EIP vanematekogu: “Terveneva” EIP vastulause Terve Mõistuse Sündikaadile

Saatekiri:

Lugupeetud toimetus!

Käesoleva aasta 13. oktoobril ilmus Teie portaalis artikkel „Rahvuslased ja äärmuslased“. Suur osa sellest artiklist oli pühendatud meie erakonnale – Eesti Iseseisvusparteile.

Artikli autor, hr. A. Laiapea esitas mitmeid väiteid ja küsimusi, mis vajavad vastust ja millele ei oska paraku vastata ei hr. Laiapea ise (kuna ta pole EIP liige) ega Teie portaali toimetus.

Seetõttu leidsimegi, et kõige parem on anda vastus algallikast. Teisisõnu: me kirjutasime vastuartikli.

Ajakirjanduse tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt on meil õigus vastulauseks. Vastulause peab teatavasti olema samas mahus ja avaldatama sama nähtaval kohal, kus avaldati selle vastualuse esilekutsunud kirjutiski.

Oleme kindlad, et Te toimetus on sellest teadlik ja annab seda kena ajakirjandustava järgides meile võimaluse see vastualuse avaldada.

Lugupidamisega,

Vello Leito,

Eesti Iseseisvuspartei esimees

Tallinnas, 16. 10. 2008.a.

„Terveneva“ EIP vastulause

Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) avastas 13. oktoobril 2008 üllatusega, et EIP-l on poolehoidjaid, kellest meil aimugi polnud. Nimelt ilmus mainitud päeval internetiportaalis „Terve Mõistuse Sündikaat“ artikkel pealkirjaga „Rahvuslased ja äärmuslased“, mille autor, Andres Laiapea, valutas südant EIP käekäigu pärast.

EIP „tervenemist“ ja „põhjalikku ümbersündi“ soovi(ta)v A. Laiapea jagas meile lahkest südamest nõuandeid, mida tuleks teha, et EIP-d „hakkaks tõsiselt võtma arvestatav osa valijaskonnast“.

Hea nõu on kuldaväärt. Lootsimegi, et A. Laiapea haarab kohe härjal sarvist ja annab meile väärt nõu.

Suur oli aga me üllatus, kui lugesime A. Laiapea kirjutises tähtsaima soovitusena järgmist: „Esimeseks sammuks tervenemise teel on teha sotid selgeks juutide ja Iisraeliga. Kui ollakse meelestatud juutide ning Iisraeli suhtes äärmiselt vaenulikult ja peetakse vajalikuks seda suhteliselt sageli rõhutada, siis võib sellest jääda inimestele paratamatult mulje, et soovitakse viia kunagi lõpuni see, mida Hitler holokaustieitajate väitel kunagi ei üritanud. Selliseid potentsiaalseid massimõrvareid normaalsed inimesed loomulikult toetama ei hakka.“

Üllatavalt mõjus A. Laiapea see soovitus sellepärast, et kõnealuse artikli nõuanded olid mõeldud ju EESTI poliitmaastikul tegutsemiseks. EIP-l pole mingit kavatsust asuda tegutsema Iisraeli poliitmaastikul. Meie tegutsemisala on ikkagi Eesti.

Väga võimalik, et juudi rahvas ja Iisrael on A. Laiapeale tõepoolest väga südamelähedane. A. Laiapeal on selleks täielik õigus. Ent samasugune õigus on ka igal teisel inimesel ja organisatsioonil, kes mõnda teist rahvast või riiki südamelähedaseks peab. Pole mingit põhjust eelistada üht rahvast teisele. Juudid on samasugune rahvas kui iga teinegi, nad pole millegi poolest paremad kui näiteks paapuad, pügmeed või tuvalased.

Iisraeli riigi õitseng ega hukk pole EIP mure. Esimese eest kannavad hoolt Iisraeli kodanikud ise, teise eest aga näiteks palestiinlased ja/või Iraan. EIP-l pole mingit tahtmist ega vahendeidki emma-kumma stsenaariumi teostamiseks.

Meie tööpõld on Eesti. Meie siht on eesti rahva heaolu. Eestis leidub lahendamistvajavaid probleeme nii hulgaliselt, et meil pole mingit tarvidust neid unarusse jättes mõne teise riigi või rahva probleeme lahendama rutata.

Seepärast tekkiski meil küsimus: kui A. Laiapea leiab, et EESTI rahvuslaste erakonna tõsiseltvõetavuse saavutamiseks on esmatähtis võtta (pooldav) seisukoht ühe meile kauge ja võõra rahva suhtes, siis millise rahva patrioot A. Laiapea ikkagi esmajoones on?

Oma nõuandvas artiklis soovitab A. Laiapea EIP-l heita „endalt ühel kenal päeval natsionaalsotsialismi jõleda varju, mis teda praegu määrib“.

Seegi nõuanne on ta andja parimatele kavatsustele vaatamata vägagi üllatav ja kummaline.

