Tõnu Kalvet: “Rahvusäärmuslaste üliväike toetajaskond” on väljamõeldis

„Rahvusäärmuslased teevad küll kõva kisa, kuid tegelikult on nende toetajaskond väga väike. Rõhuv enamus korralikest kodanikest end nendega ei seo ega poolda nende vaateid.“

Eks tule tuttav ette? See mõte läbib punase niidina väga paljusid sõnavõtte, mis käsitlevad rahvuslikult meelestatud üksikisikute ja organisatsioonide mõju ühiskonnale. Arvatavasti on iga selle kirjutise lugeja kohanud rahvuslaste mõju tühiseks pidavaid väiteid nii trüki- kui elektroonilises ajakirjanduses, samuti avalikel üritustel.

Neil väiteil on aga üks ühine „iluviga“: nad ei vasta tõele.

Heitkem esmalt pilk Kesk-Euroopasse. Austrias käesoleva aasta septembri viimasel nädalavahetusel peetud parlamendivalimistel kogus kaks marurahvuslikuks tembeldatud erakonda ühtekokku 29 protsenti häältest. Austria Vabaduspartei toetus tõusis eelmistel parlamendivalimistel kogutud 11-lt protsendilt 18-le, Jörg Haideri juhitava Austria Tulevikuliidu oma aga 4-lt 11-le protsendile. Rahvuslasi suutis kogutud häälte hulgalt edestada ainult kaks Austria vanemat ja mõjuvõimsamat erakonda – Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Austria Rahvapartei. Mõlemad „vanad ja suured“ on aga peaaegu sunnitud kutsuma valitsusliitu emma-kumma rahvuslaste erakonna, kui ei taheta valitseda vähemuses olles või ebatõhusalt. (Mäletatavasti said septembrilõpu valimised võimalikuks just seetõttu, et sotsiaaldemokraatidest ja rahvaparteilastest koosnev valitsus osutus oma erimeelsuste tõttu töövõimetuks.)

Kes julgeks veel väita, et Austria rahvuslased on „äärmuslased, keda toetab väga väike osa valijatest“?…

Austerlaste idanaabrite, ungarlaste seas on toetus rahvuslikele jõududele veelgi suurem. Koguni nii suur, et tekitas rahvuslaste mõju pisendajates tõelise vapustuse. Vapustajaks osutusid Ungari Teaduste Akadeemia Sotsioloogiainstituudi tänavu kevadel läbiviidud, kuid alles septembri keskpaiku (!) avalikustatud arvamusuuringu tulemused.

Mis siis nii vapustavalt mõjus? Miks oodati tulemuste avaldamisega nii kaua? Vastuse saamiseks vaadakem mõningaid kõnealuse uuringu tulemusi.

75 % küsitletutest ootab kõvakäelist juhti, kes lõpetaks parteide vahelised nääklused. 52 % leiab koguni, et see juht võiks valitseda üheparteisüsteemis.

82 % küsitletutest arvab, et Ungari tööturul tuleks eelistada ikkagi omamaist tööjõudu. 81 % on seisukohal, et Ungari huve tuleks Euroopa Liidus senisest tunduvalt tugevamini kaitsta.

69 % küsitletutest on veendunud, et mustlased pressivad riigilt abi välja. 50 % arvab, et mustlased on oma vaesuses ise süüdi, kõigest 22 % on vastupidisel seisukohal. 40 protsendi meelest kasutavad juudid oma sihtide saavutamiseks alatuid võtteid. (Võrdluseks: vastupidisel arvamusel on 30 % küsitletutest.) 41 % arvab, et juutidel on Ungaris liiga suur mõju. Vastupidist arvab 27 %. Lisaks leiab 37 %, et holokaustist räägitakse liiga palju. (27 % leiab, et mitte.)

60 % küsitletutest on seisukohal, et tuleks juba lõpetada Ungari kujutamine Teise maailmasõja süüdlasena.

Huvitav tähelepanek: ülaltoodud, „äärmuslikke“ seisukohti toetab ka suur osa Ungari kahe suurema ja mõjuvõimsama erakonna – valitsuses oleva Ungari Sotsialistliku Partei ja opositsioonis oleva Noorte Demokraatide Liidu – valijatest. Näiteks oli juutide mõju liiga suureks pidajate hulgas USP valijaid 32 % ja NDL-i valijaid 49 %. Juute alatute võtete kasutajateks pidajate seas oli USP valijaid 32 % ja NDL-i valijaid 50 %.

„Keda saab siis pärast nende tulemuste avaldamist üldse pidada äärmusparempoolseteks ja ekstremistideks?“ küsis hämmastusega tänavu 13. septembril Ungari suurim päevaleht, tugeva sotsialistide mõju all olev „Népszabadság“ (kes oli kõnealuse uuringu Ungari TA Sotsioloogiainstituudilt ise tellinud). „Népszabadsági“ meelest kujuneb otsustavaks see, kas ülaltoodud seisukohti pooldavad inimesed lähevad valima või mitte. Kui nad on demokraatias pettunud ega lähe seetõttu valima, siis ei pääse nende vaated poliitikas mõjule. Kui aga lähevad, siis võivad otsustada valimistulemuse, leiab leht.

