Risto Teinonen: Tänapäeva Saksamaa – Eesti Kaitsepolitseiameti käepikendus?

Seitseteist kuud pärast fabritseeritud kriminaalmenetluse alustamist minu vastu taotlesin – Kaitsepolitseiameti ilmselgele soovile vastu tulles – luba lahkuda elukohast põhjendades taotlust kavatsusega oma asjad Hispaaniasse kolida.

Luba anti. 17-ndal juulil alustasin kahe sõbraga rendikaubikuga teekonda Hispaaniasse. Kõik mu vallasvara oli pakitud 90 pappkasti ning mõnedesse kohvritesse. Läbisime Läti, Leedu ja Poola. Tänapäevase hästi kärbitud Saksamaa piiri ületasime 19-ndal juulil kell 14.56 Saksamaa aja järgi. Kohe pärast piiri ületamist ilmus meie auto ette politsei väikebuss, mille taga jooksis tekst “Bitte folgen”. Meie kõrval ja taga sõitsid samuti politsei väikebussid. Õhus tiirutas ka helikopter. Meid konvoeeriti kohalikku politseijaoskonda, mis meenutas pigem kasarmuala.

Peatusime kus kästi ja päris vaenulikult meelestatud politseinikud kamandasid meid autost välja ja nõudsid passe ning auto dokumente. Mitte keegi “härradest” ennast ei tutvustanud, oma dokumente või volitusi ei esitanud. Järgnes kastide ja kohvrite auto pealt mahalaadimine. Kõik avati ja asjad käidi põhjalikult läbi. Mõned asjad äratasid tuhnijates huvi ja need tõsteti teistes asjadest eraldi. Politseinike omavahelisest vestlusest kostis eestikeelne sõna “kaitsepolitsei”. Üks tegelastest leidis ühest kastist kolm punasel ja kolm sinisel taustal käelinti ja oli vaimustuses. Küsis “kus on ülejäänud?”, nagu oleks teadnud, palju linte pidi kokku olema. Äkki oli sedagi Eestist teatatud?

Saak jäi napiks. Siis viidi kaks reisikaaslast kongi. Asjad pakiti kiiresti kastidesse ja auto peale tagasi, sest vihm oli tulekul. Siis viidi ka mind kartserisse. Teatati, et oodatakse tõlki ja Sachseni liidumaa kriminaaluurijaid, kes pidid tulema nii veerand-pooletunni jooksul. Tegelikult oli tõlk juba kohal. Ei tea kuidas oli osatud ta Berliinist kohale kutsuda juba ette?

Ootasime eraldi kongides, mille seintel oli mõningaid venekeelseid kritseldusi. Lõpuks kutsuti meid ühekaupa järgmistele menetlustoimingutele, mis kõigil ühesugused. Pildistamine. Pildistati istudes kolmest suunast, kellel prillid, nii prillidega kui ilma. Siis pildistati seistes, taustal mõõdupuu. Järgmiseks viidi tuppa, milles kaks politseinikku, vähemalt ühel kummikindad käes. Lahti riietuda. Riided kobati läbi. Siis aluspüksid alla. Politseinike huvi meie tagumike vastu piirdus õnneks visuaalse vaatlemisega – Sõjaeelsel Saksamaal oleks taolise huvi näitamine võinud politseinikele halvasti lõppeda.

Jälle kongidesse ootama. Liidumaa kriminaaluurijad saabusid. Kaks suurt ja paksu meest ning üks noorem ja selgelt nutikam. Üks meestest oli vast põhihariduse saanud kommunistlikus ühiskonnas ja käitus vastavalt sellele. Kommunism ja sakslus pole ju eriti hästi kokkusobitatavad – ja kes nüüd vastu vaidleb väites et Marx oli sakslane, sellele tuletan meelde, et Marx oli puhas juut ja et kommunism on puhtjuudilik ideoloogia. Esitati isegi nii rumal küsimus, et mispärast te kolite Eestist Hispaaniasse just läbi Saksamaa? On selge, et politseiuurijal ei pea kõrgharidust olema, kuid Euroopa kaardist peaks ta ikkagi mingit ettekujutust omama.

Liidumaa uurijad viisid mind kaubiku juurde tagasi. Seal olid osad kastid juba minu kohalviibimiseta läbiuuritud. Ülejäänute uurimine algas ja oli üsna põhjalik. Kui töö tehtud, saadeti mind kongi tagasi. Järgnes pikk ootamine. Oletan, et härrad mõtlesid, mida meile süüks panna. Lõpuks oli ooteaeg läbi.

