtu teemasse?

Põhjus on selles, et kui Eesti on PÖÖRDUMATULT ära andnud oma iseseisvuse (nagu ta Euroopa Liitu astudes tegi), siis lihtsalt ei arvestata tema arvamusega. Ja ükskõik kui hästipõhjendatud, loogilised, ratsionaalsed on meie seisukohad, nendega lihtsalt ei arvestata.

Eelpool [=Tunne Kelami sõnavõtus] oli juttu sellest, et võeti vastu otsus mõista hukka kommunism ja kommunismi kuriteod. Ma tuletan meelde sellist olulist fakti, et kui 7. novembril 2004 tähistati Brüsselis Lev Trotski sünniaastapäeva, siis selle tähistajaks ei olnud ainult sotsialistid. Seal oli isiklikult kohal Euroopa Komisjoni esimees, Barroso, kes on teatavasti parempoolne – paremtsentrist, konservatiiv. Samuti oli seal kohal praegune Saksa liidukantsler, Angela Merkel, kelle partei on samuti parempoolne, konservatiivne.

See näitab, et jõujooned ei jookse enam skaalal „sotsialist/konservatiiv“ või „parempoolne/vasakpoolne“. Sest mäletatavasti rahastasid Hitlerit samad jõud, kes rahastasid suures osas ka Trotskit ja bolševikke. Eesotsas pankur Jakob Schiffiga.

Ma leian, et on tarvis endale kõigepealt selgeks teha need faktid, mis kaasnesid Eesti astumisega Euroopa Liitu, need järelmid. Sest kui me ei adu, et tegelikult nii-öelda jäme ots on meie käest ära antud Brüsselisse, siis kõik need meie soovid, taastada Eesti rahvusriigina, on määratudki hukkuma.

Jah, mingil määral alguses Euroopa Liit tõepoolest kaitses meid Venemaa vastu, aga see oli väga lühikest aega. Hiljem, kui Eestil oli tarvis toetust saada, et oma Tartu rahu järgne piir taastada, siis vastupidi, meid ei toetatud, vaid hoopis rõõmustati selle üle, et Eesti kapitulantlik valitsus sõlmis Venemaaga uue piirileppe. Meid JULGUSTATI seda tegema!

Ja meile ei tuldud appi aprillimässu ajal. Kui te mäletate, siis alguses seesama Angela Merkel, keda ma mainisin, hoopis manitses Eestit, et Eesti politsei olevat liiga karmikäeliselt käitunud – mässajatega!

Ja tuletagem meelde: viimastel aastatel üha tugevneb surve Eestile, et Eestis kehtestataks teiseks riigikeeleks vene keel ning et võimalikult kiiresti saaks võimalikult palju siinseid „hallipassimehi“ EESTI kodakondsuse. Ja seda üritatakse näidata EESTI rahvuslike huvide kaitsmisena!

Kas tõesti teie meelest see on Eesti rahvuslike huvide kaitsmine, kui Eestis võimalikult palju koloniste saab Eesti kodakondsuse ning Eesti teiseks riigikeeleks tuleb vene keel?…

Arvestades, et siin on rahvuslased, ma ütlen, et see on retooriline küsimus, sest vastus on küllap ette teada.

Nüüd aga tagasi koostöö juurde. Koostöö Eesti Iseseisvuspartei ja teiste rahvuslike organisatsioonide vahel on täiesti võimalik. Siiamaani – nagu ma oma eelneva jutuga püüdsin seletada – on põhjuseks, miks seda koostööd pole toimunud, puhtkeeleline küsimus. Kui me teeme endale selgeks, et Eesti EI OLE ISESEISEV ja et meie eesmärk on ta kõigepealt TAASTADA iseseisva riigina, SIIS on võimalik hakata üles ehitama rahvusriiki.

Siiamaani on koostöö rahvuslike organisatsioonide vahel toimunud siiski enamasti mitte juhtkonna tasandil, vaid eri rahvuslike organisatsioonide liikmed on olnud ka mõne teise rahvusliku organisatsiooni liikmed, kui nende põhikiri lubab seda.

Praegune istung on sellepoolest vajalik, et oleks võimalik edaspidi hakata koostööd tegema ka JUHTKONNA tasandil.

