Kivisildnik: toppige see Tartu rahu endale…

KIVISILDNIK: (:) toppige see Tartu rahu endale…
05. juuli 2008

Mulle on Tartu rahu õige mitmel isiklikul ja filosoofilisel põhjusel vastik.

Ja ta oleks veelgi eemaletõukavam, kui Ansip poleks õigel ajal ämma juures teed joonud. Teate küll seda koerte, kollaste kilpide ja kirsasaabaste värki – Tartu rahu 1988. Pähe löödi, kõike ei mäleta. See on isiklik taust, närvidele käib, kui mingi rahu pärast molli sõidetakse. Prillid puruks ja puha.

See rahu poleks ju kõneväärtki, kui Ilves poleks käinud Venemaal kaupa tegemas ja nüüd ei valmistuks riigikogu mingi hämara piirilepingu preambulile vett tõmbama. Lasku see leping, piir ja preambul torudest alla, keda huvitab. Tartu rahu oleks meil vaja siis, kui oleks Eesti Riik, meil on aga Lissaboni leping – sellega on riik oblastiks taandatud ja kõik on rahul.

Pealegi kõlab see preambul kahtlaselt nagu viiruk või mürr, mis asi see üldse on? Ilmselt mingi kole loom, kohutav kiskja. Parem eemale hoida. Rohkem mul isiklikult midagi Tartu rahu vastu ei ole, selle laua ääres, millel Tartu rahu alla kirjutati, tegin ma Jaan Undile edukalt antiikkirjanduse eksami ja ka mõlemal pool istunud kursusevennad said positiivse hinde. Keegi Ruussaar on mulle siiani kasti õlut võlgu.

Asja filosoofiline pool

Fakt on see, et väga paljud sööksid ennem s…a, kui läheksid sõtta. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes tahaks Venemaaga sõdida. Päts ei tahtnud, Laidoner ei tahtnud, nendega olid ühel nõul ka Kingissepp ja Lauristin. Tehke üks demokraatlik rahvaküsitlus ja saate teada, kui paljud tahavad surra selle nimel, et riigikogu saaks priskeid kahjuhüvitisi.

Ilmselt nii lolli tegelast ei ole üldse olemas. Seega on väga ebaeetiline, koguni amoraalne üritada lõigata kasu Tartu rahust, see tähendab võõrast sõjast. Mis on meile vastuvõetamatu nii mõttelaadi kui ka eesmärgiasetuse poolest. Kui sa pole ise valmis kodumaa eest verd valama, siis pole sul õigust ennast ka teiste valatud verest punni imeda.

Meie rahu on Bagdadi rahu ja kõik, mis meil on oma valatud vere eest saada, on mõni kõhn leping demokraatliku Iraagi õlimogulitega. Esialgu sellist lepingut küll veel ei ole, aga ega seegi suudaks majanduslangust õitsenguks pöörata. Või mine tea, peab Mikseri käest küsima. Tema jagab seda sõja matsu kõige paremini.

Aga ühes olen ma sada protsenti veendunud: sõda pole parim viis probleemide lahendamiseks. Kujutage ette olukorda, kus iga mats hakkab oma tahtmise saamiseks püssi laskma. Rekka-mehele tundub ühel heal päeval, et paagitäis “diislit” on liiga kallis, ja ta laseb Statoili kassapidajal pool pead küljest. Või tahab mõni talupoeg piima eest pappi saada ja Tere kontor lendab vastu taevast.

Nii see ei lähe. Sõda ja rahu on ühe ja sama õuduse kaks külge. Kes hõõrub teistele rahu nina alla, see mahitab salakaubana ka sõda. Nii nagu ei saa reklaamida ühtki toodet ilma palja p….ta, nii ei saa ka ülistada rahu, ilma et teeksid sõjapropagandat.

Sõda ei ole hea, euroliitki tehti selleks, et lõpetada Euroopas sõjad ja asendada need pangaorjusega. Saage ometi aru, sõda võib teha lõpu Õllesummerile, pommitamine purustada kodumarketi või hubaseks saanud ööklubi. Ühesõnaga sõda vastandub kõigele sellele, mis on meile püha. Nagu ütles planeedi esipatsifist Hasek: sõtta ei tiku me, sõja peale s…me.

Maha Tartu rahu!

Kui meil õnnestub vabaneda Tartu rahu taagast, siis saame ehk maha lõhkuda ka selle jõleda monstrumi, mis on plaanis rajada Kuku klubi lähedale, selle barbaarse ristisamba, mis muide on inspireeritud mingist sõjalisest autasust, mida pole kunagi kellelegi antud. Oli rist vapruse eest, ent ühtki vaprat ei leidunud.

Kas meil on põhjust meenutada sõda, kus kordagi ennastsalgavust ja kangelaslikkust üles ei näidatud? Mina unustaks nii selle sõja kui ka sellele järgnenud rahu. Mis puutub Vabadussõjasse, siis tuleb tsiteerida rahvuskultuuri varasalve kuuluvat vanasõna: kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Soovitavalt tulise rauaga.

Kas siis kohalikud punaprofessorid ja Soome vasakpoolsed intellektuaalid pole neile piisava veenvusega tõestanud, et tuleb õppida elama minevikus, ei, vist ikka tulevikus, ühesõnaga tuleb õppida elama. Loll on küll olla, kui ei oska nii lihtsat asja nagu elamine. Piinlik võiks olla kogu sellel Tartu rahu kambal.

Tartu rahule sülitamine on hea komme. Tartu rahule ülitasid nii Moolotov, Ribentropp kui ka Ruusvelt. Selle maailma vägevad pole Tartu rahule pööranud kõige vähematki tähelepanu, miks peaksime meie? Kas me oleme nendest targemad? Kas me teame, mis on meile parem? Ega me ometi ei taha öelda, et Konstantin Päts oli reetur?

Selge, et ei olnud. Üldse ei saa ma aru, miks lehed aldavad lugusid teemadel, mis on juba ammu selged. Kui´globaliseerumine on hea, siis on rahvusriik halb. Ja sõda, mis peeti rahvusriigi loomiseks, oli viga. Ja Tartu rahu on lihtsalt selle vea saba. Me kõik saame aru, et kõige tähtsam on raha, pidu, laen ja homoabielu. Kindlasti on veel midagi olulist, aga kindlasti pole see Tartu rahu, nii et toppige see endale…

Sven (Kivi)Sildnik, Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige, peasekretär
05. juuli 2008.a.

424 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>