Esiteks sellepärast, et jätab mulje, nagu elaksime ikka veel nõukogude ajal, kui kõik natsionaalsotsialismiga seonduv oli automaatselt halb ja hukkamõistu väärt. Meenutame A. Laiapeale, et praegu on ikkagi aasta 2008 ning nõukogudeaegsed propagandamallid on ammuilma kõrvale jäetud. Eesti on taas läänemaailma osa. Läänemaailmale on aga teatavasti iseloomulik mitte pimesi uskuda, vaid enne hinnangu andmist hinnatavat objekti ikkagi uurida. Vaid sel moel on võimalik tagada, et hinnang on tõepoolest täpne ja kaine, mitte aga emotsionaalne ja ülepingutatud. Vastasel korral jõuame tagasi nõukogude aega, mil oli kombeks näiteks teisitimõtlejate teoseid töökollektiivi üldkoosolekul hukka mõista, ilma et ainuski hukkamõistja oleks teosega eelnevalt tutvunud.

Teiseks sellepärast, et seostab EIP-d natsionaalsotsialismiga, see seos aga teatavasti ei pea paika. EIP pole kunagi kedagi üles kutsunud natsionaalsotsialistiks hakkama. EIP eesmärk on tagada eesti rahva heaolu, areng ja püsimajäämine; -ismidega meie ei tegele.

A. Laiapea kirjutab, et „Iseseisvuspartei peab tegema selge lõpparve natsionaalsotsialismiga“.

Paraku ei saa EIP seda lõpparvet teha. Seda sel lihtsal põhjusel, et pole olnud mingit algarvetki.

A. Laiapea soovitab meil teha koostööd võimalike liitlastega, kelle abil oma programmi teostada.

Koostöö vastu pole meil midagi. Eeldusel muidugi, et koostööpartner on meiega lähedastel seisukohtadel ja on oma sõnu ka tegudega tõestanud. Kui aga koostööpartner soovib meilt järeleandmisi PÕHIMÕTTELISTES küsimustes, siis loomulikult SELLISEST koostööst ei saa asja.

Koostöö parlamendierakondadega on aga peaaegu välistatud. Seda sellepärast, et just parlamendiparteide aetav poliitika ongi tõuganud Eesti ühiskonna suurde kriisi, mis ähvardab üha süveneda.

EIP on andnud korduvalt head nõu selle kriisi ärahoidmiseks või vähemalt pehmendamiseks, kuid parlamendierakonnad on seda kõrgilt eiranud. Meenutame, et EIP esimees, Vello Leito avaldas juba 2006. aastal pika artikli „Teadmiste kohustuslik miinimum…“, milles juhtis tähelepanu Eesti riiklust ja majandust ähvardavatele ohtudele. Toona peeti V. Leito öeldut naljanumbriks, V. Leitot ennast aga vandenõuteoreetikuks ja asjatuks paanikatekitajaks, ometi on praeguseks suur osa V. Leito ennustatust juba täitunud. Kõnealune kirjutis on üleval EIP kodulehel, nii A. Laiapea kui ka iga teine asjasthuvitatu saab sealöelduga praegugi tutvuda.

Üks oluline täpsustus: EIP välistab küll koostöö parlamendiparteide juhtkonnaga, kuid mitte nende lihtliikmetega, kui viimased on rahvuslikult meelestatud. Me teame, et eestimeelseid, iseseisvusmeelseid inimesi leidub iga parlamendipartei liikmete ja valijate seas. Teame aga sedagi, et nad ei anna seal tooni ning neid ei võeta kuulda. Siiani on need inimesed olnud seal lootusest, et võimule ligemal olevasse erakonda kuuludes saavad nad ehk midagigi eesti asja heaks ära teha.

Kaasaja Eestis toimuv näitab aga veenvalt, et see lootus ei täitu. Ei saagi täituda, kui parlamendiparteide juhtkonnad on omavahel kokku leppinud, et „liialt eestimeelseks“ ei minda. Kes ei usu, mõelgu tagasi viimastel aastatel toimunule. Mõelgu kas või kodakondsuse nullvariandile, mida võimurid praegu uuesti läbi suruda katsuvad. Kas eestimeelne, iseseisvusmeelne inimene saaks jääda sellise erakonna liikmeks, kelle juhtkond tahab kehtestada kodakondsuse nullvarianti?…

EIP on valmis vastu võtma kõikide teiste erakondade eestimeelseid liikmeid ja valijaid, kellele on kallis Eesti riigi iseseisvus ja eesti rahva hea käekäik. Kinnitame kindla sõnaga, et meie ei nõua neilt inimestelt hädavajaliku eeltingimusena kriitikavaba suhtumist juutidesse, paapuatesse, pügmeedesse, tuvalastesse ega ühtegi muusse mitte-eesti rahvasse.

Eesti poliitikamaastikul on ruumi piisavalt. Kui A. Laiapea soovib, siis võib ta teha sellise erakonna, mis seaks eestlaste heaolu asemel esikohale mõne teise rahva heaolu. Siis otsustab juba eesti valija ise, kas toetada A. Laiapea erakonda või näiteks Eesti Iseseisvusparteid.

EIP vanematekogu

16.10.2008.a.

870 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>