Ülekuulamisele kutsuti esimesena mind. Toiming kestis umbes kuus tundi. Pakuti võimalust kutsuda kohale advokaat – keeldusin sellest, sest kulud oleksin pidanud maksma mina kui menetlusalune.

Ülekuulamist alustati. Mind kahtlustati – nii väideti – Saksamaa põhiseaduse vastase sümboolikaga esemete riiki toomises eesmärgiga neid seal turustada või levitada. Seda sõnastust muudeti “võõrandamiseks”. Uurijad väitsid, et näiteks haakristiga esemete omamine on Saksamaal karistatav – see väide on vale. Kui usutav on, et kaubikuga, kus on 90 kasti isiklikke esemeid ja nende hulgas ainult mõned üksikud haakristiga esemed, rohkem keelatud asju ei toodud, kui tegemist oli selliste asjade levitamisega? Väga usutav see ei paistnud ka sakslaste arvates olevat. Uurijaid huvitas ka meie võimalikud kontaktid ekstremistidega Saksamaal. Ütlesime, et meie pole ekstremistid.

Mida siis uurijad asjade hulgast leidsid? Kokku kolmelt sõitjalt leiti muuseas järgmised tooted: Auschwitzi muuseumist ostetud plakat (kas sellises muuseumis müüakse natsipropagandat?), läti labakindad, mille lätipärane haakristiornament (lätlased – natsid juba muinasajast?), soome sõjaveteranide toetuseks möödunud aastal müüdud Soome õhujõudude tunnusega (haakrist) sõrmused, kaks tükki (natsid soomlased, kes võtsid haakristi oma õhujõudude tunnuseks enne natsionaalsotsialiste Saksamaal?), Mart Laari raamat: “Eesti Leegion sõnas ja pildis”, 8 tk (Mart Laar – Eesti endine peaminister – natsipropagandist?).

Uurijad olid hädas. Asjad polnud nii ohtlikud ja karistatavad kui eesti kolleegid olid hoiatanud. Mida teha? Kriminaalasi tuleks ikkagi kuidagi kokku klopsida. Aega ka vähe, 12 tundi on maksimumaeg, mille vältel isikut võib ilma kohtu loata kinni pidada. Asi jäigi pooleli. Kui mind oli ülekuulatud ning autoga väravast välja saadetud, kuulati kahte teist reisijat koos. Teisel olidki kaasa nood Laari ajalooteosed, teisel kaks eksemplari kurioosset raamatut Adolf Hitler ja lapsed. Kuid ikkagi: kriminaalasi mis kriminaalasi.

Raske on tänapäeval kujutada ette naeruväärsemat seadusandlust kui seda on Saksa Liiduvabariigi seadusandlus antud vallas. Aga… nii absurdne ta ka pole, et asjade omamine oleks karistatav. Seetõttu küsisidki uurijad närviliselt: “Kas te mõnda saksa advokaati tunnete?”. Loodeti vist, et jätame asja nii nagu on. Seda siiski ei juhtu ja eks näis, kuidas asi lõpeb. Töö tellija on teadagi Kapo, kuid kannatada saab ilmselt ta jooksupoisiks hakanud saksa politsei maine.

Peale asjade konfiskeeriti minult tuhat eurot, kuna kord olevat selline. Raha peaks minema tõlgi töötasuks (kas tõlgi tellisin mina?!) ning muudeks menetluskuludeks. Ilmselt arvestasid võimuorgani esindajad sellise (Kapo?) sooviga, et meile ei jääks teekonna jätkamiseks piisavalt raha, vaid peaksime tagasi pöörduma. See tähendanuks auto rendihinna kaotamist niisama, kütusekulusid ilma asjata jne. Ehk isiku majandusliku olukorra ruineerimist, mis on Kaitsepolitsei üks tähtsamatest eesmärkidest.

Jätkasime teed ja nüüdseks oleme juba tagasi. Kaebus Saksamaale asjade ja raha tagasi saamiseks on koostamisel.

Provokatiivsele pealkirjale vastuseks võiks vast öelda, et Euroopa Liidus on käimas ulatuslik kampaania kõigi nende vastu, kes seda impeeriumi ei poolda. Löögi alla on sattunud kõik rahvuslased-iseseisvuslased. Ehe näide sellest on ka hiljutine uudis Rootsi patrioodile määratud kümneaastasest sissesõidukeelust Eestisse. Euroopa patriootidel tuleb oma jõud ühendada, et ennast repressioonide vastu kaitsta.

Risto Teinonen, Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige.

926 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>