Vello Leito: Relvajõul riiklust õigustühiseks muuta ei saa, aga…

Enne perestroikat ei kahelnud keegi, et maailm on oma militaarses jõujoonestikus bipolaarne, poolusteks USA ja Venemaa. Täna on olukord hoopis erinev, maailmast on saanud multipolaarne, Lääne ruumist endast aga bipolaarne, jõupoolusteks endised maailma esinäitlejad USA ja Venemaa. Jeltsini aegade võidurõõmus verbalistika, et Venemaa kohe-kohe kokku kukub, on üleöö asendunud närvilise halaga, et Venemaa kipub ülemvõimu haarama, ülekäte minema. Tõepoolest, Venemaa majandusest on peale 1998.a. rubla devalveerimist saanud maailmas üks kõige kiiremini ja stabiilsemalt kasvav riik, mille valuutavarud elaniku kohta koguni maailmas suurimad. Peresteroika Lääne-poolse salaeesmärgi, muuta Venemaa känguvaks liikmesriigiks ELiidus kui superliitriigis, nurjas president Putin. Fakt.

Ja nii need kaks peavadki jagama seda, mis Läänele maailma mõjutamiseks järele on jäänud (NB! Venemaa ei ole Ida, selleks on Hiina). Oma olemuse poolest on need jõupoolused aprioorselt identsed, muidu ju nad polekski poolused, kvantitatiivselt aga raskelt erinevad. Põhihuviks neil mõlemal mõistagi mõjupiirkondade laiendamine, ressursside vallutamine, odava tööjõu tekitamine väljaspool oma riigi piire ja kogu see „lebensraum“-komplekt pakendis kohe kätte saada, vajadusel ka füüsilist jõudu kasutades.

Kuid jõu kasutamise kvantiteedis on nad suurusjärgult erinevad. USA on pidanud II Maailmasõja järgselt üle 70 välissõja/osalenud konfliktis, kusjuures ainuüksi Vietnami sõjas põletati napalmpommidega surnuks oma 2-3 miljonit inimest, tsiviilelanikest ohvrite arv Iraagi sõjas läheneb poolele miljonile. Venemaa, ehkki territooriumilt suurim riik maailmas, on tema kõrval kohmetu külakakleja, nende arvel vaid 6 sõda, hukkunute arvgi pole võrdlusvääriline. Venemaa alustas oma uutpaisumispoliitikat 09.09.1999.a. (huvitav kombinatsioon, kas sel ka mingi eritähendus on?) elumajade õhkimisega Moskvas. USA aga uuseskaleerus 11.09.2001.a. WTC hoonete õhkimisega New Yorgis, patenteerides seejuures oma nimele üleilmse õiguse kaitsta oma „huve“ ükskõik kus, pidada „terrorismivastast võitlust“ oma „õiglustundest“ lähtudes.

Ka mängumaalt on nende profiilid erinevad. USA-le on suva millisest kinnisest uksest ta kogu maailmas sisse astub (kuid mitte Hiinas, loomulikult), Venemaa on püüdnud piirduda lähiregioonidega, oma ajaloolise mõjupiirkonnaga. Ühine joon mõlemale on aga seejuures see, et püütakse hoolikalt vältida teineteise reviiri otsest sissemarssi, vältida laupkokkupõrget. Kukeaabitsa klassikaks on ses suhtes kujunenud endise Jugoslaavia lagundamine USA eestvedamisel, EL mahitusel.

Loomulikult oli Jugoslaavia kõige otsesem Venemaa mõjupiirkond. Jugoslaavia kriisi ajal niheles Venemaa kolm pikka päeva oma sõpradele appiminemise vaevas, kolm päeva kestis süstikdiplomaatia USA ja EL liidritega, mis lõppes loogiliselt ikkagi Venemaa kaotusega. Eelkõige sellepärast, et Venemaa ja Jugoslaavia vahel asuvad riigid keelasid Vene sõjalennukite ülelennu ja maadpidi marsid. Leppis kaotusega, aga ikkagi kui mingi munstkunsti väel oli nende väekontingent Priština lennuväljal enne kui USA-meelsed Lääne relvajõud kohale jõudsid. Ja nii saidki venelased vähemalt „rahuvalvaja“ staatuse Kosovos.

Jugoslaavia lagundamise tulemusena on USA saanud oma (sealjuures sõjalise) kontrolli alla maailma ühe rikkaima polümetallide leiukoha – Kosovo. Venemaal on aga rusikad taskus tõotusega, et „Jugoslaaviat“ tema reviiris rohkem ei tehta.