Madjarite lõunanaabritel, serblastel on see etapp juba läbitud: suurim ja mõjuvõimsaim rahvuslaste erakond, Serbia Radikaalne Partei on juba pikka aega parlamendis. Enamgi veel, ta saadikurühm on ülekaalukalt suurem kui ühelgi teisel parlamendiparteil.

„Serblased on pidurdamatud, poolmetsikud, nende iseloomu juures pole see mingi ime,“ võib mõni lugeja siinkohal vastu vaielda.

Hüva. Kui mõnele õrnahingelisele serblased ei sobi, suuname siis pilgud loodesse, Šveitsi poole. Šveitslasi liigses kuumaverelisuses, järelemõtlematuses süüdistada küll ei saa. Ometi on sealgi suurim esindatus nii parlamendis kui kohalikes võimuorganites just rahvuslastel, täpsemalt Šveitsi Rahvaparteil. Eelmises valitsuses oli ŠRP-l kaks ministrit, ülejäänud parteidel igaühel üks.

Neid näiteid võiks tuua teisigi. Ent lõpetagem oma kujuteldav Euroopa-reis, tulgem tagasi kodutanumale ja küsigem: kui palju võiks olla rahvuslikel jõududel toetajaid Eestis?

Sellele annab päris hea vastuse üks uurimus, mille tulemusi – sarnaselt Ungaris läbiviiduga – samuti just jooksujalu avaldama ei rutatud. Vastuse annavad uurimistulemused ise.

Ühe osa eestlastest moodustavad – uurimuse kohaselt – „rahvusäärmuslased“. Selline eestlane tunneb kõrgendatud vastutust eesti keele ja kultuuri säilimise suhtes, eesti riigi ja rahva julgeoleku suhtes. Tema meelest saab seda tagada vaid juhul, kui Eestis elavad ainult eestlased. Ta pooldab hierarhilist riiki, kus põlisrahval oleks märksa enam õigusi ja võimalusi eneseteostuseks kui muulastel. Selline eestlane hoiab teiste rahvuste esindajatest teadlikult eemale: väldib nendega suhtlemist, eelistab nendega koos mitte töötada, nende keskel mitte elada ega poolda segaabielusid. Enamus sellistest eestlastest pooldab karmi muulaspoliitikat, nähes muulastes ohtu Eesti arengule.

Teise osa eestlastest moodustavad „vähesallivad“. Selline eestlane oskab oma tõrjuvat ja sallimatut suhtumist muulastesse varjata, kuid jääb sisimas nende suhtes ikkagi umbusklikuks ja ettevaatlikuks. Ta eelistab muulastest eemale hoida, kuid on valmis nendega koos töötama, kui see on möödapääsmatu. Samas ei pea ta neid endaga võrdseks ning leiab, et muulaste siinviibimisega kaasneb kuritegevuse kasv ja elukeskkonna halvenemine. Ta on seisukohal, et liigne sallivus suhtumises muulastesse on ohtlik ning et eestlased peavad Eesti ühiskonnas domineerima edaspidigi.

Eestlaste hulgas leidus veel kaks tüüpi: „pragmaatiline eestlane“ ja „empaatiline eestlane“. Kuid need jätkem praegu vaatluse alt välja, kuna neid rahvusäärmuslasteks tembeldada ei õnnestu küllap suurimalgi internatsionalistil. Vaadelgem hoopis, kui suur on esimese kahe pooldajate hulk.

Üllatus-üllatus! Selgus, et „rahvusäärmuslasi“ on eestlaste hulgas 19 protsenti, „vähesallivaid“ aga 28 protsenti. Kokku seega peaaegu pool eestlaskonnast. Kui aga arvestada asjaolu, et uurimust tutvustav ülevaateartikkel avaldati (venekeelses ajakirjas „Tallinn“) 2006. aasta algul, s.t. pea poolteist aastat enne aprillimässu ning et aprillimäss, nagu ka 2008. aasta augustis toimunud Venemaa kallaletung Gruusiale, muutis päris paljud eestlased varasemast patriootlikumaks, siis peaks rahvuslikult meelestatuid olema eestlaste hulgas praeguseks juba üle poole.

Selle valguses on ainult ajaküsimus, millal Eesti poliitikamaastikul võtab koha sisse tugev rahvuslik jõud. Võimalik, et koguni kaks. Sest nagu ülaltoodust näha, on rahvuslastel Eestis igati arvestatav toetajaskond, mida jaguks rohkemgi kui vaid ühe erakonna jaoks.

Rahvuslasi „tähtsusetuks äärmuslaste seltskonnaks“ pidajatel tasuks aga edaspidi lähtuda soovunelmate asemel tegelikkusest.

Tõnu Kalvet, Eesti Iseseisvuspartei liige

863 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>