Vello Leito: Mida tähendab: “Ma ei kavatse poliitikasse naasta”?

Seni on Tiit Vähi alati kindlalt väitnud, et ta poliitikasse mingil juhul enam tagasi ei tule, kuid Maalehele 09.10.2008 antud intevjuus on selline lause: „Ma ei kavatse poliitikasse naasta.“ Seega stopp! see „ei kavatse“ on ju klassikaline kambäkipalavik! Ja kui ta oma kavatsuse muudab, mis siis saab?

Seepärast lugesingi intervjuu tähelepanelikult läbi. No nii, et kes on süüdi majanduse allakäigus? Vähi hinnangul populistlikuks ja tagurlikuks muutunud poliitika, erakonnad, mis on seadnud end rahvast tähtsamaks. Aga kuidas on lood tegelikult? Mõistagi on kõik riigikoguparteid ja nende esindajad süüdi kuid esmajärjekorras siiski Tiit Vähi ise, sest enne seda kui edukas majanduspoliitika muutus isegi teoreetiliselt võimatuks, oli „Kurkse retke“ käivitanud just tema isiklikult. Just tema „viis“ Brüsselisse Eesti sisseastumisavalduse Euroopa Liitu.

Kas Tiit Vähi ei mõistnud, et ta sellega algatas Eesti Kurkse retke? Ma ei tea, pole sel teemal temaga rääkinud, kuid olen rääkinud ühe tema tookordse meeskonnakaaslase Arnold Kimberiga. Lugu ise juhtus nii. Minu raamatu „Euroopa Liit tagantvaates“ kordustrüki tutvustamise käigus (peale 1999.a. riigikogu valimisi) kohtusime Ei Euroopa Liidule delegatsiooniga Viljandis teiste hulgas ka tookordse Viljandi leivatehase omaniku A. Kimberiga. Meie pärimiste peale, et kas Koonderakond tõesti ei saa aru, mis ta tegi Eesti EL liikmeks liitmisega, vastas ta meile üllatuslikult, et saab aru küll. Minu tookordestes märkmetes on muuhulgas kirjas isegi selline lause: „Hea kui meid ellugi jäetakse ja nälga surra ei lasta.“ Nii et …

Tiit Vähi otsib süüdlasi ja jätab märkimata kõige olulisema, millest kõik pihta hakkas, et veel enne teda pani Eesti majanduse praegustele rööbastele hoopiski Isamaa ja Mart Laar, kes seetõttu kõikide peasüüdlaste hulgas see peasüüdlane on. Aga kui tõesti kambäk, siis peaks selleks olema ju mingi eriline põhjus, uus bäkkommeri kvaliteet, näiteks. Niisiis mida ta lahendiks pakub? Intervjuus on pakkumine täitsa olemas, neli „veolooma“: avatud majandus, EL liikmelisuse ärakasutamine, investeeringud innovatsiooni/ kõrgtehnoloogilisse tootmisse ning nn vene kaart.

Aga just nende härgadega ongi Eesti Kurkse randa veetud. Teine asi kui ta oleks kasvõi näiteks lahti rääkinud, miks seni ettevõtluse, tehnoloogia ja innovatsioonifondid peale korruptiivse rahakulutuse midagi muud pole andnud. Aga selle salapärase nähtuse sisu pole ta avanud. Et möödub täpselt kaks aastat sellest kui alustati Eesti Arengufondi käivitamist, siis olgu see sisuavamine tehtud siinkohal T.V. eest.

Fondi konstrueerimist alustati selliselt, et oleksid fondi nõukogu ja juhatus ning lisaks veel seitsmeliikmeline finantskomitee ning taolisele juhtimiskollile viie aasta peale viisada miljonit raha innovaatilistesse projektidesse, seega 100 miljonit aastas. Finantskomiteesse keevitati sisse välisekspertide jõuparaad riskikapitalist Steve Jürvetsonist Soome Sitra fondi nõukogu liikmete ja Indrek Neiveltini.

Nii läkski, Neivelt – vene suurpanga Sankt Peterburg nõukogu esimees – sai muuhulgas lausa Fondi nõukogu esimeheks. See „innovatsioonihiiglane“ on tänaseks (pooleteise aasta jooksul peale juriidilist käivitamist) suutnud kulutusi teha 23 miljoni krooni jagu. Seda nn postkastiprojekti.

Kes selle ja taolised fiaskod läbi näeb, see näeb ka tõde, milleks on: pole olemas avatud majandust, vaid on turumajanduslik konkurentsimajandus, kus tugevam võtab kõik. Kui meeldib, siis võib viimast paradigmat lugeda ka veidi pehmemas vormis (sellel heal lapsel on muide veel palju nimesid), nii nagu viimasel ajal rohkem moes: autoritaarne kapitalism. Nii sunnitaksegi nõrgemale peale „avatud“ majandus, et seejärel „välisekspertide“ „ekspertteenuste“ kaudu võtta nõrgemalt kõik, mis võtta saab. Või siis vastavalt vajadusele – tõkestada kõik, mis nõrgemat kuidagimoodi võiks tugevdada. Väliseksperte aga konkurentsimajanduses põhimõtteliselt ei eksisteeri, on vaid välisagendid ja majandusspioonid nii nagu Indrek Neivelt ja kõik teised.

Majanduse tasandil toimuva riikide totaalsõja mõistmiseks soovitan lugeda näiteks Tartu Ülikooli kogumikku „Eesti majanduse konkurentsivõime,“ Tartu Ülikooli kirjastus, 1999.a. Tol ajal veel midagi kirjutati. Tiit Vähi aga ei tee midagi teadmagi.

Veel pakub T.V. vene kaardi ärakasutamist nii nagu seda teeb Soome, kuid jätab märkimata, et Vene kaart on ärakasutatav küll, ent nõuab ühe „väikese“ takistuse ületamist, enne kui midagi saab teha nii nagu Soome. Nimelt Venemaa kerjustega ei räägi, vaid hävitab need majanduslike ja poliitliste vahenditega – endale kasuks, assimileerib kui heaks arvab. Tugevam võtab kõik, nagu nüüd teate. Ring on sulgunud – pole rahvuslikku majandust, pole riiki, varem või hiljem. Pigem õige peatselt.

Astumisavaldusega EL-i kordas Tiit Vähi Konstantin Pätsi kõikide aegade reetmist lootuses kergemale karistusele ja heale pugemisoskusele. Pole oluline, kas reaalset valikut oli või ei olnud, kas on või ei ole, kes aga siiski Tšehhi „grupi seltismeeste“ rolli astub, see ka ajalukku sellisena läheb. Ei Venemaa ega EL salli reetureid: Laidoner läks kiiresti, Pätsi hoiti hullumajas, Vähi suretatake välja majanduslikult.

Lõpetuseks veel selline notabeene: kellele täna antakse peavoolumeedias (loe uusokupantide hääletorudes) sõna? Loomulikult ainult Eurussia impeeriumi ehitajatele ja nede käsilastele. Võitja tahab võtta kõik, nagu teate. Ausatele inimestele aga lohutuseks niipalju, et ega käsilaste elu pole ka teab mis kerge, ehkki alguses reeturitele niimoodi näib.

Vello Leito, EIP esimees

Ad vocem.

Intetrvjuus on Tiit Vähilt üks eriti terane tähelepanek. Inteervjueerija küsib: „Kuidas valetajat ära tunda?“ T.V. vastab: „Kui Mart Laar valetas, läksid tal silmad suureks ja ümmarguseks, kui Andrus Ansip valetab, ei pilguta ta silmagi.“ Oma täpsuses surematud sõnad!

515 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>