Ma saan aru, et Iseseisvuspartei juhtkonnas on siiamaani olnud kohati liiga jäigad seisukohad koostöö tegemise koha pealt. Iseseisvuspõhimõttest ei saa muidugi taganeda, aga see ei tähenda seda, et ei tule käia potentsiaalse partneriga läbi; et ei tule teada, millega see tegeleb.

Ja nüüd – õnneks – on jää selles küsimuses murdunud ja Eesti Iseseisvuspartei on valmis koostööd tegema mitte ainult Isamaa ja Res Publica Liidu Rahvuslaste Ühendusega, vaid ka Rahvusliku Liikumisega ning veel mitme teise rahvuslaste organisatsiooniga Eestis. Sellepärast, et meil seisavad ees päris rasked ajad.

Jah, Tunne Kelam ütles, et palju oleneb meist endist. Tõepoolest oleneb. Aga arvestagem sellega, et on siiski selliseid asju, mis jäävad Eesti mõjuulatusest väljapoole ja sellele, rahvust nõrgestavale jõule saab vastu seista ainult rahvuslasi ühtseks löögirusikaks koondades.

Jah, tõepoolest Eesti poliitikamaastikul on praegu ÜKS rahvuslik partei, aga see ei tähenda, et sinna ei võiks tulla ka teine või isegi kolmas. Tähtis on, et need parteid omavahel ei pureleks ja teeksid koostööd. Sest kui tuleb hetk, kus tõepoolest üritatakse peale pressida meile teist riigikeelt; kus üritatakse anda kiirkorras kodakondsus enam kui sajale tuhandele täiesti võõra kultuuri esindajale, siis mingil hetkel rahvas ärkab. Ja et see ei oleks siis selline nii-öelda leivamäss, nagu on olnud Venemaal või ka mujal Ida-Euroopas, siis on vaja, et oleks jõud, kes suudaks seda juhtida, kanaliseerida. Ja selleks ongi vajalik Eesti rahvuslike, eestimeelsete jõudude ühendamine. Sest mingil hetkel tuleb piir ette, kus enam heaga ei saa, muidu meist lihtsalt rullitakse üle.

Aga ma olen täiesti nõus Tunne Kelamiga selle koha pealt, et eestlased peavad ise oma iivet tõstma. SEE on, mida me ise saame teha.

Samas – dekoloniseerimine. Miks ta on oluline?

Sellepärast, et kui inimene, ütleme, põliselanik, eestlane elab keskkonnas, mis on vaenulik, ta teab, et teda võib väljas tabada vägivald (oletame, et inimene ei ole näiteks enesekaitsekursustel käinud ja ta elab Lasnamäel või Koplis), siis tal on pidev ebakindlusetunne. Ta ei tea, kus teda võidakse rünnata, kus teda võidakse paljaks varastada…

Me võime ju rääkida, et kõik inimesed on loomu poolest head. Võib-olla ongi, aga see nende loomulik hea on niivõrd paksu halva kihi alla mattunud, et ei paista sealt enam välja.

Ja kui eestlane elab sellises pinges, siis ta kas kukub jooma või siis ei tee lapsi. Ja lapsi kipuvad siiski pahatihti tegema need, kelle suhtumine ei ole just kõige vastutustundlikum. Antud olukorras oleks vastutustundlik kasvatada laps üles TERVES keskkonnas. Aga kui keskkond on vaenulik, siis paljud naised lihtsalt ei sünnita sellesse vaenulikku keskkonda. Vähemalt nad ei sünnita rohkem kui üks või äärmisel juhul kaks last. Ma ei ÕIGUSTA seda, aga ma SELGITAN, miks see niimoodi on.

Palju lapsi saab olla siiski maapiirkonnas, aga mitte linnas, kus on pidev oht, et sa satud vägivalla ohvriks. Mõelgem sellele!

Ma kordan veelkord: Eesti Iseseisvuspartei on ALATI valmis koostööd tegema nendega, kes leiavad, et on tarvis taastada Eesti riiklik iseseisvus ning hakata üles ehitama Eesti rahvusriiki.

Aitäh, et ära kuulasite!

Aitäh kutsumast!

Tõnu Kalvet

543 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>