Tõnu Kalvet: Kosovo “omariiklus” – kullaläikeline, naftavärviline ja maagaasilõhnaline

Mida teevad eesti sõdurpoisid Kosovos? Kas aitavad kaitsta rahu ja üles ehitada tänavu veebruari keskel end iseseisvaks kuulutanud Kosovo riiki?
Kergeuskliku meelest asi niiviisi ongi. Kergeusklikule ei tule pähegi, et sisuliselt täidavad Kosovos olevad eesti sõdurpoisid hoopis… kaevanduspolitsei rolli.
Põhjus on väga lihtne: Kosovo „iseseisvumise” TEGELIK põhjus oli selle piirkonna maavararikkus ja läänemaailma aina süvenev toorainepuudus.

Kosovo on kuldaväärt. Seda ka sõna otseses mõttes. 2008. aasta veebruaris, Kosovo iseseisvuse väljakuulutamisega samal nädalal teatas Suurbritannia maavaraotsimisfirma Lydian International Limited, et oli avastanud Kosovo maapõue uurides suured kullavarud. Samuti leiti seal seniteatust tunduvalt suuremad nikli- ja koobaltivarud. Firma esindaja sõnul on need Ida-Kosovos, Rahoveci piirkonnas olevad leiukohad sellised, kus on kaevandamine võrdlemisi kerge.

Maavarade otsimine oli selleks hetkeks kestnud Kosovo ses piirkonnas juba paar aastat. Nimekas Euroopa päevaleht „International Herald Tribune” kirjutas 19. veebruaril 2008 järgmist: „Kosovol on märkimisväärselt maavarasid, sealhulgas Euroopa ühed suuremad pruunsöevarud. Kosovos leidub ka tina, tsinki, uraani, hõbedat, kulda ja vaske.”

Šveitsi nädalaleht „Zeit-Fragen” täpsustab (28. aprillil 2008): „Hõbe, kroom, boor, volfram, tina, tsink (42,2 miljonit tonni), nikkel, koobalt (13,3 miljonit tonni), magnesiit (5,4 miljonit tonni), boksiit (1,7 miljonit tonni), iriidium ja germaanium on vaid osa seni Kosovos avastatud maavaradest, mille olemasolu avalikkuse eest varjatakse. Ainuüksi kõrgekvaliteedilist, madala väävlisisaldusega pruunsüsi leidub seal hinnanguliselt 14 miljardit tonni, sellest jätkuks kahesajaks aastaks. Kosovo kroomivaru moodustab kogu maailma kroomivarust viiendiku.”

Rahoveci piirkonnas avastatud kullavarud aga sarnanevad asjatundjate sõnul oma suuruselt Lääne-Austraalias või Põhja-Kanadas leiduvate kullavarudega. Kas selle valguses tõepoolest tundub üllatavana, miks Suurbritannia nii kärmesti Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist toetas?…
Ent kuld ega teisedki eelpoolloetletud metallid pole veel kaugeltki kõik, mis Kosovo nii ihaldusväärseks muudab. Kosovos leidub ka „musta kulda” – naftat.

Nafta olemasolu Kosovos enam ei varjata. 10. jaanuaril 2008 teatas mõjukas rahvusvaheline nafta- ja gaasifirma Manas Petroleum Corporation, et Põhja-Albaanias oli avastatud tohutud nafta ja maagaasi varud, mille suuruseks hinnatakse vastavalt 2987 miljardit barrelit ja 1004 biljonit kuupmeetrit. Asjatundjate arvates asub pool sellest varust Albaania ja pool Kosovo maapõues. Naftat ja maagaasi on leitud ka Kosovo põhjaosas. Täpsete satelliidifotode ja muude uuringute tulemusena saab juba praegu väita, et Kosovo maagaasi- ja naftavaru on suurem kui näiteks Aserbaidžaanil.

Aserbaidžaanis pole tooraine- ja energiapuuduse käes kannatavatel lääneriikidel võimalik omatahtsi toimetada. Seevastu Kosovos saab seda vabalt teha. Ja mitte miski ei taga, et nad ei tee seda edaspidi mujalgi, kui kuskil peaks leiduma taas mõni kullaläikeline ning nafta- ja gaasilõhnaline piirkond, mis lausa ootab rahvusvahelise õiguse „loovat tõlgendamist”…

Võib ju tekkida küsimus: kas asi ikka on nii hull? Kas lääneriigid ei oleks võinud Kosovo maavarade kaevandamise küsimuses saavutada kokkuleppe ka Serbia juhtkonnaga?
Sama küsis mult Rahvaste Õiguste Instituudi korraldatud rahvusvahelisel konverentsil „Enesemääramisõigus ja de facto riigid” 24. mail 2008 Tartus, pärast mu ettekannet „Milles seisneb Kosovo iseseisvumise oht?” ka üks konverentsi kuulaja.

Vastasin nii talle kui vastan ka seekord nõnda: ei, lääne ja Serbia kokkulepe ei olnuks võimalik. Serbias ei saanuks lääneriigid iial käituda nii, nagu oma asumaal, vaid pidanuks arvestama – ja tuntavalt arvestama! – kohalikega. Viimaste seas on ameerika- ja läänevastasus aga vägagi tugev. Eriti veel pärast 1999. aastat, mil suuresti alusetuks osutunud süüdistustele tuginev lääs toonasele Jugoslaaviale kallale tungis. See rünnak tekitas suurt kibestumist ja rahulolematust rõhuvas enamuses serblastest. Kibestumine ja rahulolematus on valdav tänapäevalgi, pärast Kosovo „iseseisvumist” veelgi enam. Kuna enamus Serbia poliitikuid arvestab just oma rahva huvidega, mitte aga välismaiste „sõprade” soovitustega, siis tähendanuks kaevandamisalases sobingus osalemine ja selle õigustamine poliitilist enesetappu. Seda adus suurepäraselt ka Serbia eelmine ja praegune peaminister Vojislav Koštunica, kes „tuli rahvuslaste poolele üle” ja jätkab ses ametis väga tõenäoliselt ka pärast hiljutisi parlamendivalimisi loodavas valitsuses: Koštunica partei koostöölepe Serbia Sotsialistliku Partei ja Serbia Radikaalse Parteiga on juba sisuliselt valmis. Muide, sotsialistide osalemine ses liidus pole tausta tundvale inimesele üldsegi ootamatu, kuna Serbia sotsialistid on ennekõike serblased ja alles siis sotsialistid, mitte aga vastupidi.

Lõpetuseks üks huvitav fakt: Kosovo suurtest maagaasi- ja naftavarudest teati juba enne 1999. aasta kallaletungi Serbiale. USA suurima sõjavastase organisatsiooni International Action Center kaasjuht, dr. Sara Flounders kirjutas juba kümne aasta eest, 1998. aastal ilmunud analüüsivas artiklis „Sõda ja kaevandused” sellest, et rahvusvahelistel suurfirmadel on Kosovos leiduvate maavarade vastu vägagi suur huvi…

Ja seetõttu muutusidki Kosovos teenivad eesti sõdurpoisid sisuliselt kaevanduspolitseinikeks…

TÕNU KALVET

NB! Käesolev kirjutis on algne, kärpimata-kohitsemata variant 10. juunil 2008 internetiportaalis „Delfi” sama autori sulest ilmunud, pealkirja „Eesti poisid Kosovo kulla kaitsel” all avaldatud artiklist.
Vt. www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=19098697&l=fpOpinion
Kosovo kullavarude kaart:
http://media3.marketwire.com/docs/lydianfig1.pdf

474 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>