Vello Leito: Ükskord-me-võidame-niikuinii- meeste võit võib olla lähedal

Seonduvalt 1991. aasta taasiseseisvumisega on temaatilised kirjutised Delfis Heinrich Valgult ja Ants Veetõusmelt, Päevaleht Onlines Jaak Jõerüüdilt ja Trivimi Vellistelt. Postimehes tähtpäeva-artikkel puudub.

Ants Veetõusme artiklist: “Nii jätkas Ülemnõukogu sihikindlalt Eesti riikluse taastamist, mis lõppeski 20. augustil 1991. vastu võetud otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest, mis kinnitas Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotles välisriikidega diplomaatiliste suhete taastamist. See otsus sündis keerukas situatsioonis, kus Vene väed olid Eestis rünnakpositsioonidel. Eesti Komitee ei olnud selliseks otsuseks valmis.” Sellest ülbemat valet 20-nda augusti sündmuste kohta pole ma varem kohanud.

Aastatel 1991-92 olin Eesti Komitee juhatuse mittekoosseisuline nõunik. Tegin kaasa kõik taasiseseisvumisega kaasneva. Olin selle teksti sündimise juures, millega Tunne Kelam, Sirje Endre ja Vardo Rumessen läksid Ülemnõukogu ajaloolisele istungile. See tekst ei erine sisuliselt millegi poolest sellest, mis Ülemnõukogus vastu võeti.

Arvan, et Eesti Kongress oleks valmis olnud minema veelgi kaugemale – taastama Eesti Vabariigi enne 1940. a. 17. juuni riigipööret kehtinud põhiseaduse alusel, aga kuna Ülemnõukogus selleks valmisolekut ei olnud, siis jäi valik vahevariandi kasuks.

Ülemnõukogu poolt ettevalmistatud eelnõu nägi ette kodakondsuse nullvariandiga ENSV alusel uue pseudoriigi loomist. See, et käivitus TAASISESEISVUMISE variant uue põhiseaduse loomisega Põhiseadusliku Assamblee kaudu on Eesti Komitee teene. See, et Tunne Kelam seda raevukalt eitab, ei muuda fakti.

Nüüd kõigele tagasi vaadates näen kui naiivne ma tookord olin, ma uskusin, et taasiseseisvumise oli tegelik. Isegi Muinsuskaitse Seltsi tühjuse-absoluudist sündinud supernoova loos ei näinud ma midagi kahtlast. Olin poolpime nagu enamus inimestest veel praegugi on.

Esimesed kahtlused, et midagi on valesti, tekkisid 1992. aasta detsembris kui püüdsin Tunne Kelamile selgeks teha mismoodi Eesti majandust tuleks arendada (rahvusliku majanduse eelisarendamise kaudu). Tema täielik põhimõtteline vastuseis tekitas minus palju küsimusi ja juba 1993. aasta septembris olin üks Eesti Iseseisvuspartei (tollal Tuleviku Eesti Erakond) asutajaliikmetest, et Eestit päästa valedele rööbastele sõitmast, Euroopa Liitu sattumast.

Tänases Jaak Jõerüüdi artiklis „Ajalugu on seestpoolt tolmune“ tema „keeletunne“ selles suhtes, kas 1991 toimus ’taasiseseisvumine’ või Eesti ’taastas oma iseseisvuse’ on eriti markantne. Jõerüüt ei ole algkooliõpilasest rumalam ja teab mida iseseisvuse taastamine oleks tähendanud. Aga kinnimakstud valetaja ei saagi ju tõtt rääkida. NB! ’kinnimaksmise’ vorme on lugematult palju, sealjuures ka mitterahalisi.

Eespoolöeldu oli tähtis kuid mitte kõige tähtsam. Tänase päeva hoopis olulisem analüütiline haiguskolle on see, mida tegelikult mõtlesid need, kes ütlesid, et ükskord me võidame niikuinii. Kas see võit saabus 1991. aasta 20-ndal augustil. Väidan teadjana, et ei.

Perestroika Eesti osapoole tegelike täitjate jaoks saabub võit ükskord niikuinii siis, kui valmis saab perestroika eesmärk: Euroopa ühiskodu, kus eesti rahvas on kiirsulatamisse antud etniline killuke ilma omariikluseta.

Ükskord-me-võidame-niikuinii-meeste võit võib olla väga lähedal, sest viisavabadus Venemaa ja EL vahel saabub vääramatult kahe-kolme aasta sees (loe Medvedevi avaldust), sellele järgneb Venemaa EL-liikmelisus ja tere taas, ühiskodu. Nende niikuinii-meest hulka kuuluvad kindlast ka Jaak Jõerüüt, Heinz Valk, Trivimi Velliste, Ants Veetõusme – peavoolu meedia tähtpäevaliste artiklite autorid.

Vello Leito

21. augustil 2008

P.S.

Et ka mina ei saanud tookord kõigest aru, siis olgu siinkohal tehtud reservatsioon Heinrich Valgu suhtes. Järgnev on väljavõte H.V. intervjuu anonüümsest kommentaarist:

”Ainult see suhtumine laulva revolutsiooni aegadesse. Kui jutt sellele läheb, on tollastel tegelastel nagu vett suu täis – nagu ei oleks olnudki mingit suurriikide taustu ega visiite ega vaikseid kokkuleppeid, mille tõttu laulvaks revolutsiooniks nimetatud protsess võimalikuks sai. Ja nagu ei oleks olnud Venemaa tahet oma mõjusfääri igal juhul säilitada (asi, mis just praegu end jälle mitmel pool näitab). Rahvas laseb end pimestada osavõturõõmust, ja tõepoolest oli iga aus mees siin osavõtja. Kuid see ei tee olematuks seda, mis toimus NSVL-s: majanduslik lagunemine, siseriiklikud võimuvastuolud, otsus riik säilitada moderniseerimise ja teatud suurriikidega kokkulepete teel. Sellest ka üheaegsed (!) organiseeritud revolutsioonid eri liiduvabariikides (tollane nimetus) – revolutsioonid, mille varjatud külgi teadis ja teab ainult kitsas ring inimesi, kes osalt on avalikus poliitikas, osalt mitte. Igatahes on vahe nende vahel, kes läksid kaasa puhta südamega, ja nende vahel kes (ka juhtidena) tegelikult kavandasid punast satelliitriiki. … Võib-olla, et Heinz Valk ei olnud tollal teadlik laulva revolutsiooni hämaratest taustadest, kuid siis peaks ta nüüd püüdma neist mitte mööda vaadata ja neist avalikult rääkima. … Väga nõus – toona oli Valk naiivne kui arvas et Rahvarinne spontaanne liikumine oli. Me ei laulnud ennast vabaks (nagu arvab ka M Mikko oma blogis), tegemist oli NSVL – USA kokkuleppega. Ning tänaseks on Valk seniilne, kui ei näe 20 aasta perspektiivis asja läbi. Toendeid on ju hulga. Kasvõi see, et Poola Solidarnost oli struktuuride sünnitis. Lisaks ei näinud Valk läbi Savisaar-Lauristini plaani teha Eestist 1991 sünniaastaga riik.”

450 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>