Usu, aga kontrolli, ütles omal ajal president Reagan. USA igaks juhuks kontrolliski järele, kas Venemaal on ikka tõsi taga. Peale pikaajalist materiaalset/sõjalist abi ja USA/Iisraeli relvajõudude viibimist koos baasidega Gruusias, alustati „Jugoslaaviat“ Taga-Kaukaasias. Ent nüüd olid osad juba vahetunud. Seepärast ettevaatlikult, laupkokkupõrget vältides, selleks Gruusia fantoom-sõjaväge enda ees lükates sisenes USA/Iisrael L.-Osseetiasse. Juhtus see, mis juhtuma pidi – Venemaa vastas täismõõdulise sõjalise löögiga (loomulikult fantoomi pihta). Ei kõhkluse varjugi. Fakt

Taga-Kaukaasias oli tegemist USA geopoliitilise lapsusega. Tahtmatult anti Venemaale moraalne õigustus teha mida iganes. Seda enam, et 1994. aastal toimus ju Abhaasias ja L.-Osseetias referendum kummaga soovitakse ühineda (huvitav, et Lääs ja Eesti politprostid onselle „unustanud“), kas Venemaaga või Gruusiaga. L.-O. puhul oli valimisaktiivsus üle 90%-i, Venemaaga ühinemise poolt hääletas 95%. Pole ka ime, sest osseedid ja grusiinid pole sõbrad. Kõik see kokku andiski Venemaale moraalse ja juriidilise aluse teha L.-Osseetias ja Abhaasias „Kosovot“.

Sama viga üritab USA korrata juba aastaid Ukrainas – USA/Iisraeli ühispingutuste läbi püütakse destabiliseerida Ukrainat, oranž revolutsioon võidule viia, Ukraina oma kontrolli alla saada. Peale suurte kannatuste ukraina rahvale see muidugi midagi reaalset kaasa ei too, Ukrainast „Jugoslaaviat“ ei tule.

Aga äkki tuleb see Baltikumis? See tähendaks ju Venemaa sõjalist sissemarssi Eestisse! Kas agent Mart Helme sõjahüsteerial (Delfi, TMS, 02.09.2008) on mingi reaalne alus, või Johannes Kerdi sõnadel, et Venemaa sõjaline rünnak oleks enesetapp (Delfi, 05.09.2008).

Mõistagi pole, mõlema juhul on tegu vaid varga falsetiga, et võtke varas kinni, tegemist on tähelepanu kõrvalejuhtimisega milleltki olulisemalt. Enesetapu moraalne kohustus lasuks küll Kerdile ja temataolistele, kes Eesti kaitsejõududest on teinud relvastamata 2800-mehelise karistussalga võimalike siserahutuste mahasurumiseks Eestis.

Pealegi Eesti vallutamiseks Venemaa elavjõudu ei kasutaks, sest kõikide Eesti strateegiliste objektide koordinaadid on ju Venemaa arvutites olemas ning loetud minutitega oleks Eesti tegutsemisvõimetuks tehtud. Isegi elektrijaamu poleks vaja purustada, piisaks kümnekonna olulise kõrgepingeliini posti mahaniitmisest. Ja kui siis NATO „abi“ 7-me päevaga kohale jõuaks (NATO suunalt mõned päevad tagasi väljakäidud vapustav hinnang), siis oleks see vaid sõbralike vägede „kohtumine Elbel“. NATO(USA)/Venemaa vahelist põhimõttelist vastasseisu pole olemas, sellist instseneeritakse vaid geopoliitilise retoorika raamides, selleks et ära hoida pea-liiva-alla-peitmise-sündroomi põdevate inimeste tervenemist.

Kuid Mart Helme sõjahüüded on siiski olulise tähendusega, sest need on, nagu öeldud, milleltki oluliselt tähelepanu kõrvalejuhtimine. Ja nimelt sellelt, et tema kirjeldatud „Suur Plaan“ on tõesti olemas aga selleks pole mitte „viimaste aastate ettevalmistuste“ vili, vaid selleks on 1987. aastal käivitatud Suur Plaan, mille koodnimeks on ’Euroopa ühiskodu’, nii nagu Gorbatšov selle keelekäibesse omal ajal tõi.

Seoses Venemaa kiire tugevnemisega on see plaan omandanud aga hoopiski Eurussia impeeriumi loomise mõõtmed, Venemaa-ELiidu kooslusvormi loomise mõõtmed, kus Venemaa on boss. Ärge siis unustage, et Lääs on bipolaarne ja ei ole teiseks pooluseks mitte EL, vaid on ja jääb Venemaa. Ehki Lääne bipolaarsus on suures osas välismaailma jaoks väljanäideldud asi, pole see siiski täiesti olematu asi.

Nimelt Mart Helme militaarpalavik püüab peita fakti, et sõjalise jõu abil ei saa põhimõtteliselt õigustühistada Eesti riiklust, aga seda saab …

Jätkub …

Vello Leito, EIP esimees

10.09.2008.a.

756 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>